Juhtusime õega laupäeval Selverisse. Muidu ma väga Selverisse ei satu. Ei hakka peenutsema, ikka lähed ju sinna, mis kõige lähemal. Pealegi, ma ei tea, natuke nagu kallivõitu on ta ka. Lisaks muidugi see faktor, et teenindus on Selveris alati, noh, nagu Maximas. Ainult, et Maximas on nad vähemalt kiired.
Ei ausalt, ma ei tea, kas ma pole Selveri jaoks piisavalt väikekodanlik ja rahakas, aga ma saan seal pea alati ebameeldiva teeninduse. Esiteks oli soojaletis üks elutüdinud näoga meesterahvas, kes eluaeglaselt asju pakkidesse pani. Noh, ma saan aru, tema tööpäev sellest kiiremini ei lõppe, kui ta klienti veits kiiremini teenindab. Ei naeratust ega midagi.
Siis need kassad. Rahvast nagu polegi Selveris eriti väga palju ja ikkagi venivad järjekorrad nagu siirup südatalvel. Loota, et kassapidaja sulle silma vaataks, teretaks või jumal hoidku selle eest, lausa naerataks, ei seda ei ole. Aga teate, ma isegi pigistaks silma kinni, kui ta seejuures end vähemalt liigutaks. Võtsime kaaluga küüslauguleibu ja nagu karistuseks meile, et me neid ära ei kaalunud, otsib kassapidaja välja oma teaviku ning hakkab demonstratiivselt aeglaselt seda lappama. Otsitut ta ei leia (või teeskles ainult, et ei leidnud?). Pöördub selja taga istuva kassiiri poole ja uurivad koos oma kaustikut. Leitakse. Järgneb super-mega-aeglane triipkoodide lokaliseerimine ülejäänud pakenditel. Mõni ost tekitab müüjas imestust, nii et ta tõstab oma tuššeeritud pilgu ja takseerib mind hukkamõistvalt, et ma julgen valmissalatit osta.
Õde oli mul samal ajal kassalindi tagumises otsas ja ladus oste kotti. Me pilgud kohtusid sel hetkel, kui ma raginaga silmi pööritasin. Õde hakkas muidugi valjusti naerma ja lisas hiljem, et mul oli "This is so going in my blog" nägu olnud. No jah, kirjutangi sellest oma blogis. Sest selleks ta ju on. Ei hakka siin kedagi nimepidi nimetama ega pilti juurde panema. Pole pointi. Ei saa ju kedagi eraldi välja tuua, kõik nad on seal sellised. Ja mitte ainult selles ühes konkreetses Selveris, vaid kogu ketis.
Neljapäeval hüppasin pärast tööd Maximast läbi. Sõna "hüppasin" on siin kontekstis ainult soovunelm. Tegelikult jõudsin ma jälle surmani vihastada. Tippaeg, pood puupüsti rahvast täis ja avatud 2 kassat + iseteenindus. Iseteeninduskassasid ma muidu fännan. Saab kiiresti läbi ja pole hukkamõistvaid pilke. Aga Maxima iseteenindus on kõige rõvedam leiutis üldse. Esiteks on see megaaeglane. Kuna ma olin kunagi kõikse kiirem kassapidaja (ei liialda, tehti test, tegin kõigile pika puuga ära. Jep, olen natuke uhke küll), siis triipkoodi skännimine käib valguskiirusel. Muidu saavad kassad minuga hakkama, aga Maximate jaoks olen ma liiga kiire. Ja siis kui mina kuulen piiksu, panen kohe kauba ruudulisele alale. Ja see ei sobi Maxima iseteenindusele. Kohe kõlab elurõve hoiatav heli. Nimelt, sa pead seal ära ootama, kuni kassa lubab sul kauba ruudulisele alale asetada (facepalm). Sellepärast ma neid iseteenindusi Maximas pigem väldin.
Niisiis, läksin ühe kassa sabasse, mis lookles mõnuga mööda kauplust, ja seisin seal nii rahumeelselt, kui ma vähegi oskasin. Kuni kassapidaja pöördub minu ees oleva noormehe poole ja küsib, et kas ta ikka hoiab silti "Palun pöörduge kõrvalkassasse" nii, et inimesed seda näeksid? No selle peale ta siis pöördus ja näitas meile kõigile, kes me viimased 6 minutit olime süüdimatult tema selja taga seisnud. Nice! Teine kassa, mis enne veel lahti oli, oli ka kinni pandud ja alles jäid iseteenindus ja infoleti kassa. Infoleti kassa mulle ka ei meeldi. Seega läksin torisedes ikkagi sinna iseteeninduskassasse.
Panin oma vaimu valmis, et ma liiga kiiresti ei skänniks. Liigutasin megaaeglaselt ja õnneks polnud mul ka kaalukaupa, sellega on ka alati ilge jama. Kõik edenes, kuni otsustasin oma alkoholivaba veini läbi tõmmata. Loomulikult kostus jälle alandav ja julm hoiatus. Umbes, et vaadake seda vana joodikut! Häbi-häbi! Tuleb siis lõpuks neiuke ja jääb mind pikalt uurima.
Ei, ma ei ole hea inimene. Ega kannatlik. Ma olen sarkastiline ja irooniline. Ja ma saan aru küll, et inimene teeb oma tööd ja ma peaksin olema kaastundlik ja normaalne. Nii, et mul pole vabandust sellele, mis edasi juhtus. "See on alkoholivaba vein muide! Aga aitäh komplimendi eest! Mulle polegi juba ammu öeldud, et ma alaealine välja paistan!" Minust saab paarikümne aasta pärast selline torisev, kibestunud vanaeit, kes käib ja kõiki sõimab, trollis paremat kohta nõuab ja toikaga armunud paarikesi lahutab.
Ja jälle, ma kirjutan sellest oma blogis. Sest ma saan. Ei ole mina Marimell ega Mallukas, keda Maxima sponsiks. Mina hoiatan oma lugejaid täiesti omakasuta.
Sõbranna saatis mulle pühapäeva hommikul ülaltoodud kuvatõmmise. Hakkas nimelt Maxima kojukande teenusele tagasisidet andma ja vastu vaatas selline teave. Tema paraku, arvestades oma positisiooni, ei saa avalikult kirjutada, mida ta tegelikult Maximast arvab. Aga nagu öeldud, mina saan.
Kõige selle juures peab loomulikult arvestama, et asi võib vabalt ka minus olla. Et ma satungi sellistesse olukordadesse ja tõmban ise draama üles. Näiteks nagu tookord. Kindlasti võib minu paarile hapule kogemusele vastukaaluks tuua sadatuhat meeldivat ja ülistavat kogemust. Ja kui ma hästi pingutan, siis tuleb mulle endale ka raudselt midagi meelde. Nii, et kui te tunnete, et ma olen alusetult ebaõiglane nende kahe suurkontserni vastu, siis tundke end vabalt ja jätke kogemus kommentaaridesse.
Ei ausalt, ma ei tea, kas ma pole Selveri jaoks piisavalt väikekodanlik ja rahakas, aga ma saan seal pea alati ebameeldiva teeninduse. Esiteks oli soojaletis üks elutüdinud näoga meesterahvas, kes eluaeglaselt asju pakkidesse pani. Noh, ma saan aru, tema tööpäev sellest kiiremini ei lõppe, kui ta klienti veits kiiremini teenindab. Ei naeratust ega midagi.
Siis need kassad. Rahvast nagu polegi Selveris eriti väga palju ja ikkagi venivad järjekorrad nagu siirup südatalvel. Loota, et kassapidaja sulle silma vaataks, teretaks või jumal hoidku selle eest, lausa naerataks, ei seda ei ole. Aga teate, ma isegi pigistaks silma kinni, kui ta seejuures end vähemalt liigutaks. Võtsime kaaluga küüslauguleibu ja nagu karistuseks meile, et me neid ära ei kaalunud, otsib kassapidaja välja oma teaviku ning hakkab demonstratiivselt aeglaselt seda lappama. Otsitut ta ei leia (või teeskles ainult, et ei leidnud?). Pöördub selja taga istuva kassiiri poole ja uurivad koos oma kaustikut. Leitakse. Järgneb super-mega-aeglane triipkoodide lokaliseerimine ülejäänud pakenditel. Mõni ost tekitab müüjas imestust, nii et ta tõstab oma tuššeeritud pilgu ja takseerib mind hukkamõistvalt, et ma julgen valmissalatit osta.
Õde oli mul samal ajal kassalindi tagumises otsas ja ladus oste kotti. Me pilgud kohtusid sel hetkel, kui ma raginaga silmi pööritasin. Õde hakkas muidugi valjusti naerma ja lisas hiljem, et mul oli "This is so going in my blog" nägu olnud. No jah, kirjutangi sellest oma blogis. Sest selleks ta ju on. Ei hakka siin kedagi nimepidi nimetama ega pilti juurde panema. Pole pointi. Ei saa ju kedagi eraldi välja tuua, kõik nad on seal sellised. Ja mitte ainult selles ühes konkreetses Selveris, vaid kogu ketis.
* * *
Neljapäeval hüppasin pärast tööd Maximast läbi. Sõna "hüppasin" on siin kontekstis ainult soovunelm. Tegelikult jõudsin ma jälle surmani vihastada. Tippaeg, pood puupüsti rahvast täis ja avatud 2 kassat + iseteenindus. Iseteeninduskassasid ma muidu fännan. Saab kiiresti läbi ja pole hukkamõistvaid pilke. Aga Maxima iseteenindus on kõige rõvedam leiutis üldse. Esiteks on see megaaeglane. Kuna ma olin kunagi kõikse kiirem kassapidaja (ei liialda, tehti test, tegin kõigile pika puuga ära. Jep, olen natuke uhke küll), siis triipkoodi skännimine käib valguskiirusel. Muidu saavad kassad minuga hakkama, aga Maximate jaoks olen ma liiga kiire. Ja siis kui mina kuulen piiksu, panen kohe kauba ruudulisele alale. Ja see ei sobi Maxima iseteenindusele. Kohe kõlab elurõve hoiatav heli. Nimelt, sa pead seal ära ootama, kuni kassa lubab sul kauba ruudulisele alale asetada (facepalm). Sellepärast ma neid iseteenindusi Maximas pigem väldin.
Niisiis, läksin ühe kassa sabasse, mis lookles mõnuga mööda kauplust, ja seisin seal nii rahumeelselt, kui ma vähegi oskasin. Kuni kassapidaja pöördub minu ees oleva noormehe poole ja küsib, et kas ta ikka hoiab silti "Palun pöörduge kõrvalkassasse" nii, et inimesed seda näeksid? No selle peale ta siis pöördus ja näitas meile kõigile, kes me viimased 6 minutit olime süüdimatult tema selja taga seisnud. Nice! Teine kassa, mis enne veel lahti oli, oli ka kinni pandud ja alles jäid iseteenindus ja infoleti kassa. Infoleti kassa mulle ka ei meeldi. Seega läksin torisedes ikkagi sinna iseteeninduskassasse.
Panin oma vaimu valmis, et ma liiga kiiresti ei skänniks. Liigutasin megaaeglaselt ja õnneks polnud mul ka kaalukaupa, sellega on ka alati ilge jama. Kõik edenes, kuni otsustasin oma alkoholivaba veini läbi tõmmata. Loomulikult kostus jälle alandav ja julm hoiatus. Umbes, et vaadake seda vana joodikut! Häbi-häbi! Tuleb siis lõpuks neiuke ja jääb mind pikalt uurima.
Ei, ma ei ole hea inimene. Ega kannatlik. Ma olen sarkastiline ja irooniline. Ja ma saan aru küll, et inimene teeb oma tööd ja ma peaksin olema kaastundlik ja normaalne. Nii, et mul pole vabandust sellele, mis edasi juhtus. "See on alkoholivaba vein muide! Aga aitäh komplimendi eest! Mulle polegi juba ammu öeldud, et ma alaealine välja paistan!" Minust saab paarikümne aasta pärast selline torisev, kibestunud vanaeit, kes käib ja kõiki sõimab, trollis paremat kohta nõuab ja toikaga armunud paarikesi lahutab.
Ja jälle, ma kirjutan sellest oma blogis. Sest ma saan. Ei ole mina Marimell ega Mallukas, keda Maxima sponsiks. Mina hoiatan oma lugejaid täiesti omakasuta.
Sõbranna saatis mulle pühapäeva hommikul ülaltoodud kuvatõmmise. Hakkas nimelt Maxima kojukande teenusele tagasisidet andma ja vastu vaatas selline teave. Tema paraku, arvestades oma positisiooni, ei saa avalikult kirjutada, mida ta tegelikult Maximast arvab. Aga nagu öeldud, mina saan.
Kõige selle juures peab loomulikult arvestama, et asi võib vabalt ka minus olla. Et ma satungi sellistesse olukordadesse ja tõmban ise draama üles. Näiteks nagu tookord. Kindlasti võib minu paarile hapule kogemusele vastukaaluks tuua sadatuhat meeldivat ja ülistavat kogemust. Ja kui ma hästi pingutan, siis tuleb mulle endale ka raudselt midagi meelde. Nii, et kui te tunnete, et ma olen alusetult ebaõiglane nende kahe suurkontserni vastu, siis tundke end vabalt ja jätke kogemus kommentaaridesse.
No see peaks siis oleme ôpetuseks, et pole motet alkoholivaba veini osta/juua! Kui juba läbi elad kogu seda ja siis iga päris asja nimel! :)
VastaKustutaMul üks sõbranna ostis kunagi siirupit, mis oli "kahtlases" pudelis, ja ka talt paluti dokumenti. Peksa saad igal juhul, ükskõik kui korralik oled 😂.
Kustuta