Ma ei tea kuidas teil, aga minu käest on ikka väga tihti kest tööpäeva küsitud, et kas te olete praegu kodus. Okei, ma saan aru, kui mõni poolvõõras küsib, noh tahab mingeid näite vaadata või mõõte võtta (ehitajad ja muud sarnased). No paljugi mis, äkki mul on rikas sugar daddy, kes laseb mul kodus passida (aga nagu Mustamäel või? Viimsis ja Kakumäel saaks veel aru kuidagi, aga olgu.) Või äkki nad arvavad, et mul on vahetustega töö ja siis mingil hetkel olen kodus. Aga kui küsivad tuttavad, siis ma natuke hämmastun selle üle.
Oli aeg, kus ma olin koduperenaine. Esiteks 100%, siis 85% ja lõpuks 65%. Noh olid sellised osaajalise töökoormusega palgatööd ja veel natuke õppimist ka. Nii, et ma tean mida tähendab kodus passimine. Loomulikult passimine see pole. Vähemalt siis mitte, kui sul on laps, pluss kolm. Aga kõige rohkem kriitikat, selles osas, et ma "päris" tööl ei käinud, sain ma, ülla-ülla, teistelt emadelt. Võibolla oli see pisukese kadedusega öeldud, või ei tea mina, mis selle taga oli, igatahes, väga ebalahe.
Praegu, kui ma käin peaaegu "päris" tööl, also known as "palgatööl", igatsen ma täiega aega, mil ma ei pidanud käima "päris" tööl. Kui ma kaks aastat tagasi RRist kinga sain (jah, vallandati, isegi pole piinlik, enam) ja mulle kahe kuu kompensatsioon tasuti (noh, saate aru nüüd, miks piinlik pole? Kui oleks asja eest vallandatud, poleks mulle keegi midagi kompenseerima hakanud, so there!), istusin ma kuu aega kodus ja see oli ülemõistuse mõnus! Ma sain trennis käia, telekat vaadata, aknaid pesta, lastega tegeleda, sõbrannadega veinitada ja üldse oli täiesti inimese tunne. Kahjuks juhtus nii, et uue töökoha leidsin ma kiiremini kui vaja. Noh ja siin ma nüüd olen, "päris" tööl.
Õnneks on mul tööandjaga sajaga vedanud. Kui vahel ongi nii, et tuleb keset tööpäeva lapsega arsti juurde või arenguvestlusele minna, siis keegi ei takista. Aga ikkagi tunnen, et käin tööl kodu arvelt. Ja mul on selle pärast kõvad süümekad. Olen mõelnud, et riiklikult võiks olla reguleeritud, kui palju keegi tohib tööl käia. Nagu, võrreldes perekondlike kohustustega. Pensionile ju saaksin ma ka mõned aastad varem, kuna mul on lapsed. Miks siis mitte juba praegu panna laste olemasolu võrrandisse? Noh näiteks iga lapse arvelt 3 tundi lühem töönädal. Iga tööandja saaks siis töötajaga kokku leppida, kuidas too soovib oma vaba aega välja võtta. Kas iga päev veidi varem ära minna või ühel päeval kogu ports korraga välja võtta. Ja üksikvanemad saaksid veel topelt, sest kohustusi laste ees on ju ka topelt. Võite ise nüüd arvestada, kui palju ma peaksin tööl käima 😁.
Sest olgem ausad, vanemate töö ongi oma laste eest hoolitseda, 24/7. Kui mu lapsega keset koolipäeva midagi juhtub, pean olema valmis kohe reageerima ja tema eest hoolitsema. Et vältida koolist popitegemist, peaksin ma mitte ainult lapsed hommikul kooli viima (isegi kui nad lähevad kolmandaks tunniks) vaid garanteerima, et nad sinna ka koolipäeva lõpuni jäävad. Kodus peab neid ootama soe söök. Mitte söök, mida nad saavad ise soojaks teha, vaid reaalselt aurav söök, kohe kui nad uksest laekuvad. Loomulikult pean ma seejärel nendega õppima, viima nad jalgpallitrenni, pärast seda muusikatundi ja päeva lõpuks teatrisse või kinno. Enne magamaminekut peaksin neid vannitama ja unejuttu lugema. Kui tibukesed uinuvad, kuduma neile käpikuid ja sokke ning planeerima järgmiseks päevaks uusi arendavaid tegevusi, mis stimuleerivad nii nende füüsist kui vaimu. Ärge siis unustage, et kõige selle kõrvalt peaksin ma käima veel täiskohaga tööl ja teenima vähemalt kolmekordset eesti keskmist kuupalka, jalutama koeraga, osalema vabatahtlikuna kassidevarjupaigas, küpsetama seemnetega täisteraleiba, hoolitsema kõigi abikaasa intellektuaalsete, füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eest. Oma vanusest kümme aastat noorem välja nägema. Tegelema jooga ja tantramassaažiga. Pesema käsitsi aluspesu ja kampsuneid. Triikima sokke ja aurutama juurvilju. (Jätkake nimekirja vastavalt eelpool näidatud juhendile.)
Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et ma täiega kadestan neid, kes saavad olla kodused. Ollagi pere ja laste jaoks. No ja kui neil juhtubki jääma veidike aega enda hobide jaoks (ma ei mõtle praegu koristamist ja söögitegemist), siis väga lahe ju! Vanemad poisid mäletavad veel seda aega, kus ma olin alati kodus olemas ja nad meenutavad seda aega soojuse ja heldimusega. Igatsevad taga. Nagu minagi.
*Pildistas Tatjana Siipan
Oli aeg, kus ma olin koduperenaine. Esiteks 100%, siis 85% ja lõpuks 65%. Noh olid sellised osaajalise töökoormusega palgatööd ja veel natuke õppimist ka. Nii, et ma tean mida tähendab kodus passimine. Loomulikult passimine see pole. Vähemalt siis mitte, kui sul on laps, pluss kolm. Aga kõige rohkem kriitikat, selles osas, et ma "päris" tööl ei käinud, sain ma, ülla-ülla, teistelt emadelt. Võibolla oli see pisukese kadedusega öeldud, või ei tea mina, mis selle taga oli, igatahes, väga ebalahe.
 |
| Meeleheitel koduperenaine. |
Praegu, kui ma käin peaaegu "päris" tööl, also known as "palgatööl", igatsen ma täiega aega, mil ma ei pidanud käima "päris" tööl. Kui ma kaks aastat tagasi RRist kinga sain (jah, vallandati, isegi pole piinlik, enam) ja mulle kahe kuu kompensatsioon tasuti (noh, saate aru nüüd, miks piinlik pole? Kui oleks asja eest vallandatud, poleks mulle keegi midagi kompenseerima hakanud, so there!), istusin ma kuu aega kodus ja see oli ülemõistuse mõnus! Ma sain trennis käia, telekat vaadata, aknaid pesta, lastega tegeleda, sõbrannadega veinitada ja üldse oli täiesti inimese tunne. Kahjuks juhtus nii, et uue töökoha leidsin ma kiiremini kui vaja. Noh ja siin ma nüüd olen, "päris" tööl.
Õnneks on mul tööandjaga sajaga vedanud. Kui vahel ongi nii, et tuleb keset tööpäeva lapsega arsti juurde või arenguvestlusele minna, siis keegi ei takista. Aga ikkagi tunnen, et käin tööl kodu arvelt. Ja mul on selle pärast kõvad süümekad. Olen mõelnud, et riiklikult võiks olla reguleeritud, kui palju keegi tohib tööl käia. Nagu, võrreldes perekondlike kohustustega. Pensionile ju saaksin ma ka mõned aastad varem, kuna mul on lapsed. Miks siis mitte juba praegu panna laste olemasolu võrrandisse? Noh näiteks iga lapse arvelt 3 tundi lühem töönädal. Iga tööandja saaks siis töötajaga kokku leppida, kuidas too soovib oma vaba aega välja võtta. Kas iga päev veidi varem ära minna või ühel päeval kogu ports korraga välja võtta. Ja üksikvanemad saaksid veel topelt, sest kohustusi laste ees on ju ka topelt. Võite ise nüüd arvestada, kui palju ma peaksin tööl käima 😁.
Sest olgem ausad, vanemate töö ongi oma laste eest hoolitseda, 24/7. Kui mu lapsega keset koolipäeva midagi juhtub, pean olema valmis kohe reageerima ja tema eest hoolitsema. Et vältida koolist popitegemist, peaksin ma mitte ainult lapsed hommikul kooli viima (isegi kui nad lähevad kolmandaks tunniks) vaid garanteerima, et nad sinna ka koolipäeva lõpuni jäävad. Kodus peab neid ootama soe söök. Mitte söök, mida nad saavad ise soojaks teha, vaid reaalselt aurav söök, kohe kui nad uksest laekuvad. Loomulikult pean ma seejärel nendega õppima, viima nad jalgpallitrenni, pärast seda muusikatundi ja päeva lõpuks teatrisse või kinno. Enne magamaminekut peaksin neid vannitama ja unejuttu lugema. Kui tibukesed uinuvad, kuduma neile käpikuid ja sokke ning planeerima järgmiseks päevaks uusi arendavaid tegevusi, mis stimuleerivad nii nende füüsist kui vaimu. Ärge siis unustage, et kõige selle kõrvalt peaksin ma käima veel täiskohaga tööl ja teenima vähemalt kolmekordset eesti keskmist kuupalka, jalutama koeraga, osalema vabatahtlikuna kassidevarjupaigas, küpsetama seemnetega täisteraleiba, hoolitsema kõigi abikaasa intellektuaalsete, füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eest. Oma vanusest kümme aastat noorem välja nägema. Tegelema jooga ja tantramassaažiga. Pesema käsitsi aluspesu ja kampsuneid. Triikima sokke ja aurutama juurvilju. (Jätkake nimekirja vastavalt eelpool näidatud juhendile.)
Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et ma täiega kadestan neid, kes saavad olla kodused. Ollagi pere ja laste jaoks. No ja kui neil juhtubki jääma veidike aega enda hobide jaoks (ma ei mõtle praegu koristamist ja söögitegemist), siis väga lahe ju! Vanemad poisid mäletavad veel seda aega, kus ma olin alati kodus olemas ja nad meenutavad seda aega soojuse ja heldimusega. Igatsevad taga. Nagu minagi.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar