Ma olen alati meestega paremini läbi saanud kui naistega. Seetõttu olin ma poegade sünni üle üsna õnnelik. Ju ma oleks ka tütarde eest tänulik olnud, aga eks ma salaja eelistasin poisse rohkem. Väga isekal põhjusel - nendega on lihtsam. Vähem draamat. Teed üks kord reeglid selgeks ja nii on. Ei mingit hala ja nuttu või pehmeid väärtusi. Või, noh, on loomulikult, aga nende arusaam pehmetest väärtustest on minu jaoks hõlpsamini hoomatav. Nad ei solvu, kui su hääletoon hommikul "tere" öeldes, karedavõitu on.
Tuttavad, kes on näinud mind poisse distsiplineerimas, on kommenteerinud, et ma olen küllalt karm. No jah, püüan olla. Ma ei saaks muidu hakkama selle pataljoni manageerimisega. Pean olema konkreetne.
Näiteks kui poisid olid väiksemad, siis oli meil reegel, et mänguasjad peavad olema selleks ettenähtud toas. Kui nad jäävad elutuppa, kööki või esikusse, siis ma hoiatan ainult ühe korra, enne kui need prügikasti viskan. Ütlen ainult seda, et paar korda on tulnud prügikastist banaanikoorte alt legoklotse otsida ja neid siis kraanikausis desinfitseerida. Ja üldiselt on meie kodu ka kenasti korras. Sest minul silm ka ei pilgu, et mingit asja ära visata, kui ma olen selle kohta hoiatuse juba teinud. Lõputult nämmutamine käib mulle endale rohkem närvidele kui nendele.
Teine asi on kodust õigeaegselt väljumine. Ma vihkan hilinemist! Tõsiselt, vihkan! Tavaliselt on nii, et ütlen kuttidele, mis kell mina maja eest minema sõidan. Olenemata sellest, kas nemad on parasjagu autos või mitte. Paar korda olen pidanud oma ähvarduse ka ellu viima. Efekt on kohene. Järgmisel hommikul istuvad enne mind juba autos.
Kolmas julmus, mis meie peres iganädalaselt ellu viiakse, puudutab söögilauda. Ma keeldun tegemast viite erinevat rooga, sest üks ei söö tatart, teine riisi, kolmas kartulit ja neljas liha. Söögiks on see, mida ma teinud olen. Kui see ei sobi, siis võivad ise endale süüa teha, või paastuda - valik on nende.#
Karm? Jah. Julm? Tõenäoliselt. Efektiivne? Hell yeah!
Kas ma sellist lähenemist saaks tütarde puhul kasutada? Ilmselt ma ikka mõtleks pikemalt, enne kui nii resoluutne oleks. Ega ma praegu ei oska öelda, kuidas see neid tulevikus mõjutab. Kui arved teraapiaseansside eest hakkavad laekuma, eks ma siis kirjutan uue postituse, sellest kuidas lapsi mitte kasvatada.
*Pildistas Tatjana Siipan
#Lisan, et meie peres pole allergiaid ega muid vastunäidustusi. Nendega ikka arvestaks. Aga asja positiivne tagajärg on olnud see, et paljud toidud, mida kunagi tuliselt põlati (Jannsoni kiusatus, täidetud paprika, püreesupid) on muutunud lemmikuteks.
Tuttavad, kes on näinud mind poisse distsiplineerimas, on kommenteerinud, et ma olen küllalt karm. No jah, püüan olla. Ma ei saaks muidu hakkama selle pataljoni manageerimisega. Pean olema konkreetne.
 |
| Katarina von Julm. |
Näiteks kui poisid olid väiksemad, siis oli meil reegel, et mänguasjad peavad olema selleks ettenähtud toas. Kui nad jäävad elutuppa, kööki või esikusse, siis ma hoiatan ainult ühe korra, enne kui need prügikasti viskan. Ütlen ainult seda, et paar korda on tulnud prügikastist banaanikoorte alt legoklotse otsida ja neid siis kraanikausis desinfitseerida. Ja üldiselt on meie kodu ka kenasti korras. Sest minul silm ka ei pilgu, et mingit asja ära visata, kui ma olen selle kohta hoiatuse juba teinud. Lõputult nämmutamine käib mulle endale rohkem närvidele kui nendele.
Teine asi on kodust õigeaegselt väljumine. Ma vihkan hilinemist! Tõsiselt, vihkan! Tavaliselt on nii, et ütlen kuttidele, mis kell mina maja eest minema sõidan. Olenemata sellest, kas nemad on parasjagu autos või mitte. Paar korda olen pidanud oma ähvarduse ka ellu viima. Efekt on kohene. Järgmisel hommikul istuvad enne mind juba autos.
Kolmas julmus, mis meie peres iganädalaselt ellu viiakse, puudutab söögilauda. Ma keeldun tegemast viite erinevat rooga, sest üks ei söö tatart, teine riisi, kolmas kartulit ja neljas liha. Söögiks on see, mida ma teinud olen. Kui see ei sobi, siis võivad ise endale süüa teha, või paastuda - valik on nende.#
Karm? Jah. Julm? Tõenäoliselt. Efektiivne? Hell yeah!
Kas ma sellist lähenemist saaks tütarde puhul kasutada? Ilmselt ma ikka mõtleks pikemalt, enne kui nii resoluutne oleks. Ega ma praegu ei oska öelda, kuidas see neid tulevikus mõjutab. Kui arved teraapiaseansside eest hakkavad laekuma, eks ma siis kirjutan uue postituse, sellest kuidas lapsi mitte kasvatada.
*Pildistas Tatjana Siipan
#Lisan, et meie peres pole allergiaid ega muid vastunäidustusi. Nendega ikka arvestaks. Aga asja positiivne tagajärg on olnud see, et paljud toidud, mida kunagi tuliselt põlati (Jannsoni kiusatus, täidetud paprika, püreesupid) on muutunud lemmikuteks.
Nôustun et meestega lihtsam ja olen kogu oma karjääri jooksul enamasti meestega koos töötanud ja väga lihtne on. ... aga ma pean ütlema et elu mu tütrega on palju lihtsam olnud kui mu 13 aastase tiineka poisiga, kes ainukesena suudab mind panna uksi paugutama ja kôvasti ropendama :( Loodan, et see muutub varsti ja ka tema muutub meheks, kellega naistel meeldib koos töödata :)
VastaKustutaOi jah, need teismelised on tõesti üks peavalu 😄. Aga vähemalt mulle tundub, et mu pojad on palju kergemini hallatavad, kui ma ise selles vanuses olin. Ja eks ma ka ootan põnevusega, mis sealt teismeea teisest otsast poistest välja koorub 😊.
Kustuta