"The Happy Brain: The Science of Where Happiness Comes From and Why"
Dean Burnett
Kirjastus Hea Lugu, 2018
280 lk + kasutatud kirjandus 40 lk
Tõlkinud Piret Lemetti
Toimetanud Mari Tuuling
Goodreads punktid: 3,75
Minu punktid: 5
Mida sa teed, kui sa oled õnnetu? Sööd šokolaadi, võtad klaasikese veini? Lähed juuksurisse ja lõikad kiharad maha või värvid need neoontooni? Vaatad Monty Phythoni filme ja kuulad Tina Turnerit?
Mina oma loomult olen põhjus = tagajärg inimene. Kui mul on mingi probleem, siis selle asemel, et seda kinnimätsida, sooviks tegeleda põhjusega. Näiteks, kui pirn põleb läbi, siis küünla süütamine seda ei paranda. Sellepärast ma loen raamatuid. Mis aitavad pirne vahetada.
Mulle julmalt meeldis Dean Burnetti esimene raamat "Ajuvaba aju". Kirjutasin sellest 17.11.2017 nii:
Sellepärast sattusin ma hüsteeriasse, kui nägin sama autori teist raamatut. Ja veel nii sobivalt ajakohast. Hakkasin seda suure õhinaga lugema. Ja pettusin. See polnud pooltki nii mahlakas, kui esimene osa. Mõned turtsatused tulid, aga naljakas polnud. No jah, ega õnn pole ju mingi naljaasi ka. Õnnest räägiti väga tõsiselt, teaduspõhiselt. Ja siiski piisavalt köitvalt, et ma jaksasin seda anatoomiaõpiku moodi teksti vastu võtta.
Üllatav, või noh, mitte tegelikult, aga veidi ikka, oli see, kui ausalt tõsteti kate teadlaste poolt läbiviidud uurimustöödelt. Tsitaat raamatust: "Inimesed otsustavad tihtipeale, kuidas nad oma andmeid analüüsivad või milliseid küsimusi esitama hakkavad alles pärast seda, kui uuring on läbi viidud. Ja nad võtavad asja käsile, uurivad ja seisavad seejärel silmitsi n-ö teede hargnemise probleemiga, kuna isegi kõige lihtsama fMRT-uuringu korral tuleb teha tuhandeid analüütilisi olulisi otsuseid, mis kõik mõjutavad pisut lõpptulemust. Niisiis töötlevad uurijad andmeid viisil, mis aitab neil jõuda kasuliku tulemuseni." Pahhh!!! Kas selles valguses saab üldse usaldada ühtegi "uurimustööd", mille teadlased on "läbi viinud"? Meenub kunagine skandaal, kus selgus, et ühe teadlase poolt leitud fossiil, mis oli väidetavalt missing link ahvi ja inimese arenguetapis, oli tegelikult osav võltsing (link). Paneb mõtlema, kas pole?
Esimene peatükk keskendubki peamiselt sellele, kuidas õnnetunnet on võimatu tuvastada, lokaliseerida, põhjendada, paljundada, selgitada. Kuna see pole üheselt mõistetav ja koosneb tohutul hulgal erinevatest komponentidest, mõjutajatest, põhjustest. Edasi hakkab autor neid õnne valemi tegureid üks haaval lahkama. Kodu. Töö. Suhted. Iha. Rõõm. Lõpetuseks puudutab ta ka õnne pahupoolt, ehk miks mõned asjad, mis tunduvad vastikud, pakuvad teatud inimestele naudingut. Ja seda, kuidas õnn muutub sõltuvalt east.
Muuhulgas saab vastuse ka küsimus, et kas meie edu sõltub vedamisest või töökusest. Õigemini, miks me tajume, et meie õnnestumised on meie raske töö vili, aga teistel lihtsalt vedas. Selgitakse, miks me süüdistame ohvrit ja miks me pahandame abivajajate peale, kes saavad toetusi.
Et kokkuvõttes, mulle hullupööra meeldis. Kuigi naljakas polnud. No ja tegi veidi õnnelikumaks ka.
Dean Burnett
Kirjastus Hea Lugu, 2018
280 lk + kasutatud kirjandus 40 lk
Tõlkinud Piret Lemetti
Toimetanud Mari Tuuling
Goodreads punktid: 3,75
Minu punktid: 5
Mida sa teed, kui sa oled õnnetu? Sööd šokolaadi, võtad klaasikese veini? Lähed juuksurisse ja lõikad kiharad maha või värvid need neoontooni? Vaatad Monty Phythoni filme ja kuulad Tina Turnerit?
Mina oma loomult olen põhjus = tagajärg inimene. Kui mul on mingi probleem, siis selle asemel, et seda kinnimätsida, sooviks tegeleda põhjusega. Näiteks, kui pirn põleb läbi, siis küünla süütamine seda ei paranda. Sellepärast ma loen raamatuid. Mis aitavad pirne vahetada.
Mulle julmalt meeldis Dean Burnetti esimene raamat "Ajuvaba aju". Kirjutasin sellest 17.11.2017 nii:
Mulle väga meeldivad kirjanikud, kes oskavad oma eriala kirjeldada nii, et ka need, kes teemaga igapäevaselt kokku ei puutu, saavad loetust aru. Selles suhtes on antud raamata eeskujulik eksemplar. Väga hästi kirjutatud. Kindlasti selline raamat, mida võib korduvalt lugeda, kuna infot oli väga palju. Tuhat lisapunkti mõnusa huumori eest. Paar korda tuli seetõttu ühistranspordist mitu peatust varem maha minna, kuna ei suutnud naeru pidada, aga see oli väike asi 
Tahaksin selle raamatu puhul esile tõsta ka tõlkija ja toimetaja suurepärast teostust. Müts maha.
Sellepärast sattusin ma hüsteeriasse, kui nägin sama autori teist raamatut. Ja veel nii sobivalt ajakohast. Hakkasin seda suure õhinaga lugema. Ja pettusin. See polnud pooltki nii mahlakas, kui esimene osa. Mõned turtsatused tulid, aga naljakas polnud. No jah, ega õnn pole ju mingi naljaasi ka. Õnnest räägiti väga tõsiselt, teaduspõhiselt. Ja siiski piisavalt köitvalt, et ma jaksasin seda anatoomiaõpiku moodi teksti vastu võtta.
Üllatav, või noh, mitte tegelikult, aga veidi ikka, oli see, kui ausalt tõsteti kate teadlaste poolt läbiviidud uurimustöödelt. Tsitaat raamatust: "Inimesed otsustavad tihtipeale, kuidas nad oma andmeid analüüsivad või milliseid küsimusi esitama hakkavad alles pärast seda, kui uuring on läbi viidud. Ja nad võtavad asja käsile, uurivad ja seisavad seejärel silmitsi n-ö teede hargnemise probleemiga, kuna isegi kõige lihtsama fMRT-uuringu korral tuleb teha tuhandeid analüütilisi olulisi otsuseid, mis kõik mõjutavad pisut lõpptulemust. Niisiis töötlevad uurijad andmeid viisil, mis aitab neil jõuda kasuliku tulemuseni." Pahhh!!! Kas selles valguses saab üldse usaldada ühtegi "uurimustööd", mille teadlased on "läbi viinud"? Meenub kunagine skandaal, kus selgus, et ühe teadlase poolt leitud fossiil, mis oli väidetavalt missing link ahvi ja inimese arenguetapis, oli tegelikult osav võltsing (link). Paneb mõtlema, kas pole?
Esimene peatükk keskendubki peamiselt sellele, kuidas õnnetunnet on võimatu tuvastada, lokaliseerida, põhjendada, paljundada, selgitada. Kuna see pole üheselt mõistetav ja koosneb tohutul hulgal erinevatest komponentidest, mõjutajatest, põhjustest. Edasi hakkab autor neid õnne valemi tegureid üks haaval lahkama. Kodu. Töö. Suhted. Iha. Rõõm. Lõpetuseks puudutab ta ka õnne pahupoolt, ehk miks mõned asjad, mis tunduvad vastikud, pakuvad teatud inimestele naudingut. Ja seda, kuidas õnn muutub sõltuvalt east.
Muuhulgas saab vastuse ka küsimus, et kas meie edu sõltub vedamisest või töökusest. Õigemini, miks me tajume, et meie õnnestumised on meie raske töö vili, aga teistel lihtsalt vedas. Selgitakse, miks me süüdistame ohvrit ja miks me pahandame abivajajate peale, kes saavad toetusi.
Et kokkuvõttes, mulle hullupööra meeldis. Kuigi naljakas polnud. No ja tegi veidi õnnelikumaks ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar