Põgusalt juba tutvustasin raamatut "Õnnelik aju", aga ühest asjast tahtsin veidi pikemalt muljetada. No kuna mu blogi põhiteemaks on siiski see, et kuivõrd võimalik on ühel segaverelisel, keskeale läheneval, väheharitud, ebastabiilsel, paljulapselisel, amatöör fitnessfriigil, armastust leida, siis ma pean sellel pikemalt peatuma.
Terve peatükk oli pühendatud sellele, kuivõrd mõjutab meie õnnetunnet armastus, armumine, kirg. Loogiline. Me oleme ju üleskasvanud laulude saatel, mis väidavad, et armastus on kõik mis meil vaja. Alles meie lapsed saavad aru, et tujud on tähtsamad kui tunded. Või kas just tähtsamad, aga vähemalt sama kaalukad.
Pikalt ei hakkaks sellel peatuma, et miks me vajame romantilisi suhteid, selleks et ennast õnnelikuna tunda. See tundub kuidagi self explanatory. Aga pigem sellel, et kui romantilised suhted on nii olulised, siis miks me ikkagi neid kogedes alati õnnelikud pole ja miks me ise kohati justkui saboteerime sellest tulenevat õnne.
Süüdi on, lühidalt, ootused. Meil on ootused armastuse suhtes. Ma ei räägi praegu tingimata armastatu suhtes, kuigi seda ka kindlasti, aga just selles osas, et mida armastus meile tähendab. Me kujutame ette, kuidas armumiseprotsess ja sellest edasi kiindumuse poole kulgemine peaks välja nägema. Ja kui siis mingil põhjusel, ja oi neid põhjuseid ikka leidub, see ei vasta meie ootustele, teeb armastus haiget.
Võibolla on see mõni äraleierdatud "tõde", aga minul oli küll ahaa moment. Minul on nii spetsiifilised ootused, tähtajad, tingimused, armastuse suhtes, et silme eest võtab kirjuks. Ime, et ma üldse armunud olen olnud. Sellest võib olla tingitud ka see armastatuna tundmise vajadus. Ühesõnaga, ma juba eos välistan kõigi oma ootuste ja kilomeetripikkuse nimekirjaga nõudmistest, igasugused võimalused millegi tekkimiseks. Ja siis istun ja imestan, et miks.
Antud asjal on lisaks mugavustsooni element. Ma tahaks küll, et Prints Imeline tuleks ja ümmardaks maad millel ma kõnnin, aga ise pole ma valmis oma elustiilis muutusi ette võtma. See on väga tugevalt seotud ajastuga milles me elame. Ego ajastuga. Meid õpetatakse, et sina oled kõige tähtsam, armasta esiteks iseend ja ära lepi vähemaga. Mis iseenesest, ma möönan, pole ju vale, aga see piirab meie suheteloomise võimalusi. Näiteks mul on väljakujunenud rutiin. Asjad mida ma teen, kohad kus käin ja inimesed kellega seltsin. See on mugav ja see sobib mulle. Kui nüüd korraks hüpoteetiliselt kujutleda, et ma leiaks endale sõbra. Keegi, kellel on teine elurütm, teistsugune rutiin, teistsugused sõbrad, siis ükskõik kui suur on tõmme selle inimese suhtes ja temal minu vastu, kui meist kumbki pole valmis tegema järeleandmisi, siis pikalt see asi ei kesta. Seega, selleks et tekiks võimalus, peaksin ma olema vähemalt valmis kompromissideks. Aga kui ma pole.... siis ei ole mul õigust ka vinguda, et keegi mind ei taha.
Jamaks läheb muidugi siis, kui oma harjumuspärases tegevuses hakata tegema muudatusi. Just nimelt muudatusi mõtlemises. See on võimalik. Kui me suudame ennast selle otstarbekuses veenda. Ja isegi siis pole see lihtne. Inimene oma loomult on mugav. Muudatused võtavad kõvasti aega.
Niisiis, mida ma sellest endaga kaasa tahan võtta uude aastasse on oskus lasta lahti ootustest. See ei saa kerge olema, ma tean juba. Ootused, mis ma olen enda ümber loonud, on nagu müür, mille ehitamisega ma olen vaeva näinud. Müürid on kaitseks. Aga kuigi nad kaitsevad päris kenasti, hoiavad need eemale ka head asjad. Uued tutvused, silmaringi laiendamise ja seetõttu ka võimaluse olla õnnelik.
Terve peatükk oli pühendatud sellele, kuivõrd mõjutab meie õnnetunnet armastus, armumine, kirg. Loogiline. Me oleme ju üleskasvanud laulude saatel, mis väidavad, et armastus on kõik mis meil vaja. Alles meie lapsed saavad aru, et tujud on tähtsamad kui tunded. Või kas just tähtsamad, aga vähemalt sama kaalukad.
Pikalt ei hakkaks sellel peatuma, et miks me vajame romantilisi suhteid, selleks et ennast õnnelikuna tunda. See tundub kuidagi self explanatory. Aga pigem sellel, et kui romantilised suhted on nii olulised, siis miks me ikkagi neid kogedes alati õnnelikud pole ja miks me ise kohati justkui saboteerime sellest tulenevat õnne.
Süüdi on, lühidalt, ootused. Meil on ootused armastuse suhtes. Ma ei räägi praegu tingimata armastatu suhtes, kuigi seda ka kindlasti, aga just selles osas, et mida armastus meile tähendab. Me kujutame ette, kuidas armumiseprotsess ja sellest edasi kiindumuse poole kulgemine peaks välja nägema. Ja kui siis mingil põhjusel, ja oi neid põhjuseid ikka leidub, see ei vasta meie ootustele, teeb armastus haiget.
Võibolla on see mõni äraleierdatud "tõde", aga minul oli küll ahaa moment. Minul on nii spetsiifilised ootused, tähtajad, tingimused, armastuse suhtes, et silme eest võtab kirjuks. Ime, et ma üldse armunud olen olnud. Sellest võib olla tingitud ka see armastatuna tundmise vajadus. Ühesõnaga, ma juba eos välistan kõigi oma ootuste ja kilomeetripikkuse nimekirjaga nõudmistest, igasugused võimalused millegi tekkimiseks. Ja siis istun ja imestan, et miks.
Antud asjal on lisaks mugavustsooni element. Ma tahaks küll, et Prints Imeline tuleks ja ümmardaks maad millel ma kõnnin, aga ise pole ma valmis oma elustiilis muutusi ette võtma. See on väga tugevalt seotud ajastuga milles me elame. Ego ajastuga. Meid õpetatakse, et sina oled kõige tähtsam, armasta esiteks iseend ja ära lepi vähemaga. Mis iseenesest, ma möönan, pole ju vale, aga see piirab meie suheteloomise võimalusi. Näiteks mul on väljakujunenud rutiin. Asjad mida ma teen, kohad kus käin ja inimesed kellega seltsin. See on mugav ja see sobib mulle. Kui nüüd korraks hüpoteetiliselt kujutleda, et ma leiaks endale sõbra. Keegi, kellel on teine elurütm, teistsugune rutiin, teistsugused sõbrad, siis ükskõik kui suur on tõmme selle inimese suhtes ja temal minu vastu, kui meist kumbki pole valmis tegema järeleandmisi, siis pikalt see asi ei kesta. Seega, selleks et tekiks võimalus, peaksin ma olema vähemalt valmis kompromissideks. Aga kui ma pole.... siis ei ole mul õigust ka vinguda, et keegi mind ei taha.
Jamaks läheb muidugi siis, kui oma harjumuspärases tegevuses hakata tegema muudatusi. Just nimelt muudatusi mõtlemises. See on võimalik. Kui me suudame ennast selle otstarbekuses veenda. Ja isegi siis pole see lihtne. Inimene oma loomult on mugav. Muudatused võtavad kõvasti aega.
Niisiis, mida ma sellest endaga kaasa tahan võtta uude aastasse on oskus lasta lahti ootustest. See ei saa kerge olema, ma tean juba. Ootused, mis ma olen enda ümber loonud, on nagu müür, mille ehitamisega ma olen vaeva näinud. Müürid on kaitseks. Aga kuigi nad kaitsevad päris kenasti, hoiavad need eemale ka head asjad. Uued tutvused, silmaringi laiendamise ja seetõttu ka võimaluse olla õnnelik.
Kommentaarid
Postita kommentaar