Ei, tõsiselt poisid, keerake kohe heaga teine leht ette ja lugege Automaailmast kuidas külma ilmaga õigesti autot lumest puhastada või Delfist valimisuudiseid. See, mis nüüd järgneb ei ole mõeldud teile, ausalt. Teil pole selle infoga mitte midagi peale hakata, kui te just meditsiinitudeng pole. Igatahes mina olen teid hoiatanud, nii et pole pärast mõtet minu akna all niutsuda, et liigne info ei lase teil enam ühtegi naist sama pilguga vaadata.
Tegelikult ei tea ma, kas seda teavet ka otseselt naistele vaja on. Kuna ma ise sellekohast infot internetist ei leidnud ja oli aeg, kus ma olin natuke paanikas ja tagantjärele oleksin olnud tänulik sellekohase teabe eest, siis otsustasin oma kogemust jagada. Nagu ikka, rangelt minu kogemus ja see ei tähenda, et kõigil nii on ning kahtluste korral soovitan siiski väljaõppinud meditsiinitöötajaga konsulteerida. Aga ehk kellelgi on abi ja annab meelerahu.
Nimelt umbes neli aastat tagasi hakkasin märkama, et tsüklite vahepeal määris. Tihti pärast intensiivset trenni, aga mitte alati. Vahel täiesti arusaamatutel põhjustel. Esiteks harva ja ma kirjutasin selle stressi arvele, aga kui seda hakkas tihedamini esinema, siis ühel hetkel olin ma suutnud ennast veenda, et nüüd on küll varsti minek.
Panin aja naistearstile ja läksin ülevaatusele. Siinkohal soovitan kõigil naistel korrapäraselt ennast kontrollimas käia. Nendel, kes sarnaselt minuga, regulaarset suguelu ei ela, isegi rohkem, kui neil kellel selles valdkonnas kõik hästi. Meie kehad nimelt on loodud selleks, et me neid kasutaksime. Kõiki osasid neist. Mõelge näiteks sellele kui kiiresti moodustuvad lamatised. Ja millest? Et me ei pööra külge! Tundub absurdne, aga nii on. Kui mõni teine organ jõude istub, näiteks silm ei vaata, kõrv ei kuula või kõri ei neela, siis jookseme kõik kiiresti arsti juurde. Miks peaks siis arvama, et seal naba all asjad kuidagi teisiti toimivad? Ka see osa meist on loodud kasutamiseks. Ja need õnnelikud meist, kes seda kasutavad on sageli ka paljude tõbede eest kaitstud. (Siiralt, kogu südamest, ma olen jõhkralt kade teie kõigi peale!) Et siis - arstile kõik kaastsölibaatlased!
Ääremärkusena lisan, et arst kelle juurde ma aja sain, oli sama günekoloog, kelle juures mu ema käis, kui ta mind ootas. Päris hea eluring, kas te ei leia? (I couldn't make that stuff up, even if I wanted to!)
Mind ta loomulikult ei mäletanud 😁, aga ta oli palju kenam, kui ema teda kirjeldanud oli. Tea kas moodne aeg oli teda inimsõbralikumaks voolinud, või tundus minu noorele emale tol ajal konkreetne tohter liialt rangena? Igatahes, minuga oli ta väga meeldiv ja asjalik. Tegi kõik proovid, vaatas üle, kiitis mu emakat ja kuulas mu muret. Selle peale teatas marurahulikult, et voolus võib olla veresegune ovulutsiooni ajal. Ma olin šokeeritud. Kuidas nii? Ma olen kakskümmend aastat ovuleerinud ja kunagi pole mul varem sel ajal verd tulnud. Miks siis nüüd ühtäkki? Arst muigas heatahtlikult ja lausus rahulikult: "Kunagi varem pole te nii vana olnud ka."
Et siis, long story short, ma olen vana, aga mu munasarjad pingutavad vere ninast välja, et mulle ikka iga kuu viljastumisvalmis munarakke toota. Mis on ühtmoodi hirmus ja teisalt natuke nagu äge ka. Nüüd, iga kord kui ma ovulutsiooni ajal veresegust voolust näen, naeratan enda ette ja mõtlen, et näete, ma olen ikka veel lapsekandmiseeas naisterahvas. Mitte, et ma lapsi juurde sooviks, aga ikkagi, hea teada, et see võimalus olemas on.
Selline, natuke haige postitus tuli täna. Loodetavasti pakub see mõnele lugejale meelerahu, et kui ta avastab verd, siis ei tähenda see automaatselt midagi hirmsat ja kohutavat, vaid võib olla hoopis kiiksuga positiivne.
Tegelikult ei tea ma, kas seda teavet ka otseselt naistele vaja on. Kuna ma ise sellekohast infot internetist ei leidnud ja oli aeg, kus ma olin natuke paanikas ja tagantjärele oleksin olnud tänulik sellekohase teabe eest, siis otsustasin oma kogemust jagada. Nagu ikka, rangelt minu kogemus ja see ei tähenda, et kõigil nii on ning kahtluste korral soovitan siiski väljaõppinud meditsiinitöötajaga konsulteerida. Aga ehk kellelgi on abi ja annab meelerahu.
Nimelt umbes neli aastat tagasi hakkasin märkama, et tsüklite vahepeal määris. Tihti pärast intensiivset trenni, aga mitte alati. Vahel täiesti arusaamatutel põhjustel. Esiteks harva ja ma kirjutasin selle stressi arvele, aga kui seda hakkas tihedamini esinema, siis ühel hetkel olin ma suutnud ennast veenda, et nüüd on küll varsti minek.
Panin aja naistearstile ja läksin ülevaatusele. Siinkohal soovitan kõigil naistel korrapäraselt ennast kontrollimas käia. Nendel, kes sarnaselt minuga, regulaarset suguelu ei ela, isegi rohkem, kui neil kellel selles valdkonnas kõik hästi. Meie kehad nimelt on loodud selleks, et me neid kasutaksime. Kõiki osasid neist. Mõelge näiteks sellele kui kiiresti moodustuvad lamatised. Ja millest? Et me ei pööra külge! Tundub absurdne, aga nii on. Kui mõni teine organ jõude istub, näiteks silm ei vaata, kõrv ei kuula või kõri ei neela, siis jookseme kõik kiiresti arsti juurde. Miks peaks siis arvama, et seal naba all asjad kuidagi teisiti toimivad? Ka see osa meist on loodud kasutamiseks. Ja need õnnelikud meist, kes seda kasutavad on sageli ka paljude tõbede eest kaitstud. (Siiralt, kogu südamest, ma olen jõhkralt kade teie kõigi peale!) Et siis - arstile kõik kaastsölibaatlased!
Ääremärkusena lisan, et arst kelle juurde ma aja sain, oli sama günekoloog, kelle juures mu ema käis, kui ta mind ootas. Päris hea eluring, kas te ei leia? (I couldn't make that stuff up, even if I wanted to!)
Mind ta loomulikult ei mäletanud 😁, aga ta oli palju kenam, kui ema teda kirjeldanud oli. Tea kas moodne aeg oli teda inimsõbralikumaks voolinud, või tundus minu noorele emale tol ajal konkreetne tohter liialt rangena? Igatahes, minuga oli ta väga meeldiv ja asjalik. Tegi kõik proovid, vaatas üle, kiitis mu emakat ja kuulas mu muret. Selle peale teatas marurahulikult, et voolus võib olla veresegune ovulutsiooni ajal. Ma olin šokeeritud. Kuidas nii? Ma olen kakskümmend aastat ovuleerinud ja kunagi pole mul varem sel ajal verd tulnud. Miks siis nüüd ühtäkki? Arst muigas heatahtlikult ja lausus rahulikult: "Kunagi varem pole te nii vana olnud ka."
Et siis, long story short, ma olen vana, aga mu munasarjad pingutavad vere ninast välja, et mulle ikka iga kuu viljastumisvalmis munarakke toota. Mis on ühtmoodi hirmus ja teisalt natuke nagu äge ka. Nüüd, iga kord kui ma ovulutsiooni ajal veresegust voolust näen, naeratan enda ette ja mõtlen, et näete, ma olen ikka veel lapsekandmiseeas naisterahvas. Mitte, et ma lapsi juurde sooviks, aga ikkagi, hea teada, et see võimalus olemas on.
Selline, natuke haige postitus tuli täna. Loodetavasti pakub see mõnele lugejale meelerahu, et kui ta avastab verd, siis ei tähenda see automaatselt midagi hirmsat ja kohutavat, vaid võib olla hoopis kiiksuga positiivne.
Kommentaarid
Postita kommentaar