Pikutasin üks õhtu voodilinade vahel ja lugesin raamatut. Pojad olid igaüks oma nutika otsas. Üks luges Delfi uudiseid, teine vaatas Discovery kanalit, kolmas lahendas internetis matemaatilisi probleeme ja neljas õppis võõrkeelseid väljendeid. Või nii mulle meeldib mõelda. Oluline oli see, et nad olid tasa. Piisavalt, et ma saaksin rahus lugeda ja unustada, et mul neli last on. Või et ma üldse ema olen.
Tõmbasin end patjade najale kerra ja nurrusin mõnust. Libistasin parema käe raamatu seljale ja silitasin vasakuga üle trükitud ridade. Hingasin sisse paberi ja trükiprindilõhna ja oigasin mõnust. Hmmm, nauding! Kuidas saab keegi loobuda sellest ja lugeda e-lugeri abil? Ma ei mõista. See hetk, kus sa saad raamatuga üheks, seda ju läbi elektroonikavidina ei saa? See on umbes nagu seks vibraatoriga - ajab asja ära, aga pole sama mis päris. Üks paljulugenu kommenteeris seda, et tal oli ka alguses raske paberraamatutest loobuda, aga siis ta otsustas enda jaoks, et talle on olulisem lugeda raamatuid, kui raamatuid lugeda. No vaatame, ma ei ole veel valmis raamatute lugemisest loobuma.
Ja siis ma kuulsin seda. Keegi tõstis häält. Riidles. Ma isegi ütleks, et karjus. Üks naine. Ma pakun et ema. Karjus. Oma laste peale. Ma arvan. Võibolla riidles mehega, aga midagi oli selles toonis, mis andis mõista, et pahandatakse lastega. Ja ma isegi arvan, et ma tean kes see oli. Sest meie trepikojas pole väga palju lastega peresid.
Vastakad emotsioonid. Noh, esiteks, et mida ta lõugab siin öösel, kui ma tahan lugeda ja minu enda omad on juba suutnud vaikseks jääda. Teiseks, et mida ta lõugab oma laste peale, kas ta siis ei tea millise trauma see lastele võib jätta. Ja alles siis, et issand nii tore, et ma pole ainuke, kellel vahel kaas pealt lendab!
Ma tean, kuidas ta end järgmisel hommikul tunneb. Võibolla juba samal öösel tunneb ja hiilib salaja lastetuppa, kükitab nari kõrvale, sätib tekki väikse pehme kehakese peale ja silitab õrnalt tuduva lapse põske ning sosistab vaevukuuldavalt: "Anna andeks, väike mees, anna andeks."
See on osa emadusest, millest alles viimastel aastatel juletakse valju häälega rääkida. Sellest inetust poolest. See, mida ei saa kinni katta Instagrami filtritega ja mida Facebooki staatuseks ei postitata. "Ma flippisin ära ja lõugasin oma laste peale nagu hüsteeriline fuuria". #scarymommy*. Minu meelest on see hea, et sellest räägitakse. Maailmas, kus üldiselt näidatakse kõike ideaalsena võib kergesti tekkida tunne, et sa oled ainuke luuser.
Ühel hommikul saadab sõbranna mulle sõnumi ja küsib, et kuidas sa neljaga hakkama saad, ma ei saa kahegagi? Et viis hommikul lapsed kooli ja siis koolitrepil sai teada, et oleks pidanud lapsed pidulikult riietama. No jah. Ma lohutasin, et ma saatsin Kärbse üks päev basseini ilma rätikuta. Unustasin kodus küsida, kas tal ikka kõik kaasas. Soovitasin, et las jookseb paar ringi ümber basseini, siis saab kuivaks. Mis teeb selle loo veel hullemaks on see, et laps ei mäleta nädala pärast, et selline olukord üldse oli. Aga ema, see mäletab järgmised viiskümmend aastat.
*Selline hashtag on täiesti olemas kusjuures. Kui tunnete end ebaõnnestunud emana, siis vaadake seda. Läheb üle.
 |
| Las need toredad onud hoiavad minu poisse, kuni ma voodis pikutan ja loen. |
Tõmbasin end patjade najale kerra ja nurrusin mõnust. Libistasin parema käe raamatu seljale ja silitasin vasakuga üle trükitud ridade. Hingasin sisse paberi ja trükiprindilõhna ja oigasin mõnust. Hmmm, nauding! Kuidas saab keegi loobuda sellest ja lugeda e-lugeri abil? Ma ei mõista. See hetk, kus sa saad raamatuga üheks, seda ju läbi elektroonikavidina ei saa? See on umbes nagu seks vibraatoriga - ajab asja ära, aga pole sama mis päris. Üks paljulugenu kommenteeris seda, et tal oli ka alguses raske paberraamatutest loobuda, aga siis ta otsustas enda jaoks, et talle on olulisem lugeda raamatuid, kui raamatuid lugeda. No vaatame, ma ei ole veel valmis raamatute lugemisest loobuma.
Ja siis ma kuulsin seda. Keegi tõstis häält. Riidles. Ma isegi ütleks, et karjus. Üks naine. Ma pakun et ema. Karjus. Oma laste peale. Ma arvan. Võibolla riidles mehega, aga midagi oli selles toonis, mis andis mõista, et pahandatakse lastega. Ja ma isegi arvan, et ma tean kes see oli. Sest meie trepikojas pole väga palju lastega peresid.
Vastakad emotsioonid. Noh, esiteks, et mida ta lõugab siin öösel, kui ma tahan lugeda ja minu enda omad on juba suutnud vaikseks jääda. Teiseks, et mida ta lõugab oma laste peale, kas ta siis ei tea millise trauma see lastele võib jätta. Ja alles siis, et issand nii tore, et ma pole ainuke, kellel vahel kaas pealt lendab!
Ma tean, kuidas ta end järgmisel hommikul tunneb. Võibolla juba samal öösel tunneb ja hiilib salaja lastetuppa, kükitab nari kõrvale, sätib tekki väikse pehme kehakese peale ja silitab õrnalt tuduva lapse põske ning sosistab vaevukuuldavalt: "Anna andeks, väike mees, anna andeks."
See on osa emadusest, millest alles viimastel aastatel juletakse valju häälega rääkida. Sellest inetust poolest. See, mida ei saa kinni katta Instagrami filtritega ja mida Facebooki staatuseks ei postitata. "Ma flippisin ära ja lõugasin oma laste peale nagu hüsteeriline fuuria". #scarymommy*. Minu meelest on see hea, et sellest räägitakse. Maailmas, kus üldiselt näidatakse kõike ideaalsena võib kergesti tekkida tunne, et sa oled ainuke luuser.
Ühel hommikul saadab sõbranna mulle sõnumi ja küsib, et kuidas sa neljaga hakkama saad, ma ei saa kahegagi? Et viis hommikul lapsed kooli ja siis koolitrepil sai teada, et oleks pidanud lapsed pidulikult riietama. No jah. Ma lohutasin, et ma saatsin Kärbse üks päev basseini ilma rätikuta. Unustasin kodus küsida, kas tal ikka kõik kaasas. Soovitasin, et las jookseb paar ringi ümber basseini, siis saab kuivaks. Mis teeb selle loo veel hullemaks on see, et laps ei mäleta nädala pärast, et selline olukord üldse oli. Aga ema, see mäletab järgmised viiskümmend aastat.
*Selline hashtag on täiesti olemas kusjuures. Kui tunnete end ebaõnnestunud emana, siis vaadake seda. Läheb üle.
Kommentaarid
Postita kommentaar