Paar aastat tagasi tuli number kaks mu juurde ja küsis raamatusoovitust. Oli koolis vaja läbi lugeda vabal valikul ilukirjanduslik raamat. Eelistatavalt (poeg eelistas, mitte pedagoog) mitte kuigi paks raamat. Ei noh, soovitada oskan ma igasuguseid raamatuid. Kas need ka noortele meestele peale lähevad, on iseasi. Soovitasin Agatha Christiet, "Roger Ackroydi mõrva". See oli minu kõige esimene Christie mõrvamüsteerium ja meeldis hirmsasti. Lehekülgi 224, mitte liiga palju, arvestades, et tekst suur ja raamat ise väikses formaadis. Läheb siis paar nädalat mööda ja näen eKoolis kirjanduses viite. Veidi ärevaks tegi, sest minu lapsed tavaliselt kirjanduses maksimumskoori ei saa, pealegi nägin raamatut pidevalt voodi all vedelemas, mitte poisi käes. Küsin siis asjaosalise enda käest, et kas sai raamatu loetud? Vastab, et jah ja viie ka jutustamise eest. No tore, äkki siis teed mulle ka väikse sisukokkuvõtte? Oi, poiss rääkis mulle toreda loo. Lausa lust oli kuulata! Ainuke häda oli selles, et Roger Ackroydi mõrvalugu see polnud.
Jube, kuidas ma vihastasin. No poisi peale ka natuke, aga rohkem õpetaja peale. Loomulikult proovib laps leiutada viise, kuidas vähem pingutades hakkama saada. Aga õpetaja? Ei, ma ei väida, et õpetajad peavad kõiki raamatuid lugenud ja nende sisuga tuttavad olema. Aga klassikat võiks ju teada. Ja kui ei tea, siis äkki otsiks netist sisu lühikokkuvõtte?
Osa minust soovib mõelda, et äkki õpetaja hoopis poisi hea fantaasialennu eest pani talle viie. Mitte sellepärast, et ta poleks lugu teadnud. Aga siin on veel üks nüanss. Nimelt, mitte väga kauges minevikus, töötasin ma raamatuäris. Minu laualt käisid läbi kõik Eestis ilmunud eesti keelsed raamatud. Nädalas kümnete kaupa ikka. Kõike oli. Tõlkekirjandust, kodumaist ilukirjandust, lasteraamatuid, luuleraamatuid, populaarteaduslikku lugemisvara, kokaraamatuid, eneseabiraamatuid jne, jne, jne. Lõputult. Minuga samas osakonnas töötas ka inimene, kelle kaudu raamatukogud tellisid uusi raamatuid ja kordustrükke. Ka kooliraamatukogud.
Tuleva suvel saab minu keskkooli lõpetamisest 20 aastat. Kahekümne aasta jooksul on maailm muutunud hirmsal kombel. Mis pole muutunud, on kohustusliku kirjanduse nimekiri. Need samad Lindgrenid, Lutsud ja Valtonid esinevad ikka veel kohustusliku kirjanduse nimistus. Palun kõigi käest vabandust, kes mind nüüd pühaduseteotajaks hakkavad pidama, aga mul on sellepärast kohutavalt kurb.
Ma ei ütle, et klassikuid ei peaks lugema. Loomulikult peaks. Õpib tundma elu enne arvuteid, nutifone ja pokemone. Aga ma leian, et arvestades, kui raske on üldse saada lapsi lugema ja kui palju vahepeal on uusi ning ajakohaseid raamatuid välja antud, siis see on täislollus, et mudilaste lugemisvara koosneb peaasjalikult 100 aastat tagasi ilmunud teostest.
Vahel, kui juhtub ime, ja mu pojad on tõesti suutnud kaks-kolm peatükki mõnda muldvana raamatukest läbi sirvida, siis on see piinarikas mitte ainult neile vaid ka mulle. Seletada, et mis asi on karjatamine, vilepill ja kalossid. Sama hästi võiksid nad raamatuid mandariini keeles lugeda, aru ikka ei saa.
Ühesõnaga, aru ma ei saa sellest loogikast, mis peitub selle taga. Kas on asi selles, et õpetajate töökoormus on nii suur ja nad ei jõua piisavalt tutvuda uuema (laste)kirjandusega? Või kas õppekavad tõesti dikteerivad, et kõik Lindgreni Pipid, Karlssonid ja Bullerbyd peab läbi lugema, nii, et Kivirähki, Keräneni ja Tomuskit ei ole enam mahti sirvida? Isiklikult mulle näib, et selline asjade seis tingib selle, et armastust kirjanduse vastu hoopis kastreeritakse, mitte ei kasvatata. Sellepärast lapsed ütlevadki, et raamatud on igavad, sest nendest on jube keeruline aru saada. Ma mäletan, et ise lugesin ka hambad ristis seda pagana "Londistet" ja "Kadri. Kasuema." Õnneks oli mul sõbranna, kes oskas tutvustada ka teisi raamatuid ja leidsin mina ka endas armastuse kirjanduse vastu. Aga mitte tänu õpetajatele.
*Pildistas Kadri Vahramäe
Jube, kuidas ma vihastasin. No poisi peale ka natuke, aga rohkem õpetaja peale. Loomulikult proovib laps leiutada viise, kuidas vähem pingutades hakkama saada. Aga õpetaja? Ei, ma ei väida, et õpetajad peavad kõiki raamatuid lugenud ja nende sisuga tuttavad olema. Aga klassikat võiks ju teada. Ja kui ei tea, siis äkki otsiks netist sisu lühikokkuvõtte?
Osa minust soovib mõelda, et äkki õpetaja hoopis poisi hea fantaasialennu eest pani talle viie. Mitte sellepärast, et ta poleks lugu teadnud. Aga siin on veel üks nüanss. Nimelt, mitte väga kauges minevikus, töötasin ma raamatuäris. Minu laualt käisid läbi kõik Eestis ilmunud eesti keelsed raamatud. Nädalas kümnete kaupa ikka. Kõike oli. Tõlkekirjandust, kodumaist ilukirjandust, lasteraamatuid, luuleraamatuid, populaarteaduslikku lugemisvara, kokaraamatuid, eneseabiraamatuid jne, jne, jne. Lõputult. Minuga samas osakonnas töötas ka inimene, kelle kaudu raamatukogud tellisid uusi raamatuid ja kordustrükke. Ka kooliraamatukogud.
Tuleva suvel saab minu keskkooli lõpetamisest 20 aastat. Kahekümne aasta jooksul on maailm muutunud hirmsal kombel. Mis pole muutunud, on kohustusliku kirjanduse nimekiri. Need samad Lindgrenid, Lutsud ja Valtonid esinevad ikka veel kohustusliku kirjanduse nimistus. Palun kõigi käest vabandust, kes mind nüüd pühaduseteotajaks hakkavad pidama, aga mul on sellepärast kohutavalt kurb.
Ma ei ütle, et klassikuid ei peaks lugema. Loomulikult peaks. Õpib tundma elu enne arvuteid, nutifone ja pokemone. Aga ma leian, et arvestades, kui raske on üldse saada lapsi lugema ja kui palju vahepeal on uusi ning ajakohaseid raamatuid välja antud, siis see on täislollus, et mudilaste lugemisvara koosneb peaasjalikult 100 aastat tagasi ilmunud teostest.
Vahel, kui juhtub ime, ja mu pojad on tõesti suutnud kaks-kolm peatükki mõnda muldvana raamatukest läbi sirvida, siis on see piinarikas mitte ainult neile vaid ka mulle. Seletada, et mis asi on karjatamine, vilepill ja kalossid. Sama hästi võiksid nad raamatuid mandariini keeles lugeda, aru ikka ei saa.
Ühesõnaga, aru ma ei saa sellest loogikast, mis peitub selle taga. Kas on asi selles, et õpetajate töökoormus on nii suur ja nad ei jõua piisavalt tutvuda uuema (laste)kirjandusega? Või kas õppekavad tõesti dikteerivad, et kõik Lindgreni Pipid, Karlssonid ja Bullerbyd peab läbi lugema, nii, et Kivirähki, Keräneni ja Tomuskit ei ole enam mahti sirvida? Isiklikult mulle näib, et selline asjade seis tingib selle, et armastust kirjanduse vastu hoopis kastreeritakse, mitte ei kasvatata. Sellepärast lapsed ütlevadki, et raamatud on igavad, sest nendest on jube keeruline aru saada. Ma mäletan, et ise lugesin ka hambad ristis seda pagana "Londistet" ja "Kadri. Kasuema." Õnneks oli mul sõbranna, kes oskas tutvustada ka teisi raamatuid ja leidsin mina ka endas armastuse kirjanduse vastu. Aga mitte tänu õpetajatele.
*Pildistas Kadri Vahramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar