"Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi"
Thomas Erikson
Kirjastus Varrak, 2018
Tõlkinud Kaja Riikoja
288 lk
Mäletate kuidas ma lubasin, et ma olen nüüd hästi positiivne ja meeldiv? Ma tõesti püüdsin. Aga selle raamatuga on küll selline tunne, et mingi idikas on selle kirjutanud ja mina olen veel suurem idioot, et ma selle eest olin nõus raha maksma. Seda, miks ma selle kõige krooniks läbi lugesin, selle kohta sõna puudub. Või kes on veel suurem idioot, kui idioot?
Okei, fain, nii hull tegelikult polnud. Lihtsalt, mind lõi hingetuks, kui kuiv ja hingetu see tekst oli. Aga, arvestades et see on tõlkeraamat, siis ei saa ma ju süüdistada autorit. Äkki hoopis tõlkija imes kogu energia ja elu sellest välja? Või tegi toimetaja liiga usinalt kärpeid? (Kunagi palus "Pere ja Kodu" mul artikkel kirjutada. See, mis lõpuks trükis ilmus oli nii kuivaks väänatud, et mul oli piinlik isegi mainida, et see originaalis minu oma oli. No ma saan aru, minu kirjastiil ei ole sünkroonis PK perekeskse, sooja ja mõnusa kontseptsiooniga ja lugejad oleksid ilmselt minu vulgaarsest kõnepruugist tellimused tühistanud, sellega ometi ei saa riskida.)
Esimese poole raamatut lugesin suure vihaga läbi. Vihaga autori vastu, kuna ta nii kitsarinnaline on ja lahterdab inimesed neljaks tüübiks: koleerik, sangviinik, flegmaatik ja melanhoolik. Mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma vihastasin, sest ma ei suutnud ühegagi neis tüüpidest samastuda. Ja loomulikult ei saanud ju asi olla minus! See pidi olema autoris. Poole peale jõudes oli mul selline tunne:
Teine pool oli natuke parem. Olid olukorrakirjeldused ja see mulle juba meeldib. Aga oma tüüpi ei leidnud ma ikkagi üles. Siis hakkasin ma vaikselt kahtlustama, et äkki ikkagi mina ise olen see suurem idioot. Või noh, vähemalt lõhestunud isiksus. Sest kaks tüüpi tundusid kirjelduse järgi kõige rohkem minu moodi olevat. Kaks tüüpi, mis raamatu järgi on täiesti vastandlikud. Ja lisaks tuvastasin ma endas ka teiste tüüpide tugevaid tunnusjooni. Meenus, kuidas mind on bipolaarseks kutsutud. Äkki neil oligi õigus?
Ülejäänut lugedes püüdsin kõrvale jätta kõik eelarvamused antud teemal ja lihtsalt lugeda raamatut, ehk isegi õpin midagi. Siis ma käisin iga kahekümne minuti tagant jalutamas, vett joomas ja nõusid pesemas, et ennast rahustada. Mure oma vaimse tervise pärast kasvas jõusalt. No on ju raamatukaanel kirjas, et miljon lugejat ei saa eksida. Mis pagana friik ma olen, et mina eksin?
Ja ometi, vahetult enne lõppu, piilus pilve tagant päiksekiir. Asi polnud siiski minus, vaid temas. Sest ma mitte ainult ei suutnud tuvastada enda iseloomu, vaid ka mitte kedagi teist (tegelikult autor tunnistab ka, et puhtaid tüüpe on ainult 5% inimestest (aga nagu, mis selle raamatu kirjutamise point siis oli?)). Nii, et minuga on endiselt kõik korras. Ma olen täpselt sama normaalne nagu alati.
Lühidalt, väga pettunud olen. Kohe väga. Ilmselt pikaks ajaks ei taha ühtegi rootslast ette võtta. Muidu ma ikka pidasin neist rohkem.
Thomas Erikson
Kirjastus Varrak, 2018
Tõlkinud Kaja Riikoja
288 lk
Mäletate kuidas ma lubasin, et ma olen nüüd hästi positiivne ja meeldiv? Ma tõesti püüdsin. Aga selle raamatuga on küll selline tunne, et mingi idikas on selle kirjutanud ja mina olen veel suurem idioot, et ma selle eest olin nõus raha maksma. Seda, miks ma selle kõige krooniks läbi lugesin, selle kohta sõna puudub. Või kes on veel suurem idioot, kui idioot?
Okei, fain, nii hull tegelikult polnud. Lihtsalt, mind lõi hingetuks, kui kuiv ja hingetu see tekst oli. Aga, arvestades et see on tõlkeraamat, siis ei saa ma ju süüdistada autorit. Äkki hoopis tõlkija imes kogu energia ja elu sellest välja? Või tegi toimetaja liiga usinalt kärpeid? (Kunagi palus "Pere ja Kodu" mul artikkel kirjutada. See, mis lõpuks trükis ilmus oli nii kuivaks väänatud, et mul oli piinlik isegi mainida, et see originaalis minu oma oli. No ma saan aru, minu kirjastiil ei ole sünkroonis PK perekeskse, sooja ja mõnusa kontseptsiooniga ja lugejad oleksid ilmselt minu vulgaarsest kõnepruugist tellimused tühistanud, sellega ometi ei saa riskida.)
Esimese poole raamatut lugesin suure vihaga läbi. Vihaga autori vastu, kuna ta nii kitsarinnaline on ja lahterdab inimesed neljaks tüübiks: koleerik, sangviinik, flegmaatik ja melanhoolik. Mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma vihastasin, sest ma ei suutnud ühegagi neis tüüpidest samastuda. Ja loomulikult ei saanud ju asi olla minus! See pidi olema autoris. Poole peale jõudes oli mul selline tunne:
Teine pool oli natuke parem. Olid olukorrakirjeldused ja see mulle juba meeldib. Aga oma tüüpi ei leidnud ma ikkagi üles. Siis hakkasin ma vaikselt kahtlustama, et äkki ikkagi mina ise olen see suurem idioot. Või noh, vähemalt lõhestunud isiksus. Sest kaks tüüpi tundusid kirjelduse järgi kõige rohkem minu moodi olevat. Kaks tüüpi, mis raamatu järgi on täiesti vastandlikud. Ja lisaks tuvastasin ma endas ka teiste tüüpide tugevaid tunnusjooni. Meenus, kuidas mind on bipolaarseks kutsutud. Äkki neil oligi õigus?
Ülejäänut lugedes püüdsin kõrvale jätta kõik eelarvamused antud teemal ja lihtsalt lugeda raamatut, ehk isegi õpin midagi. Siis ma käisin iga kahekümne minuti tagant jalutamas, vett joomas ja nõusid pesemas, et ennast rahustada. Mure oma vaimse tervise pärast kasvas jõusalt. No on ju raamatukaanel kirjas, et miljon lugejat ei saa eksida. Mis pagana friik ma olen, et mina eksin?
 |
Üks suvaline püramiid, mille otstarvet ei selgitatud raamatus absoluutselt.
Ma siiani ei mõista, milleks see vajalik oli.
|
Lühidalt, väga pettunud olen. Kohe väga. Ilmselt pikaks ajaks ei taha ühtegi rootslast ette võtta. Muidu ma ikka pidasin neist rohkem.
Kommentaarid
Postita kommentaar