Andke mulle andeks, et ma jälle selle teema tõstatan. Tean, kaua võib! Usun, et teilgi, nagu mul, on kõigest sellest juba kopp ees. Aga ma natuke ikkagi kirjutan. Lugema ei pea, nagu ikka.
Juhtus nii, et üks klient mul töö juures, sattus minu nägemisest nii suurde ekstaasi, et kallistas mind ja suudles kirglikult kaelale. No juhtus, eks. Pärast ta muidugi helistas ja vabandas ette ja taha. No jah. Mõni ütleks kohe, et ahistamine.
Tegelikult on mõte ahistamisest mind kummitanud juba nädalaid, juba enne seda suudlust. Lugesin seda lugu ja sellest alates olen istunud tiksuva pommi otsas. Muidugi ma mõistan, naisena, olukorra ebamugavust, aga ahistamine? Palun. Ja ma pole nõus sellega, et see on sellepärast kohe ahistamine, et tema nii tundis. Ahistamine on midagi muud. Ahistamine on teise isiku teadlik alandamine, et oma võimu demonstreerida. Antud loos ma sellist alandamist välja ei lugenud.
Ma püüdsin meenutada olukordi oma elust, kus mind on ahistatud. Ja teate, mul ei tulnud ühtegi lugu meelde. On võimalik, et mul on vedanud, et polegi ahistatud. Või siis olen ma lihtsalt nii loll ja meeleheitel, et ei saa aru kui ahistatakse. Üldse ei välista seda viimast varianti.
Aga loomulikult on mul olnud olukordi meestega, kus ma olen tundnud end ebamugavalt. On krabatud kohtadest, kust pole sünnis krabada, on öeldud nilbusi, on rõvedate ettepanekutega peale käidud. Ja ikkagi ma ütlen, et see polnud ahistamine. See oli lihtsalt vastik ja ebamugav.
Esimene lugu juhtus siis kui ma olin umbes üheksaaastane. Oli suvi ja mina olin vanaema juures. Ja seal oli mehi. Vanaema juures oli alati mehi. Ja oli joomist. Alati oli joomist. Ning mitte sellist viisakat toidu kõrvale veini võtmist, vaid ikka nii, et jalad ei kandnud ja silm ei seletanud. Öö saabudes suundus kõik see seltskond lakka magama. Ja ühel nendest meestest läks käsi rändama, üheksaaastase lapse öösärgi alla. Kui ma oleksin seal vagusi edasi lamanud, siis kes teab. Aga ma läksin minema. Mitte midagi ei juhtunud. Piinlik oli. Minul. Tema vaevalt seda hommikul enam mäletaski.
Teine lugu leidis aset paar aastat hiljem. Jälle üks sugulane, meessoost, circa viisteist aastat vanem. Kinni istunud, tätoveeritud käte ja kiskja pilguga. Müras minuga minu vanemate abieluvoodis. Ma olin tol ajal varaküps teismeline tütarlaps. Ja taas, käsi rändas kurvidele, kuhu see rändama poleks pidanud. Ning jällegi, minul oli piinlik.
Kolmas lugu toimus minu neljateistkümnenda eluaasta paiku. Vanem mees. Pööras noorele neiule tähelepanu. Käsi jäi käele ning seejärel põlvele. Osa minust oli muidugi meelitatud, et keegi mulle üldse tähelepanu pööras, aga hirmus oli ka. Ikkagi mees, mitte mingi poisike. Ja kui ta oleks otsustanud, siis poleks mul olnud jõudu vastu hakkamiseks. Õnneks ta siiski ei otsustanud.
Need on minu lood, mis meenuvad mulle, kui räägitakse ahistamisest. Jah, ma tundsin end haavatavana ja tohutult ebamugavalt. Aga ma ei saa öelda, puhta südametunnistusega, et mind on ahistatud. See oleks sama, kui väita, et mu abikaasa mind vägistas, lihtsalt sellepärast, et ma tema algatusel temaga nahistasin, kuigi see ehk polnud tol hetkel minu soov.
Palun saage aru, et ma ei ürita pisendada probleemi. Jah, ahistamist on ja mitte vähe. Aga ma keeldun minemast kaasa massipsühhoosiga ja tembeldama kõiki ebameeldivaid lähenemiskatseid või vastuseta jäänud kiindumusavaldusi ahistamiseks. Mitte, et ma tahaks kedagi provotseerida, aga kuidas teie meelest mehed peaksid siis naistele külge lööma? Agressiivseid mehi on tegelikult võrdlemisi vähe. Võibolla on mul vedanud, et mina pole nendega kokku põrganud, või olen ma lihtsalt nii loll ja meeleheitel, et ei saa aru. Seda tahtsingi öelda, ei muud.
*Pildistas Tatjana Siipan
Juhtus nii, et üks klient mul töö juures, sattus minu nägemisest nii suurde ekstaasi, et kallistas mind ja suudles kirglikult kaelale. No juhtus, eks. Pärast ta muidugi helistas ja vabandas ette ja taha. No jah. Mõni ütleks kohe, et ahistamine.
Tegelikult on mõte ahistamisest mind kummitanud juba nädalaid, juba enne seda suudlust. Lugesin seda lugu ja sellest alates olen istunud tiksuva pommi otsas. Muidugi ma mõistan, naisena, olukorra ebamugavust, aga ahistamine? Palun. Ja ma pole nõus sellega, et see on sellepärast kohe ahistamine, et tema nii tundis. Ahistamine on midagi muud. Ahistamine on teise isiku teadlik alandamine, et oma võimu demonstreerida. Antud loos ma sellist alandamist välja ei lugenud.
Ma püüdsin meenutada olukordi oma elust, kus mind on ahistatud. Ja teate, mul ei tulnud ühtegi lugu meelde. On võimalik, et mul on vedanud, et polegi ahistatud. Või siis olen ma lihtsalt nii loll ja meeleheitel, et ei saa aru kui ahistatakse. Üldse ei välista seda viimast varianti.
Aga loomulikult on mul olnud olukordi meestega, kus ma olen tundnud end ebamugavalt. On krabatud kohtadest, kust pole sünnis krabada, on öeldud nilbusi, on rõvedate ettepanekutega peale käidud. Ja ikkagi ma ütlen, et see polnud ahistamine. See oli lihtsalt vastik ja ebamugav.
Esimene lugu juhtus siis kui ma olin umbes üheksaaastane. Oli suvi ja mina olin vanaema juures. Ja seal oli mehi. Vanaema juures oli alati mehi. Ja oli joomist. Alati oli joomist. Ning mitte sellist viisakat toidu kõrvale veini võtmist, vaid ikka nii, et jalad ei kandnud ja silm ei seletanud. Öö saabudes suundus kõik see seltskond lakka magama. Ja ühel nendest meestest läks käsi rändama, üheksaaastase lapse öösärgi alla. Kui ma oleksin seal vagusi edasi lamanud, siis kes teab. Aga ma läksin minema. Mitte midagi ei juhtunud. Piinlik oli. Minul. Tema vaevalt seda hommikul enam mäletaski.
Teine lugu leidis aset paar aastat hiljem. Jälle üks sugulane, meessoost, circa viisteist aastat vanem. Kinni istunud, tätoveeritud käte ja kiskja pilguga. Müras minuga minu vanemate abieluvoodis. Ma olin tol ajal varaküps teismeline tütarlaps. Ja taas, käsi rändas kurvidele, kuhu see rändama poleks pidanud. Ning jällegi, minul oli piinlik.
Kolmas lugu toimus minu neljateistkümnenda eluaasta paiku. Vanem mees. Pööras noorele neiule tähelepanu. Käsi jäi käele ning seejärel põlvele. Osa minust oli muidugi meelitatud, et keegi mulle üldse tähelepanu pööras, aga hirmus oli ka. Ikkagi mees, mitte mingi poisike. Ja kui ta oleks otsustanud, siis poleks mul olnud jõudu vastu hakkamiseks. Õnneks ta siiski ei otsustanud.
Need on minu lood, mis meenuvad mulle, kui räägitakse ahistamisest. Jah, ma tundsin end haavatavana ja tohutult ebamugavalt. Aga ma ei saa öelda, puhta südametunnistusega, et mind on ahistatud. See oleks sama, kui väita, et mu abikaasa mind vägistas, lihtsalt sellepärast, et ma tema algatusel temaga nahistasin, kuigi see ehk polnud tol hetkel minu soov.
Palun saage aru, et ma ei ürita pisendada probleemi. Jah, ahistamist on ja mitte vähe. Aga ma keeldun minemast kaasa massipsühhoosiga ja tembeldama kõiki ebameeldivaid lähenemiskatseid või vastuseta jäänud kiindumusavaldusi ahistamiseks. Mitte, et ma tahaks kedagi provotseerida, aga kuidas teie meelest mehed peaksid siis naistele külge lööma? Agressiivseid mehi on tegelikult võrdlemisi vähe. Võibolla on mul vedanud, et mina pole nendega kokku põrganud, või olen ma lihtsalt nii loll ja meeleheitel, et ei saa aru. Seda tahtsingi öelda, ei muud.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar