"Vene veri"
Kai Aareleid
Kirjastus Varrak, 2017
200 lk
Kui ma palusin sõbrannal see raamat muretseda, küsis ta, et kust ma leian selliseid raamatuid? Noh, ma ei tea, ma vaatan seda, mida teised loevad. Kui mõni on minuga samal laineharjal, siis võtan ma tema soovitusi tõsiselt. Nii leiangi.
Näiteks Mae kirjutas sellest siin. Ja ka Facebooki grupis Lugemise väljakutse olid selle raamatu kohta väga südamlikud postitused. Kuna ma niigi olen oma segaverega võõras nii siin kui sealpool Peipsit, siis tundus kirjelduse järgi a must.
See ei ole ajalugu. Mitte otseselt. See on kildudeks löödud peegel. On suuremaid kilde ja päris tillukesi. Mõni on murdunud teravalt ja teeb haiget. Avab vanad, ammuilma kinnikasvanud, haavad ja valu on nagu uus. Mõnelt killult vaatab vastu õrn naeratus. Teiselt hirm ja põlgus. Mõni kild vedeleb seal ümberpööratult ja sa kahtled, kas tasub teda üldse õigetpidi pöörata, või on nii ehk parem, ohutum. Mõni kumerama äärega kild on nii kenasti murdunud, et seda tahaks alles hoida. Mõnes turvalises ja soojas paigas. Näidata seda külalistele suure uhkusega, et kae, mul on see tükk sellest peeglist. Mis üllatab ja samas ka lohutab on see, et kuigi peegel pole enam peegel, siis täidab too siiski oma eesmärki. Ta peegeldab. Mitte täiuslikult, aga ikkagi. Piisavalt. Ja see, et ta täiuslikult ei peegelda, on mõneti isegi hea. Jätab ruumi muule. Jätab ruumi tõlgendamisele ja lootusele.
Tsitaat raamatust: "Ma häbenesin oma vene verd, nagu häbenetakse musti küünealuseid või vargsi jooksvat sukasilma."
P.S. Pildil olev taldrik on osa serviisist, mille mu vanemad kunagi Peterburist tõid. Paar aastat tagasi lunisin emalt selle endale. Paras kitš on, oma kullatud äärega, aga ma ei tea, see kuidagi sobib meie koju.
Kai Aareleid
Kirjastus Varrak, 2017
200 lk
Kui ma palusin sõbrannal see raamat muretseda, küsis ta, et kust ma leian selliseid raamatuid? Noh, ma ei tea, ma vaatan seda, mida teised loevad. Kui mõni on minuga samal laineharjal, siis võtan ma tema soovitusi tõsiselt. Nii leiangi.
Näiteks Mae kirjutas sellest siin. Ja ka Facebooki grupis Lugemise väljakutse olid selle raamatu kohta väga südamlikud postitused. Kuna ma niigi olen oma segaverega võõras nii siin kui sealpool Peipsit, siis tundus kirjelduse järgi a must.
See ei ole ajalugu. Mitte otseselt. See on kildudeks löödud peegel. On suuremaid kilde ja päris tillukesi. Mõni on murdunud teravalt ja teeb haiget. Avab vanad, ammuilma kinnikasvanud, haavad ja valu on nagu uus. Mõnelt killult vaatab vastu õrn naeratus. Teiselt hirm ja põlgus. Mõni kild vedeleb seal ümberpööratult ja sa kahtled, kas tasub teda üldse õigetpidi pöörata, või on nii ehk parem, ohutum. Mõni kumerama äärega kild on nii kenasti murdunud, et seda tahaks alles hoida. Mõnes turvalises ja soojas paigas. Näidata seda külalistele suure uhkusega, et kae, mul on see tükk sellest peeglist. Mis üllatab ja samas ka lohutab on see, et kuigi peegel pole enam peegel, siis täidab too siiski oma eesmärki. Ta peegeldab. Mitte täiuslikult, aga ikkagi. Piisavalt. Ja see, et ta täiuslikult ei peegelda, on mõneti isegi hea. Jätab ruumi muule. Jätab ruumi tõlgendamisele ja lootusele.
Tsitaat raamatust: "Ma häbenesin oma vene verd, nagu häbenetakse musti küünealuseid või vargsi jooksvat sukasilma."
P.S. Pildil olev taldrik on osa serviisist, mille mu vanemad kunagi Peterburist tõid. Paar aastat tagasi lunisin emalt selle endale. Paras kitš on, oma kullatud äärega, aga ma ei tea, see kuidagi sobib meie koju.
Kommentaarid
Postita kommentaar