Järgnev postitus ei ole meeldiv. Ütlen kohe. See on see postitus, mis ajab vähemalt 86% lugejaist tagajalgele ja aiman, et võitjana ei pruugi ma see kord siit välja tulla. Seega, haarake oma odad ja piigid, sest veresaun võib alata.
Mina olen see ema, kelle lapsed on vaktsineerimata. Kõik neli. Ja ma ei räägi praegu gripi vastu vaktsineerimisest või puukentsefaliidist. Ma räägin absoluutselt kõikidest vaktsiinidest. Alustades kolmikvaktsiinist, mis tehakse juba sünnitusmajas. Kõik. Tegemata. Kõik. Absoluutselt kõik. Viimane kui üks.
Ei, ma pole üks nendest, kes kusagil spetsjomm feissbuugi kommuunis jagab vandenõuteoorikute tulihingelisi "tõestatud" argumente ja käib plakatitega lastehaigla ees piketeerimas. Pole minu stiil. Ma julgen isegi arvata, et enamik mu tuttavaid ei tea mu poegadega puudulikust tervisekaitsest midagi. Kui see teema tulebki jutuks, siis hoian oma suu kenasti kinni.
Vaktsineerimine pole selline teema, mille peale ma väga erutuks. Mul pole selles osas tegelikult mingit kindlat arvamust. Ei nii, ega naapidi. Ma polnud enne sünnitamaminekut üldse mõelnudki sellele, kas vaktsineerimisest keelduda või seda lubada. Andke andeks, aga ma olin tol ajal 21aastane. Juttu sellest, et vaktsineerimine on hirmus ja kohutav, hakkas rääkima hoopis ämma mees. Arst. Meditsiiniharidusega inimene. See, kes oli aastakümnete jooksul lugenud uurimustöid ja kaalunud nii poolt kui vastu argumente. Isegi siis kui ta seda rääkis, suhtusin ma sellesse ikkagi veidi kahtlustavalt. Selle jutu peale hakkas uuringuid lugema ka minu abikaasa. Ja tema veeniski mind selles, et meie lapsed jäävad vaktsineerimata.
See oli aastal 2002. Suhteliselt ennekuulmatu olukord. Sain sünnitusmaja arstidelt ikka julma sõimu ja ähvardusi. Öeldi, et mu poeg kindlasti sureb ja süüdi olen selles ainult mina. Ei olnud tore. Arvestades, et ma olin just üleelanud 18 tundi sünnitamist, igatepidi hell ja tundlik, beebiblues peale hiilimas ja muidu ka täiesti üksi ning abitu. Tunnistan, et ma olin juba valmis sellel mutil ükskõik mida oma lapsele sissesüstida, peaasi, et ta mind lihtsalt rahule jätaks. Aga ta taandus, tõi mulle A4 paberilehe, millele pidin siis kirjalikult täheldama, et keeldun vaktsiinist, mind on teavitatud võimalikest riskidest ja võtan kogu vastutuse potentsiaalsete tagajärgede eest enda kanda.
Järgnevate poegadega sellist janti enam polnud. Võimalik, et neil oli info juba "nendest hulludest" olemas või muutus vaktsiinidest keeldumine igapäevasemaks.
No mis ma oskan öelda, ikka on olnud hirm, et mis siis kui äkki. Äkki saabki tuberkuloosi või leetrid? Kuidas ma siis endaga edasi elan, teades, et ma pole omalt poolt teinud absoluutselt kõike, et seda välistada? Kas võimalus, et mu lapsel tekib reaktsioon vaktsiinis leiduvate ühendite vastu, tõesti kaalub üles need teised riskid? Ma võin ju ennast lohutada mõttega, et minu vaktsineerimata lapsed on tõenäoliselt ravile palju vastuvõtlikumad, kui nende vaktsineeritud eakaaslased, kuna nende organismis puuduvad ravimiresistentsed rakud. Aga eks ta kuklas ikka kriibib.
Eriti kõvasti kriibib, kui needsamad lapsed, kelle heaolu silmas pidades, jäid tol ajal vaktsiinid tegemata, sõimavad silmnäo täis ja kutsuvad igasuguste intellektuaalseid võimeid alandavate nimetustega. Ütlevad, et olen vastutustundetu, hoolimatu ja lihtsalt loll. Saadetakse mulle linke vaktsiinide kasulikkusest ja vaktsineerimisvastaste ümberkummutamistest. Väidetakse, et mul rämedalt vedas, et ükski lastest pole jäänud mõnda eluohtlikku tõppe. Ja üldse, kui see polnud minu enda kindel veendumus, siis miks ma nüüd, peale lahutust, pole läinud oma poegi vaktsineerima? Ega ma siis ei oskagi enda kaitseks midagi muud kosta, kui seda, et ju siis tõesti vedas. Lisaks vedas veel eriti räigelt, kuna nad pole mitte ainult difteeriasse ja läkaköhasse haigestunud, vaid üleüldiselt olnud palju tugevama tervisega, kui nende vaktsineeritud eakaaslased. Ma ei tea, kui elus nii veab, siis äkki peaks ikkagi hakkama loteriipileteid ka ostma igal kolmapäeval?
Ja ei, ma ei püüa kedagi veenda, et nad oma lapsi ei vaktsineeriks. Võibolla mul tõesti vedas. Noh, et pole asotsiaalide juures hulkumas käinud või jalanõudega kellegi nakkusi koju tassinud. Ju siis kõik teised on olnud kenasti vaktsineeritud ja pole õnnetust juhtunud. Mõistusega saan ma ju aru, kuidas vaktsiinid töötavad ja et tänu neile on paljud varem ravimatuteks peetud haigused praktiliselt kaotatud. Nii et kes teab, võibolla minu järgmised lapsed on kõik juba vaktsineeritud.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Mina olen see ema, kelle lapsed on vaktsineerimata. Kõik neli. Ja ma ei räägi praegu gripi vastu vaktsineerimisest või puukentsefaliidist. Ma räägin absoluutselt kõikidest vaktsiinidest. Alustades kolmikvaktsiinist, mis tehakse juba sünnitusmajas. Kõik. Tegemata. Kõik. Absoluutselt kõik. Viimane kui üks.
Ei, ma pole üks nendest, kes kusagil spetsjomm feissbuugi kommuunis jagab vandenõuteoorikute tulihingelisi "tõestatud" argumente ja käib plakatitega lastehaigla ees piketeerimas. Pole minu stiil. Ma julgen isegi arvata, et enamik mu tuttavaid ei tea mu poegadega puudulikust tervisekaitsest midagi. Kui see teema tulebki jutuks, siis hoian oma suu kenasti kinni.
Vaktsineerimine pole selline teema, mille peale ma väga erutuks. Mul pole selles osas tegelikult mingit kindlat arvamust. Ei nii, ega naapidi. Ma polnud enne sünnitamaminekut üldse mõelnudki sellele, kas vaktsineerimisest keelduda või seda lubada. Andke andeks, aga ma olin tol ajal 21aastane. Juttu sellest, et vaktsineerimine on hirmus ja kohutav, hakkas rääkima hoopis ämma mees. Arst. Meditsiiniharidusega inimene. See, kes oli aastakümnete jooksul lugenud uurimustöid ja kaalunud nii poolt kui vastu argumente. Isegi siis kui ta seda rääkis, suhtusin ma sellesse ikkagi veidi kahtlustavalt. Selle jutu peale hakkas uuringuid lugema ka minu abikaasa. Ja tema veeniski mind selles, et meie lapsed jäävad vaktsineerimata.
See oli aastal 2002. Suhteliselt ennekuulmatu olukord. Sain sünnitusmaja arstidelt ikka julma sõimu ja ähvardusi. Öeldi, et mu poeg kindlasti sureb ja süüdi olen selles ainult mina. Ei olnud tore. Arvestades, et ma olin just üleelanud 18 tundi sünnitamist, igatepidi hell ja tundlik, beebiblues peale hiilimas ja muidu ka täiesti üksi ning abitu. Tunnistan, et ma olin juba valmis sellel mutil ükskõik mida oma lapsele sissesüstida, peaasi, et ta mind lihtsalt rahule jätaks. Aga ta taandus, tõi mulle A4 paberilehe, millele pidin siis kirjalikult täheldama, et keeldun vaktsiinist, mind on teavitatud võimalikest riskidest ja võtan kogu vastutuse potentsiaalsete tagajärgede eest enda kanda.
Järgnevate poegadega sellist janti enam polnud. Võimalik, et neil oli info juba "nendest hulludest" olemas või muutus vaktsiinidest keeldumine igapäevasemaks.
No mis ma oskan öelda, ikka on olnud hirm, et mis siis kui äkki. Äkki saabki tuberkuloosi või leetrid? Kuidas ma siis endaga edasi elan, teades, et ma pole omalt poolt teinud absoluutselt kõike, et seda välistada? Kas võimalus, et mu lapsel tekib reaktsioon vaktsiinis leiduvate ühendite vastu, tõesti kaalub üles need teised riskid? Ma võin ju ennast lohutada mõttega, et minu vaktsineerimata lapsed on tõenäoliselt ravile palju vastuvõtlikumad, kui nende vaktsineeritud eakaaslased, kuna nende organismis puuduvad ravimiresistentsed rakud. Aga eks ta kuklas ikka kriibib.
Eriti kõvasti kriibib, kui needsamad lapsed, kelle heaolu silmas pidades, jäid tol ajal vaktsiinid tegemata, sõimavad silmnäo täis ja kutsuvad igasuguste intellektuaalseid võimeid alandavate nimetustega. Ütlevad, et olen vastutustundetu, hoolimatu ja lihtsalt loll. Saadetakse mulle linke vaktsiinide kasulikkusest ja vaktsineerimisvastaste ümberkummutamistest. Väidetakse, et mul rämedalt vedas, et ükski lastest pole jäänud mõnda eluohtlikku tõppe. Ja üldse, kui see polnud minu enda kindel veendumus, siis miks ma nüüd, peale lahutust, pole läinud oma poegi vaktsineerima? Ega ma siis ei oskagi enda kaitseks midagi muud kosta, kui seda, et ju siis tõesti vedas. Lisaks vedas veel eriti räigelt, kuna nad pole mitte ainult difteeriasse ja läkaköhasse haigestunud, vaid üleüldiselt olnud palju tugevama tervisega, kui nende vaktsineeritud eakaaslased. Ma ei tea, kui elus nii veab, siis äkki peaks ikkagi hakkama loteriipileteid ka ostma igal kolmapäeval?
Ja ei, ma ei püüa kedagi veenda, et nad oma lapsi ei vaktsineeriks. Võibolla mul tõesti vedas. Noh, et pole asotsiaalide juures hulkumas käinud või jalanõudega kellegi nakkusi koju tassinud. Ju siis kõik teised on olnud kenasti vaktsineeritud ja pole õnnetust juhtunud. Mõistusega saan ma ju aru, kuidas vaktsiinid töötavad ja et tänu neile on paljud varem ravimatuteks peetud haigused praktiliselt kaotatud. Nii et kes teab, võibolla minu järgmised lapsed on kõik juba vaktsineeritud.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Mina olen vaktsineeritud ja samuti üliharva haigestun. Kahtlustan isegi, et see on rohkem immuunsüsteemi ja geneetikaga seotud. Isa haigestub ka harva, ema samas tihedamini. Mis puudutab seda vaktsineerimise teemat, siis minu arust on kurb kui meditsiinis või tervishoius töötavad inimesed sellist infot levitavad. Infot, mis ei ole teadusega kooskõlas. Kogu janti alustas Andrew Wakefieldi nimeline mees, kes võltsis uurimistöö, mis Lanceti meditsiiniajakirjas ilmus ja kaotas arstilitsentsi. Tema alustas seda juttu, et vaktsineerimine tekitab autismi. Ajalisel liinil toimus see suhteliselt samal ajal nagu ka su esimese lapse sünd, seega mõistan miks arstid võisid olla kahte leeri kistud. Uurimistöid saab ka väga edukalt võltsida, kahjuks. See ilmneb alles aastaid hiljem, aga loetud info jääb meelde. Ma sellesmõttes ei arvusta kedagi, kuni nad ei levita sama infot teistele. Vaktsineerimine on nii isiklik otsus. Kuigi ma loodan, et kõik seda teevad selleks, et vältida haiguspuhangute riski. See ongi vaktsineerimise fenomen, et see on isiklik otsus, kuni 10% lastest (Eestis protsent veel nii kõrge ei ole) enam vaktsineeritud ei ole ja kui need kõik ühes rühmas või klassis õppivad, siis on ühe nakatumisel terve grupp haige. Vaktsineerimine on minu arust ka seega sotsiaalne probleem, et inimesed usaldaksid arste, vähemalt arstide enamust.
VastaKustutaSuur tänu hästi läbimõeldud ja sisuka vastuse eest :). Kolmkümmend aastat tagasi oli ikka palju lihtsam lapsi kasvatada, lugesid Spocki ja korras :D. Mõnikord on sellest infoüleküllusest rohkem kahju kui kasu. Natuke nagu see, et üldiselt öeldakse, et suitsetamine ja liigne alkoholi tarbimine on tervisele kahjulikud, aga siis leidub keegi, kes ütleb, et näed, minu vanaisa suitsetas paki päevas ja jõi liitri viina peale, ja elas 103 aastaseks. Erandeid ikka leidub :D
Kustuta