Sel nädalal olen rohkem, kui tavaliselt, arutanud sõpruse ja suhete teemal. Kirjutanud poolikutest suhetest, tuttavatest, kes võiksid olla sõbrad, aga eelistavad mitte ja sõpradest, kes võiksid pigem olla tuttavad.
Nooremana oli hästi oluline, et oleks palju sõpru. Et ei peaks üksi nurgas konutama. Et sind kutsutaks välja ja sa oleksid nähtav. Sõprade leidmine pole olnud mulle eriliseks takistuseks. Nende hoidmine on tiba teine lugu. Arvestades, et ma ennast inimeste inimeseks pean, on lausa hämmastav kui palju ma olen jõudnud suhteid rikkuda.
Osade suhetega on nii, et ma kipun neid aja jooksul saboteerima. See on napakas, ma tean. Eriti napakas, et ma tean, et see on napakas ja ma ikkagi teen seda. Seega, mul pole midagi enda vabanduseks kosta. Olengi veidrik. See suhete saboteerimine tuleneb minu enda sisemisest ebakindlusest ja tavaliselt pole teisel poolel sellega vähimatki pistmist. Ma justkui panen inimesi proovile, et kui palju nad minu crayzit välja kannatavad. See on päris haige, ma tean. Suvakatega ma seda lähenemist ei praktiseeri, ainult nendega, kellest tõeliselt hoolin. Ja-jah, ma tean aina hullemaks läheb! Seega infoks, mida nõmedamalt ma teiega käitun, seda armsamad te mulle olete.
See on minu poolt väike test, et kas te ikka väärite mind. Et kui te mu ajutised hullumeelsusehood välja kannatate, siis imma gonna keep ya. Teate küll, umbes et when I'm good, I am really good, but when I'm bad, I'm better.
*Pildistas Tatjana Siipan
Nooremana oli hästi oluline, et oleks palju sõpru. Et ei peaks üksi nurgas konutama. Et sind kutsutaks välja ja sa oleksid nähtav. Sõprade leidmine pole olnud mulle eriliseks takistuseks. Nende hoidmine on tiba teine lugu. Arvestades, et ma ennast inimeste inimeseks pean, on lausa hämmastav kui palju ma olen jõudnud suhteid rikkuda.
Osade suhetega on nii, et ma kipun neid aja jooksul saboteerima. See on napakas, ma tean. Eriti napakas, et ma tean, et see on napakas ja ma ikkagi teen seda. Seega, mul pole midagi enda vabanduseks kosta. Olengi veidrik. See suhete saboteerimine tuleneb minu enda sisemisest ebakindlusest ja tavaliselt pole teisel poolel sellega vähimatki pistmist. Ma justkui panen inimesi proovile, et kui palju nad minu crayzit välja kannatavad. See on päris haige, ma tean. Suvakatega ma seda lähenemist ei praktiseeri, ainult nendega, kellest tõeliselt hoolin. Ja-jah, ma tean aina hullemaks läheb! Seega infoks, mida nõmedamalt ma teiega käitun, seda armsamad te mulle olete.
 |
| Natuke metsa poole. |
Põhjus selleks on väga läbinähtav. Ma olen veendunud, et kõik jätavad mu maha. Varem või hiljem. Sõbrad liiguvad edasi, sugulased jäävad kaugeks, mehed leiavad uued ja lapsed kasvavad suureks. Nagu öeldud, lõpp ei ole raske. See, mis sellele eelneb, see on talumatu. Ja et lõpuprotsessi kiirendada, hakkan ma võimatult käituma.
See on minu poolt väike test, et kas te ikka väärite mind. Et kui te mu ajutised hullumeelsusehood välja kannatate, siis imma gonna keep ya. Teate küll, umbes et when I'm good, I am really good, but when I'm bad, I'm better.
*Pildistas Tatjana Siipan
''Ma justkui panen inimesi proovile, et kui palju nad minu crayzit välja kannatavad. See on päris haige, ma tean. ''
VastaKustutaNagu loeks enda kirja pandud sõnu. Ma ei tee seda sõprussuhetes (või noh, ma tean et võin liiga entusiastlik ja kurnav olla teinekord), aga just armusuhetes. Minu praegune mees peab mind üsna hulluks (heas mõttes veel, seni!), aga mingi ime läbi armastusväärseks. Olen ikka ajanud teda mentaalselt piiri peale, mingis mõttes ka enda ebakindlusest et testida, kui väga ta armastab. Kas ta kannatab minu seda poolt välja? Samas kui olen näinud ta reaktsiooni, siis on see teinud kurvaks. Tagantjärgi tarkus. Ma proovin selle ebakindla poolega endas tööd teha 24/7. Ma tean, et ta kannatab ikka väga palju välja, aga pole vaja neid läbielamisi. Me ei tülitse tihti, aga tean, et mina olen halvem tülitseja. See sisemine hirm, et ''nagunii jäetakse lõpuks maha'' on nii tavaline kuidagi, eriti naistel. Siis korraldad mingi mõttetu tüli ning näed, et jälle kannatas välja ja kumbki ei võida. Mõneks ajaks on rahulik muidugi. Lohutav, et ma pole ainus kes inimesi proovile paneb. :D Ja teinekord on sõprussuhetes ka. Väsid kaasa noogutamast, ütled midagi ootamatut. Mitte ebaviisakat, aga teistsuguse arvamuse. Ma koguaeg pendeldan kahe soovi vahel - ühest küljest tahan olla sotsiaalne, teisest küljest on tore olla eriarvamusel ja distantseeruda rühmast.
Aitäh Sulle selle kommentaari eest, kuidagi hästi lohutav on kuulda, et ma pole ainus kiiksuga 🤗
Kustuta