Halvasti varjatud saladus on see, et ma kuulun Facebooki Lugemise väljakutse gruppi. Olen selle liige olnud paar aastat. Grupi iva seisneb selles, et igal aastal on 52 teemat ja lugemishimulised siis loevad muudkui ja postitavad oma muljeid raamatute kohta. Väga vinge grupp, sest mõnusaid tutvustusi saab ja sageli raamatute kohta, millest ise raamatupoes mööda oleksid kõndinud. Vahepeal kirjutasin ise ka sinna raamatuarvustusi ja jagasin blogi linki. Aga siis grupi admin viskas lause, et talle tundub, et osad liikmed kasutavad gruppi selleks, et oma blogile reklaami teha, ja mul ei ole enam soovi oma muljeid jagada, mitte selles grupis vähemalt. Märkasin, et ma pole ainus, keda see kommentaar solvas ja linke blogidele on kõvasti vähemaks jäänud.
Siiski, silma hoian grupil peal, sest seal jagatakse häid muljeid ja soovitusi. Need, kes veel solvunud pole, see on. Muuhulgas oli seal põnev link, mille kaudu on võimalik testida oma lugemisekiirust (link). Minu tulemus oli 19 raamatut aastas, tingimusel, et ma loen vähemalt 30 minutit päevas. Seda, et ma aeglane lugeja olen, seda ma tean juba ammu. Ja see asjaolu on mind painanud kõvasti. Vähe sellest, et ma loen aeglaselt, on mul ka keskendumisraskused. Mul läheb mõte jalutama. Väga sageli on nii, et ma libistan silmadega üle teksti ja siis ühel hetkel adun, et mul pole halli aimugi, mida ma just lugesin.
Kuna ma ka aasta alguses Goodreadsiga leivad ühte kappi surusin, siis otsustasin, et võtan ennast kokku ja loen keskmiselt raamatu nädalas. Hetkel olen läbi lugenud 6 raamatut. Aga nagu te teate, siis ma tegin veidi sohki ja neli nendest olid alla saja leheküljelised teosed. Selleks, et üks 300 leheküljeline raamat läbi lugeda, pean ma pingutama. Ma loen päevas rohkem, kui pool tundi, sest muidu ma ei jõuaks. Ma olen selle eesmärgi nimel ohverdanud telekavaatamise. Mis on parandanud minu keskendumist. Aga seda te juba teadsite.
Ja siis, loen seal oma raamatut, natuke kiirustan ennast takka, et ma ikka kiiremini lehti pööraks ja mõtlen, et aga milleks? Milleks ka pean kiirustama? Sest mul on väga sageli nii, et kui on hea raamat, siis on lõpus hoopis kahju, et nii ruttu läbi sai, sest oleks soovinud mõnu pikendada. Praegugi loen raamatut ja mõtlen, et seda tahaks kindlasti kunagi tulevikus veel lugeda. Aga miks ma siis praegu kiirustan selle läbilugemisega? Miks ma ei võikski mõnust oiata ja nautida iga viimast kui koma? Lihtsalt nautida? See pole ju õpik, et ruttu-ruttu läbi lugeda ja eluga edasi minna. See on kirjutatud naudinguga ja selles on nii palju kohti, mida ma uuesti tahan lugeda, sest ma tajun, et nende mõte ei jõua esimese korraga kohale. Milleks siis ennast asjatult vägistada?
Või kuidas teile tundub?
Siiski, silma hoian grupil peal, sest seal jagatakse häid muljeid ja soovitusi. Need, kes veel solvunud pole, see on. Muuhulgas oli seal põnev link, mille kaudu on võimalik testida oma lugemisekiirust (link). Minu tulemus oli 19 raamatut aastas, tingimusel, et ma loen vähemalt 30 minutit päevas. Seda, et ma aeglane lugeja olen, seda ma tean juba ammu. Ja see asjaolu on mind painanud kõvasti. Vähe sellest, et ma loen aeglaselt, on mul ka keskendumisraskused. Mul läheb mõte jalutama. Väga sageli on nii, et ma libistan silmadega üle teksti ja siis ühel hetkel adun, et mul pole halli aimugi, mida ma just lugesin.
Kuna ma ka aasta alguses Goodreadsiga leivad ühte kappi surusin, siis otsustasin, et võtan ennast kokku ja loen keskmiselt raamatu nädalas. Hetkel olen läbi lugenud 6 raamatut. Aga nagu te teate, siis ma tegin veidi sohki ja neli nendest olid alla saja leheküljelised teosed. Selleks, et üks 300 leheküljeline raamat läbi lugeda, pean ma pingutama. Ma loen päevas rohkem, kui pool tundi, sest muidu ma ei jõuaks. Ma olen selle eesmärgi nimel ohverdanud telekavaatamise. Mis on parandanud minu keskendumist. Aga seda te juba teadsite.
Ja siis, loen seal oma raamatut, natuke kiirustan ennast takka, et ma ikka kiiremini lehti pööraks ja mõtlen, et aga milleks? Milleks ka pean kiirustama? Sest mul on väga sageli nii, et kui on hea raamat, siis on lõpus hoopis kahju, et nii ruttu läbi sai, sest oleks soovinud mõnu pikendada. Praegugi loen raamatut ja mõtlen, et seda tahaks kindlasti kunagi tulevikus veel lugeda. Aga miks ma siis praegu kiirustan selle läbilugemisega? Miks ma ei võikski mõnust oiata ja nautida iga viimast kui koma? Lihtsalt nautida? See pole ju õpik, et ruttu-ruttu läbi lugeda ja eluga edasi minna. See on kirjutatud naudinguga ja selles on nii palju kohti, mida ma uuesti tahan lugeda, sest ma tajun, et nende mõte ei jõua esimese korraga kohale. Milleks siis ennast asjatult vägistada?
Või kuidas teile tundub?
Kusjuures ma ei ole ka kiire lugeja. Pigem keskendumisraskuste kui millegi muu tõttu. Kui midagi tõesti haarab, siis jah 500-leheküljelise raamatu lugemine võtab 2 päeva, aga neid raamatuid on ülivähe. Ikka tähelepanu hajub ja mõtled vahepeal omi mõtteid, teed pause. Lugejate seas on kuidagi väga populaarne, kui loed väga palju ja väga kiiresti, aga siis kaob pool naudingut ära. Ma proovin ise vähemalt alati minna kvaliteedi kui kvantiteedi peale. Näiteks teatmeteoseid loen aeglasemalt ja proovin loetud infot meelde ka jätta, mõni jälle loeb lugemise pärast ruttu läbi. Sellesmõttes andsin juba ammu alla võistlemise nende 60-raamatut-aastas tüüpi inimestega, aga Goodreads aitab tõesti väga. Ma loen oluliselt rohkem sellest ajast alates, mil tegin Goodreadsi konto :)
VastaKustutaVeel üks mõttetera. Üks väga laia silmaringiga tuttav, kes loeb 60 raamatut aastas tunnistas isegi, et nonfictioni naudib vähem, kuna info lihtsalt ei jää meelde. Ta on väga kiire lugeja.
VastaKustutaSelles valguses näib tõesti, et parem võtta rahulikult ja süveneda, kui ruttu-ruttu läbi saada :)
KustutaLV grupiga seotud tähelepanekuid... Huvitav, et seda Sinu mainitud adminni hõiget ma pole märganudki, võtan kohe teise hoiaku :). Ise olen väga harva sinna blogilingi pannud, pigem väga pika postituse puhul, millest kõike ei ole tahtnud gruppi kopeerida ja siis kel soov pikemalt lugeda, võib minna blogisse vaatama. Või siis kui vahel olen raamatujutule mingi enda isikliku heietuse/pildid ka lisanud. Üldiselt on aeg näidanud, et lingile sealt eriti palju klikke nagunii ei tule, keegi ei viitsi pikka teksti lugeda vist :)
VastaKustutaAga mõned sealsed blogilingid on mind küll häirinud, just paar sellist, kes tegelikult annavad raamatu kohta tagasisidet napid 3-5 lauset (mille nad ju on nagunii juba FB-sse ära kopeerinud) ja siis panevad lingi samale blogipostitusele. Siis tahaks küll hõigata, et halloo, miks ma seda sama nelja lauset peaks veel blogisse minema üle lugema :) Õnneks on need nimed juba meelde jäänud ja ega ma kliki ka enam nende peal :)
Ma ei tea, mul ikka tuli küll päris hästi sealt liikumist, siis kui ma veel postitasin :D. Aga noh, minu külastatavust ei anna Sinu omaga võrrelda ka :). Mina ikka märkan kui mul 20 klikki päevas rohkem tuleb :D.
KustutaEks ma osaliselt seetõttu ei viitsigi enam sinna postitada, et ma ei näe mõtet sisu ümberjutustada, pigem ikka muljeid või oma mõtteid, mis loetu sünnitas. See aga, mulle tundub, on rohkem blogi materjal, mis gruppi ei sobi. Samas, nii nagu Sina teed, mõned kokkuvõtvad laused, see on väga hästi tehtud… Vaatame, ma äkki võtan ennast kokku ja saan solvumisest üle :D