"Book club"
2018
Bill Holderman
Metascore 53
Pärast seda hullu laupäevaõhtust läbu (koju jõudsin alles pärast südaööd), olin ma pühapäeval täiesti läbi. Tõeline vanur. Noh, ja kui juba, siis olgu kogu täiega. Ja vaatasingi mingit pensionäride filmi. (Filmi vaadates hüüatasin suurest õnnest, kui ühe tegelase automarki nägin. Number kaks kehitas selle peale ainult õlgu ja ütles "No ongi ju pensionäride auto.") So what? Mulle on need alati kuidagi sümpaatsed olnud.
Ei hakka filmi ümber jutustama, kel huvi võib ise Telia videolaenutusest vaadata (muide, neile, kes kõigi saba ja karvadega oma asjad on Teliasse toonud, on igas kalendrikuus 2 filmi täitsa muidu. Veel üks definite plus Telia kasuks.). Mis mind kirjutama ajendas, oli pigem asjaolu, et sageli on inimestel ettekujutus sellest, et mingist east on inimestel kõik paigas. Ja kui kõik on paigas, siis ei jää muud, kui surma oodata.
Tsitaat filmist: "Ma ei taha olla üks nendest inimestest, kes lõpetab elamise enne, kui ta lõpetab elamise."
Mõnes mõttes on julgustav näha, et ka kuuekümnestel on suht samad teemad õhus, kui kahekümnestel. Nurgad on küll maha lihvitud ja on leitud sisemine tasakaal, aga mõtted, tunded ja väljundid ei erine nii väga. Ainus vahe on selles, et lollusi tehakse veidi aeglasemas tempos.
Ei, ausalt, mulle täitsa meeldis. Jah, mingi meistriteos polnud. Suuri dramaatilisi süžeepöördeid või geniaalseid väljaütlemisi. Oskareid selliste filmidega ei nopita. Aga mulle ikkagi meeldis. Selline mõnus kulgemine. Sai nalja. Oli tore vaadata.
Kõnepruuk oli kohati, khm, kahtlase väärtusega, aga no come on, me oleme kõik täiskasvanud inimesed, eks ole. Ja kui pole, siis pole vaja siin seda blogi salaja lugemas käia ka.
2018
Bill Holderman
Metascore 53
Pärast seda hullu laupäevaõhtust läbu (koju jõudsin alles pärast südaööd), olin ma pühapäeval täiesti läbi. Tõeline vanur. Noh, ja kui juba, siis olgu kogu täiega. Ja vaatasingi mingit pensionäride filmi. (Filmi vaadates hüüatasin suurest õnnest, kui ühe tegelase automarki nägin. Number kaks kehitas selle peale ainult õlgu ja ütles "No ongi ju pensionäride auto.") So what? Mulle on need alati kuidagi sümpaatsed olnud.
Ei hakka filmi ümber jutustama, kel huvi võib ise Telia videolaenutusest vaadata (muide, neile, kes kõigi saba ja karvadega oma asjad on Teliasse toonud, on igas kalendrikuus 2 filmi täitsa muidu. Veel üks definite plus Telia kasuks.). Mis mind kirjutama ajendas, oli pigem asjaolu, et sageli on inimestel ettekujutus sellest, et mingist east on inimestel kõik paigas. Ja kui kõik on paigas, siis ei jää muud, kui surma oodata.
Tsitaat filmist: "Ma ei taha olla üks nendest inimestest, kes lõpetab elamise enne, kui ta lõpetab elamise."
Mõnes mõttes on julgustav näha, et ka kuuekümnestel on suht samad teemad õhus, kui kahekümnestel. Nurgad on küll maha lihvitud ja on leitud sisemine tasakaal, aga mõtted, tunded ja väljundid ei erine nii väga. Ainus vahe on selles, et lollusi tehakse veidi aeglasemas tempos.
Ei, ausalt, mulle täitsa meeldis. Jah, mingi meistriteos polnud. Suuri dramaatilisi süžeepöördeid või geniaalseid väljaütlemisi. Oskareid selliste filmidega ei nopita. Aga mulle ikkagi meeldis. Selline mõnus kulgemine. Sai nalja. Oli tore vaadata.
Kõnepruuk oli kohati, khm, kahtlase väärtusega, aga no come on, me oleme kõik täiskasvanud inimesed, eks ole. Ja kui pole, siis pole vaja siin seda blogi salaja lugemas käia ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar