Mul on olnud võimalus heita pilk kolme isata kasvanud mehe sisemaailma. Isa oli loomulikult olemas. Kusagil. Eemal. Põhiliseks kasvatajaks oli neil kolmel ema. Mind te juba teate - andke mulle üks inimene ja ma võtan ta juppideks, teen analüüsi ja panen diagnoosi. Ning siis, kirsiks tordil, kirjutan sellest kõigest oma avalikus blogis, et ka kõik teised saaksid osa selle inimese siseheitlusest. Ma olen julm, ma tean…
Muidugi mõista on huvi antud meeste vastu seotud ka minu enda tänasepäeva olukorraga. Ma olen veendunud, et ma lõhun oma poisid ära. Teen katki. Rikun nad teiste naiste jaoks. Mitte meelega, loomulikult, aga vältimatult.
Kolm eelmainitud meest on kõik varastes kolmekümnendates. Kõik omamoodi katki. Nad kõik väidavad, et hindavad naisi ja armastavad oma ema. Samas, nende käitumine on hästi varjatult misogüünne. Jah, ma kasutan siin seda sõna. Ma ei hakka isegi eraldi välja tooma nende ilmselget tõrksust enda sidumise vastu. Nad ütlevad, et otsivad suhet ja tahavad olla suhtes, tehes ise kõik selleks, et kõik vähegi tõsiseltvõetavaid suhteid saboteerida. Kehitavad selle peale õlgu ja ütlevad, et ma ei tea miks ma seda teen ja teevad ikka edasi. Nad oskavad olla väga meeldivad. Nad teavad täpselt, millega naisi võluda. Aga nad on seda ainult teatud piirini. Sealt edasi on põrgu.
Ma olen mõelnud, et millest see tuleneb? Ja ma arvan, et olen leidnud vastuse. Ja te juba teate, mis see vastus on. Minu vana sõber juba teadis, mis see on. Kõiges on süüdi ema.
Mida need emad siis oma poegadega teevad, et nendest sellised naistevihkajad kasvavad? Ma pakun, et siin pole muud põhjust, kui lapsevanema rolli kaotamine. Pojast saab ühel hetkel mees. Selles mõttes, et kõik oma emotsionaalne valu kantakse üle lapsele. Kurdetakse talle, et isa on mölakas ja palutakse abi meestetöödes. Rõhutatakse, et poeg on ikka palju parem mees, kui tema isa iialgi oli. Ja neil hetkedel, kui poeg käitub nagu tavaline laps, solvutakse, pahandatakse ja hüütakse ärritunult: "Sa oled täpselt nagu su isa!"
Kuidas peab noor inimene sellise koormaga hakkama saama? See on meelevaldne ning ebaõiglane. Süükoorem, millega see väike inimene üles kasvab ja mis teda kujundab, on halvav. Kiiresti õpib poeg ära õiged asjad, mis ema lohutavad ja rõõmustavad. Ta püüab vältida käitumist, mis iseloomustab tema isa. Samas, armastades oma isa, tunneb ta süüd ka tolle ees. Sest salamisi tahab iga poeg olla oma isa moodi. See on geneetiliselt nii seadistatud. Ja nii ongi loodud soodne pinnas katkise inimese kasvamiseks. Vihkamis-armastus suhe. Armastatakse ja vihatakse oma ema. Vihatakse ning armastatakse oma isa. Ma julgen lisada, et kõige selle juurde kuulub vältimatult ka suur ports põlgust iseenda vastu. Sest ei suudeta olla kummagi meele järele.
Kui teismeiga on möödunud ja mees jõuab faasi, kus peaks ise olema kellegi mees ja kellegi isa, saabub arusaamine, et tal pole tegelikest meeste-naiste-laste vahelistest suhetest mingeid teadmisi. Käitutakse nii nagu õpetas ema, allasurudes seda, mis tundub loomulik, kuna see ilmestab hoopis seda, kuidas käitus isa. Mõistagi on see ülejõukäivalt raske. See on ebaloomulik. Sest mees ei peaks käituma nii, nagu naine seda tahab. Mees peab käituma nagu mees. Ja nii ebaloogiline, kui see ei tundu, just seda naised tegelikult tahavadki! Et mees oleks lihtsalt mees. Sest see annaks talle vabaduse ja loa olla lihtsalt naine.
Kuidas nüüd mina, üksikemana, võttes arvesse eeltoodut, oskaksin teadlikult vältida mustrit? Sest ma ei taha, et minu isikliku valiku tõttu ja omaenese õnne taga ajades, lahutatud peremudeli tagajärjel, minu pesast lendaks välja neli murtud tiivaga kotkast. Kas see on üldse võimalik? Inimlikult, ma mõtlen. Sest ma võin ju paberi peale kõik ilusti kirja panna ja jutt võib kõik kena tunduda. Aga inimfaktor rikub selle ilusa kõik tavaliselt mängleva kergusega ära. Sa võid 99 korda käituda õigesti, aga su last kujundab lõpuks see üks kord, kui sa olid inimene ja lasid asjadel kontrolli alt väljuda. Ja siis kunagi, kakskümmend aastat hiljem, üks teine naine kirjutab mõnes avalikus postituses (või misiganes eneseväljendusviisid siis ka kasutusel ei ole) ja kurdab, kuidas tema ämm on ära rikkunud kõik võimalused tema mehe normaalseks arenguks ning isaks olemiseks. Kuidas nii juhtus, et naistele ühtäkki nii suur, mõõtmatult hiiglaslik, vastutusekoorem selga visati ja nad ainuisikuliselt selle kandmisega hakkama peavad saama?
Muidugi mõista on huvi antud meeste vastu seotud ka minu enda tänasepäeva olukorraga. Ma olen veendunud, et ma lõhun oma poisid ära. Teen katki. Rikun nad teiste naiste jaoks. Mitte meelega, loomulikult, aga vältimatult.
Kolm eelmainitud meest on kõik varastes kolmekümnendates. Kõik omamoodi katki. Nad kõik väidavad, et hindavad naisi ja armastavad oma ema. Samas, nende käitumine on hästi varjatult misogüünne. Jah, ma kasutan siin seda sõna. Ma ei hakka isegi eraldi välja tooma nende ilmselget tõrksust enda sidumise vastu. Nad ütlevad, et otsivad suhet ja tahavad olla suhtes, tehes ise kõik selleks, et kõik vähegi tõsiseltvõetavaid suhteid saboteerida. Kehitavad selle peale õlgu ja ütlevad, et ma ei tea miks ma seda teen ja teevad ikka edasi. Nad oskavad olla väga meeldivad. Nad teavad täpselt, millega naisi võluda. Aga nad on seda ainult teatud piirini. Sealt edasi on põrgu.
Ma olen mõelnud, et millest see tuleneb? Ja ma arvan, et olen leidnud vastuse. Ja te juba teate, mis see vastus on. Minu vana sõber juba teadis, mis see on. Kõiges on süüdi ema.
Mida need emad siis oma poegadega teevad, et nendest sellised naistevihkajad kasvavad? Ma pakun, et siin pole muud põhjust, kui lapsevanema rolli kaotamine. Pojast saab ühel hetkel mees. Selles mõttes, et kõik oma emotsionaalne valu kantakse üle lapsele. Kurdetakse talle, et isa on mölakas ja palutakse abi meestetöödes. Rõhutatakse, et poeg on ikka palju parem mees, kui tema isa iialgi oli. Ja neil hetkedel, kui poeg käitub nagu tavaline laps, solvutakse, pahandatakse ja hüütakse ärritunult: "Sa oled täpselt nagu su isa!"
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Kuidas peab noor inimene sellise koormaga hakkama saama? See on meelevaldne ning ebaõiglane. Süükoorem, millega see väike inimene üles kasvab ja mis teda kujundab, on halvav. Kiiresti õpib poeg ära õiged asjad, mis ema lohutavad ja rõõmustavad. Ta püüab vältida käitumist, mis iseloomustab tema isa. Samas, armastades oma isa, tunneb ta süüd ka tolle ees. Sest salamisi tahab iga poeg olla oma isa moodi. See on geneetiliselt nii seadistatud. Ja nii ongi loodud soodne pinnas katkise inimese kasvamiseks. Vihkamis-armastus suhe. Armastatakse ja vihatakse oma ema. Vihatakse ning armastatakse oma isa. Ma julgen lisada, et kõige selle juurde kuulub vältimatult ka suur ports põlgust iseenda vastu. Sest ei suudeta olla kummagi meele järele.
Kui teismeiga on möödunud ja mees jõuab faasi, kus peaks ise olema kellegi mees ja kellegi isa, saabub arusaamine, et tal pole tegelikest meeste-naiste-laste vahelistest suhetest mingeid teadmisi. Käitutakse nii nagu õpetas ema, allasurudes seda, mis tundub loomulik, kuna see ilmestab hoopis seda, kuidas käitus isa. Mõistagi on see ülejõukäivalt raske. See on ebaloomulik. Sest mees ei peaks käituma nii, nagu naine seda tahab. Mees peab käituma nagu mees. Ja nii ebaloogiline, kui see ei tundu, just seda naised tegelikult tahavadki! Et mees oleks lihtsalt mees. Sest see annaks talle vabaduse ja loa olla lihtsalt naine.
Kuidas nüüd mina, üksikemana, võttes arvesse eeltoodut, oskaksin teadlikult vältida mustrit? Sest ma ei taha, et minu isikliku valiku tõttu ja omaenese õnne taga ajades, lahutatud peremudeli tagajärjel, minu pesast lendaks välja neli murtud tiivaga kotkast. Kas see on üldse võimalik? Inimlikult, ma mõtlen. Sest ma võin ju paberi peale kõik ilusti kirja panna ja jutt võib kõik kena tunduda. Aga inimfaktor rikub selle ilusa kõik tavaliselt mängleva kergusega ära. Sa võid 99 korda käituda õigesti, aga su last kujundab lõpuks see üks kord, kui sa olid inimene ja lasid asjadel kontrolli alt väljuda. Ja siis kunagi, kakskümmend aastat hiljem, üks teine naine kirjutab mõnes avalikus postituses (või misiganes eneseväljendusviisid siis ka kasutusel ei ole) ja kurdab, kuidas tema ämm on ära rikkunud kõik võimalused tema mehe normaalseks arenguks ning isaks olemiseks. Kuidas nii juhtus, et naistele ühtäkki nii suur, mõõtmatult hiiglaslik, vastutusekoorem selga visati ja nad ainuisikuliselt selle kandmisega hakkama peavad saama?
Kommentaarid
Postita kommentaar