Üks asi, mis jäi mind kummitama, nii raamatust "Ilma ainsagi sõnata" ja "Kuldne laps", oli keskkool. Nimelt see, mida inimesed endaga keskkoolist alates kaasas kannavad. See pole muidugi ainult nende kahe raamatu puhul nii. Paljud raamatud ja filmid keskenduvad sellele, mis juhtus keskkoolis ja kuidas inimestele on kohutavalt tähtis oma kunagistele koolikaaslastele tõestada oma edukust või tunda end paremini, kui mõni kooliaegne iludus on paksuks läinud ja jalgpallimeeskonna kapten muutunud kiilanevaks joodikuks.
Kui jõhkralt võtta, siis saab jagada inimesed kahte kategooriasse: ühed, kes igatsevad kooliaega tagasi, sest see oli parim aeg nende elus ja siis teised, kes vihkasid kooliaega südamest. Kolmas on ka. Need kellel pole ei suurt traumat ega ka mingisugust erilist soojust vastava ajaperioodi vastu. Mina olen üks nendest. Ei vihanud keskkooli, mulle täitsa meeldis. Meil oli tore klass ja meeldivad õppejõud. Aga et see oleks olnud parim aeg mu elus, seda ka kindlasti mitte. Ja ausalt, mul on natuke isegi kahju neist, kes on sellesse kinni jäänud ja ütlevad, et see aeg oli nende elu tipphetk.
Samavõrra on mul kahju ka nendest, kes põlglikult minevikust räägivad. Ma saan aru, et kui tol ajal tuli kogeda koolikiusamist, siis see on jätnud oma armid. Aga mõelge sellele: teadlased on kindlaks teinud, et inimese aju areneb kuni 25nda eluaastani. Millest võib julgelt järeldada, et sellest east nooremad on alles lapsed. No ja kas laste peale on mõtet solvuda? Pealegi, lasta sellel oma elu mõjutada, aastakümneid? Natuke tobe, ei?
No loomulikult on teismeiga igatepidi vastik aeg. Nii palju muutusi, psüühikas, füüsikas, emotsioonides. Ja siis eeldatakse, et sa pead tegema kõik suured otsused, mis mõjutavad su edaspidist käekäiku. Kuhu edasi õppima, kui minna õppima? Kas minna õppima, ehk minna hoopis tööle? Aga millist eriala? Kas see mis mind täna tõmbab, lummab mind ka kümne aasta pärast, kas see toob leiva lauale? Kas jääda kodumaale või minna ja avastada maailma? Kas luua suhe? Saada lapsed?
Ja siis sa oled seal, oma mõtete ja tunnetega põlvili maas. Ning aitab sind siis keegi? Jah, "aitavad", ütlevad sulle mida sa pead tegema. Vanemad pressivad peale oma arvamust, sest nemad juba teavad. Neil on oma arvamus asjadest ja kuidas neid on õige lahendada. Nad on teinud oma vead ja soovivad, et sina neid ei teeks. Lisaks on õppejõud, kes soovitavad sul oma "potentsiaali ära kasutada". Nemad näevad ju milleks sa võimeline oled ja järelikult peab sul automaatselt selle asja vastu ka huvi tekkima. Sõpradel on oma arvamus asjadest, kuidas sa peaksid oma aega kasutama. Kellega koos olema, milliseid riideid kandma, millist muusikat kuulama, filme vaatama ja toitu sööma. Treeneritel on sulle omad nõuanded ja nõksud, kuidas sa saaksid kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Ehk on sul isegi südamesõber, kes leiab et sa peaksid kõigele muule käega lööma, venemate hoiuarvelt raha näppama, ostma lennupileti teisele poole maakera ja koos temaga seal prussakaid sööma, kanepit suitsetama, tantristlikku orgiat harrastama ja mandariine korjama. Üleüldse, näib et absoluutselt kõigil on sulle nõu anda - naabritel, vanavanematel, kooli söögitädil, linnaliini bussijuhil ja Rimi kassapidajal. Kõik teised teavad paremini. Ränk.
Jah, üldse ei igatse keskkooli, ega üldse seda veidrat vanust taga.
Kui jõhkralt võtta, siis saab jagada inimesed kahte kategooriasse: ühed, kes igatsevad kooliaega tagasi, sest see oli parim aeg nende elus ja siis teised, kes vihkasid kooliaega südamest. Kolmas on ka. Need kellel pole ei suurt traumat ega ka mingisugust erilist soojust vastava ajaperioodi vastu. Mina olen üks nendest. Ei vihanud keskkooli, mulle täitsa meeldis. Meil oli tore klass ja meeldivad õppejõud. Aga et see oleks olnud parim aeg mu elus, seda ka kindlasti mitte. Ja ausalt, mul on natuke isegi kahju neist, kes on sellesse kinni jäänud ja ütlevad, et see aeg oli nende elu tipphetk.
 |
| 31. detsember 1996. Kümnes klass. |
Samavõrra on mul kahju ka nendest, kes põlglikult minevikust räägivad. Ma saan aru, et kui tol ajal tuli kogeda koolikiusamist, siis see on jätnud oma armid. Aga mõelge sellele: teadlased on kindlaks teinud, et inimese aju areneb kuni 25nda eluaastani. Millest võib julgelt järeldada, et sellest east nooremad on alles lapsed. No ja kas laste peale on mõtet solvuda? Pealegi, lasta sellel oma elu mõjutada, aastakümneid? Natuke tobe, ei?
No loomulikult on teismeiga igatepidi vastik aeg. Nii palju muutusi, psüühikas, füüsikas, emotsioonides. Ja siis eeldatakse, et sa pead tegema kõik suured otsused, mis mõjutavad su edaspidist käekäiku. Kuhu edasi õppima, kui minna õppima? Kas minna õppima, ehk minna hoopis tööle? Aga millist eriala? Kas see mis mind täna tõmbab, lummab mind ka kümne aasta pärast, kas see toob leiva lauale? Kas jääda kodumaale või minna ja avastada maailma? Kas luua suhe? Saada lapsed?
 |
| 18.06.2018. Poja käib hetkel kümnendas klassis. |
Ja siis sa oled seal, oma mõtete ja tunnetega põlvili maas. Ning aitab sind siis keegi? Jah, "aitavad", ütlevad sulle mida sa pead tegema. Vanemad pressivad peale oma arvamust, sest nemad juba teavad. Neil on oma arvamus asjadest ja kuidas neid on õige lahendada. Nad on teinud oma vead ja soovivad, et sina neid ei teeks. Lisaks on õppejõud, kes soovitavad sul oma "potentsiaali ära kasutada". Nemad näevad ju milleks sa võimeline oled ja järelikult peab sul automaatselt selle asja vastu ka huvi tekkima. Sõpradel on oma arvamus asjadest, kuidas sa peaksid oma aega kasutama. Kellega koos olema, milliseid riideid kandma, millist muusikat kuulama, filme vaatama ja toitu sööma. Treeneritel on sulle omad nõuanded ja nõksud, kuidas sa saaksid kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Ehk on sul isegi südamesõber, kes leiab et sa peaksid kõigele muule käega lööma, venemate hoiuarvelt raha näppama, ostma lennupileti teisele poole maakera ja koos temaga seal prussakaid sööma, kanepit suitsetama, tantristlikku orgiat harrastama ja mandariine korjama. Üleüldse, näib et absoluutselt kõigil on sulle nõu anda - naabritel, vanavanematel, kooli söögitädil, linnaliini bussijuhil ja Rimi kassapidajal. Kõik teised teavad paremini. Ränk.
Jah, üldse ei igatse keskkooli, ega üldse seda veidrat vanust taga.
Kommentaarid
Postita kommentaar