Omad vitsad peksavad

Mul on tänapäeva lastest väga kahju. Ühiskond on viimase kolmekümne aastaga nii arenenud, et see on muutunud maoks, mis hammustab iseenda saba. Nii lihtne on süüdistada noori, et nad on lumehelbekesed ja minestavad iga tõelise eluraskuse peale. Pööritada silmi, et nad ainult helesinise ekraani taga soojust manguvad. Äkki oleks nüüd aeg liivakastist see peake välja võtta ja peeglisse vaadata? Ise oleme kõik teinud selleks, et see just nii oleks.

Meenutage korraks milline oli meie lapsepõlv. Me veetsime suurema osa ajast väljas. Iga ilmaga. Meil polnud mingeid ägedaid mänguasju või fäntsisid spordialasid. Me jõlkusime ringi ja otsisime ise endale tegevust. Ja kas meil oli igav? Mkm. Vanematel oli tegemist, et meid enne suurt pimedat koju saada. Ma vean kihla, et meie vanemad ei teadnud 90% ulatuses seiklusi ja ohte, millesse me sattusime. Pervertide eest põgenemised, nurga taga suitsu kimumised, katki kukutud kulmud ja klassivendade riivatud ettepanekud. Hell, nad ei teadnud enamasti sedagi kuidas meil koolis läks. Või kas me üldse koolis käisime. Alles siis said teada, kui sa olid nii loll ja oma jamadega vahele jäid või tõeliselt SUURE jamaga hakkama said. Aga muidu, ise vaatasid kuidas toimetasid.



Muidugi on võimalik, et ma kõnelen siin ainult enda eest ja teie kõik olite väga lühikese rihma otsas, kuigi ma kahtlen.

No ja tuues võrdluseks minu lapsed. Ma tean nendest kõike. Palju rohkem kui ma teada tahaks või teadma peaks. Ja ma rõhutan siinkohal, et ma olen selles küsimuses laisk. Kui ma kasutaksin kasvõi pooli võimalusi mis tehnoloogia võimaldab, teaks ma ikka ropult palju rohkem ja see on juba täiesti teisel tasandil häiriv.

Ja nii ongi. Nad ei käi kusagil. Passivad ostukeskustes või kodus diivanil. Neil pole sõpru, vähemalt mitte selliseid kelle juurde ööseks pead kaineks magama minna. No ja sellepärast ei joo. Suitsu vist on kõik proovinud, väljaarvatud Kärbes. See on mul paras argpüks. Kõik on vanemate kontrolli all. Seega, ka nende vastutada. Laps ei läinud kooli - kõne emale. Lapsel õppimata - kõne emale. Laps ostis teatripileti raha eest krõpse - kõne emale. Ja kuidas peaks laps sellise käitumise juures iseseisvat elu õppima, vastutust? Kui sa saad jamaga hakkama ja selle peale pöördudakse sinu DNA doonori poole, siis mis sõnumi see saadab?



Ma tean miks me seda teeme. Ohtude pärast. Meie tunneme ennast turvaliselt, kui me viime ja toome oma lapsi kooli/st, trenni/st, peole/lt jne. Meie oleme praegu palju teadlikumad igasugustest ohtudest, kui olid meie vanemad. Lisaks ühiskonna surve. Et kuidas sa oled nii hoolimatu ja jätad oma lapsed omapäi. Mõelge näiteks Soome peale, kus 16aastane ei tohi paar tundi üksi kodus olla oma kümne aastase õe/vennaga. Sorry, aga see on absurd! Kui ma olin 16, siis olin nädal aega üksi koos oma noorema õe (9aastane) ja venna (5aastane), sest mu ema oli meie kõige noorema vennaga ja isa infarktiga haiglas. Ja midagi hirmsat ei juhtunud. Õppeedukus ei langenud ja maja ei pannud põlema. Ma ei ütle, et see oli normaalne ja et nii peakski olema, aga ma väidan, et tänu sellele olen ma ka edaspidi elus igasuguste ootamatustega kenasti toime tulnud. Sa lihtsalt pidid. Aga nüüd? Kas minu lapsed saaksid ise hakkama? Või peaksin ma neile terve armee teenreid palkama, kui nädalavahetuseks spaasse sõidan? Ja isegi kui ma oma südames tean, et nad saaksid, siis ei jätaks ma neid ikkagi omapäi. Sest ühiskond.

Ühesõnaga kahju on. Kurb. Masendav. Ise oleme endale jalga tulistanud.

Kommentaarid

  1. Nii tahaks midagi öelda siin aga kôik on juba öeldud. Täitsa samad môtted on :(

    VastaKustuta

Postita kommentaar