Kuniks on tee, elab ka Tammsaare

Alljärgnev kuulub rubriiki "101 lollikindlat moodust, kuidas naabritega tülli pöörata#". Päris koera kaevu viskamise lugu see pole, aga natuke on sinna kaevu pissitud nüüd küll.

Elasid kord Krõõt ja Pearu. Naabertalu rahvas. Krõõt oli Andresest lahku läinud ja elas oma nelja pojaga orus, kolmest hoonest ning saunamajast koosnevas hoonete kompleksis. Pearu elas mõnedsajad meetrid eemal künkajalamil ja ka tal oli suur majapidamine.

Esialgu said naabrid isekeskis rahumeelselt läbi. Krõõt vaatas Pearut ikka imetleva pilguga ja kadestas tolle heas korras hooneid ja karjamaal askeldavaid mullikaid. Eriti pika ja igatseva pilguga vaatas ta Pearu madalat, pika kerega valget ruuna. Tundus hea rahulik loom olevat. Sõi vaikselt oma heina ja kui peremees temaga pühapäeval kirikusse ratsutas, siis ei hirnunud üleliia valjult. Pearu ise kutsus oma ruuna hellitavalt Auriseks. Selline peen väljamaanimi. Aga sobis talle. Seda tunnistas isegi Krõõt.

Kellel see kõikse väledam ratsu on?

Möödusid päevad ja kuud, Krõõt sai väikest viisi jalad alla ja mõte päris oma ratsust, hakkas aina rohkem peas idanema. Ühel suvisel laadapäeval, märkaski ta tumedakarvalist täkku. Hea põhjamaine loom. Polnud küll enam esimeses nooruses, aga hästi hoitud ja töökindel. Ja nii see Krõõt ta laadalt koju tõigi. Nimeks sai loomale Volli, hea lihtne kodumaine nimi.

Pearu märkas paar päeva hiljem, et Krõõda karjamaale on uus loom tekkinud. Tegi naabrinaise juurde asja ja uuris, et kas see nüüd ka ratsuomanikuks saanud? Krõõt seisis parasjagu looma kõrval ja harjas toda. Suurest uhkusest õhates ja naabrimehe tähelepanelikkusest meelitatuna, ütles et jah, on ratsuomanik. Selle teadeande peale pööras Pearu kodu poole tagasi. Krõõt hüüdis veel nagu poolvabandades tollele järele, et: "Eks see sinu ruun ole ikka parem kui minu oma!" Pearu ei pööranud ümbergi, kuid ähmas käega: "Mis parem, sul ikkagi täkk!" "Ei tea, kas on kade või?" mõtles Krõõt endamisi ja tõmbas harjaga üle hobuse turja.

Sügise saabudes tekkisid täkul esimesed tervisehädad. Köhis ja läkastas, mõnel päeval ei tahtnud jalgugi alla võtta. Krõõt kurtis oma muret kohaliku loomaarsti juures ja kuidagimoodi sai sellest ka Pearu haisu ninna. Tuli siis üks õhtu Krõõda poole ja küsib, et kas tõesti juba Vollil mingi tõbi kallal? Esialgu oli Krõõt isegi natuke rõõmus, et naabrimees tema looma tervise pärast muretseb. Rääkis siis puhtsüdamlikult kõik ära, mis veterinaar oli öelnud ja teinud, millised rohud määranud ja muud sellist. Pearu ka omalt poolt veel lisas, kuidas täkku karjamaal kõige õigem hoida ja millised need kõikse paremad hoburauad on. Krõõt ikka viisakusest kiitis veel naabrimehe ruuna ka, et hea vaikne loom, aga kannab palju. Pearu naeratas rahulolevalt ja lausus tehtud tagasihoidlikusega: "Ah mis, vanurite vedaja on. Viis aastat hoian, siis vahetan noorema vastu."

Puu, mis tähistab kahe naabrimaa ristumispunkti.

Mõned nädalad hiljem astus Pearu taas Krõõda poolt läbi, kaasas suur väljamaa ajaleht, milles puhtas maakeeles, must valgel kirjas, et need põhjamaa täkud on väga halva iseloomuga isendid, ei tee peremeestega koostööd ja perutavad asjata. Kõike seda luges Pearu Krõõdale ette mesimagusa häälega ja naeratades. "No on mölakas!" mõtles Krõõt teda pika näoga kuulates. "Ja üldse, käisin üks päev vaatamas," jätkas Pearu "ja mulle tundus, et see sinu täkk on kohitsetud, ja käitub rohkem nagu emane." "Kuule naabrimees, hakka õige kodu poole astuma, naine sul ka vist juba ootab!" tõusis Krõõt püsti ja näitas Pearule ust. Mees hakkas kõlava häälega ja silmi vidutades naerma: "Oh, ega ma ju paha pärast seda kõike öelnud. Polnud mõttes sind kuidagimoodi solvata!"

Hiljem, samal nädalal, nägi Krõõt omaenda silmaga, kuidas üks vana põhjamaa täkk ühtäkki tossama hakkas ja kogu küla ees maha põles. Mehed jooksid ämbritega ümber täku, aga päästa polnud enam midagi. Liha läks vorstiks ja kontidest keedeti liimi. Õhtul lauda ees askeldades, nägi juba eemalt kuidas Pearu oma suure karvase habemega hoovi purjetas. Krõõt küürutas tasakesi lauda ees olevate pangede taha ja kuulis kuidas Pearu teda otsis. Lõpuks käega lüües, hüüdis Pearu üle hoovi:" Vaata, et sa oma seda täkku, minu ruuna juurde karjamaale ei pargi!" Krõõda hing sai täis, sirutas ennast pangede tagant pikaks ja käratas vastu: "Ja-jah! Hoia oma ruun minu karjamaalt kohe heaga eemal ja mine ütle teistele naabritele ka, et nad oma lojuseid minu maa lähedale ei laseks! Põlevad veel kogu täiega maha!"

Pearu kõnnib oma karjamaal.

See on lugu Tammsaarelikust naabritevahelisest vägikaikavedamisest ja kuidas üks tagasihoidlik täkk võib muidu head naabrid omavahel tülli ajada. Tänase päevani pole Pearu ja Krõõt omavahel ära leppinud ja hoiavad oma loomi üksteisest nii kaugel eemal, kui üldse hoida kannatab.

#Minu bestselleriks kandideeriv teos, mille kallal olen viimased 37 aastat kõvasti vaeva näinud.

*Pildistas Kadri Vahtramäe