Sõitsime ühel õhtul linnast koju. Oli tavaline sombune õhtu ja taevast tuli detsembrile kohaselt mingisugust peenikest vedelat ollust alla. Nähtavus oli nii nagu ikka, kaootiline. Üks asi on selles pimeduses jälgida, et sa eessõitvale autole sisse ei sõida, näiteks kui ta otsustab, et tal oleks vaja suunda vahetada, ilma sellest märku andmata. Või et sa ei kihuta lompidest läbi ja jalakäijaid sellesama halli ollusega, mis taevast alla teedele on sadanud, täis ei pritsiks. Ning kõige selle juures pead veel vaatama, kas ehk keegi, kes pole kuulnud helkuritest, või arvab, et autojuhid on kõik supervõimatega visuaalgeeniused, soovib ehk ülekäigurada ületada.
Niisiis sõidame. Läheneme sebrale ja ma punnitan elu eest, et püüda aimata, millised mõtted vastassuunast ülekäigurajale lähenev vettinud soniga noormees mõelda võib. Kas ta kõnnib edasi või soovib teed ületada? Tema mõtleb omakorda, et kas ma olen üks nendest troppidest, kes sebrale lähenedes gaasi annavad ja sihivad roopaid, et inimesi poriga täis kasta, nagu see oleks soojendus õhtusele GTA maratonile? Tema vähendab kiirust ja kiirust vähendan minagi. Ta piilub mind kahtlustavalt ja seisatab triipraja taga. Mina piilun teda ja peatun triipraja ees. Ta vaatab minu poole, tõstab viipeks käe ja kiirustab üle, enne kui ma oma seadusekuulekust kahetsema jõuan hakata. Ma naeratan tahtmatult ja sõidan edasi.
Poeg mu kõrval, kellest ma enamasti üldse aru ei saa, kas ta jälgib koos minuga liiklust või etendab koomapatsienti, küsib, et miks see noormees mulle lehvitas. Kui ma oleks taibanud, oleks võinud talle midagi vaimukat öelda. Näiteks, et see on teie uus issi. Aga ütlesin hoopis, et noormees tänas. "Miks? Sul on ju kohustus teda üle lasta."
See remark tegi mind väga kurvaks. Jah, faktiliselt on tal õigus. Autojuhil ON kohustus. Aga see on ikkagi kena, kui jalakäija seda märkab. Ma tänan peaaegu alati autojuhte, kui nad minu pärast peatuvad. Kohustus või mitte. See annab MULLE hea tunde, kui ma saan neid tühise käeviipega, mis ei maksa mulle midagi, korraks tänada. Ja kui ma ise olen roolis, siis rõõmustab see mind alati, kui keegi korraks pilgu tõstab, minuga silmsideme loob, tõstab käe ja noogutab. See on lihtsalt viisakas.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Niisiis sõidame. Läheneme sebrale ja ma punnitan elu eest, et püüda aimata, millised mõtted vastassuunast ülekäigurajale lähenev vettinud soniga noormees mõelda võib. Kas ta kõnnib edasi või soovib teed ületada? Tema mõtleb omakorda, et kas ma olen üks nendest troppidest, kes sebrale lähenedes gaasi annavad ja sihivad roopaid, et inimesi poriga täis kasta, nagu see oleks soojendus õhtusele GTA maratonile? Tema vähendab kiirust ja kiirust vähendan minagi. Ta piilub mind kahtlustavalt ja seisatab triipraja taga. Mina piilun teda ja peatun triipraja ees. Ta vaatab minu poole, tõstab viipeks käe ja kiirustab üle, enne kui ma oma seadusekuulekust kahetsema jõuan hakata. Ma naeratan tahtmatult ja sõidan edasi.
Poeg mu kõrval, kellest ma enamasti üldse aru ei saa, kas ta jälgib koos minuga liiklust või etendab koomapatsienti, küsib, et miks see noormees mulle lehvitas. Kui ma oleks taibanud, oleks võinud talle midagi vaimukat öelda. Näiteks, et see on teie uus issi. Aga ütlesin hoopis, et noormees tänas. "Miks? Sul on ju kohustus teda üle lasta."
See remark tegi mind väga kurvaks. Jah, faktiliselt on tal õigus. Autojuhil ON kohustus. Aga see on ikkagi kena, kui jalakäija seda märkab. Ma tänan peaaegu alati autojuhte, kui nad minu pärast peatuvad. Kohustus või mitte. See annab MULLE hea tunde, kui ma saan neid tühise käeviipega, mis ei maksa mulle midagi, korraks tänada. Ja kui ma ise olen roolis, siis rõõmustab see mind alati, kui keegi korraks pilgu tõstab, minuga silmsideme loob, tõstab käe ja noogutab. See on lihtsalt viisakas.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar