Kindlasti olete ka kuulnud sellest #10yearchallengist. Esiteks ma mõtlesin, et mis siin ikka sellest rääkida. Pole nagu kümne aastaga nii palju muutunud. Samas jälle olen ka. Peaasjalikult seesmiselt.
Kümme aastat tagasi elasin ma Pärnus ja olin kõikide kirjade järgi õnnelikus abielus. Mul oli neli last, ilus neljatoaline kodu ja mees, kes meie eest hoolitses. 2009 aasta septembris läksin Pärnumaa Kutseharidus Keskusesse hooldustöötaja eriala õppima. See oli suht suvakas otsus. Tegelikult ma soovisin minna kokandust õppima, kuna ma sellega kirglikult tegelesin ja tol ajal unistasin cateringiga tegelemisest. Aga kuna kokandust sai vaid põhikooli baasil õppida ja mul oli keskkooli tunnistusel juba 4,3 keskmine hinne (mis tegelikult on üsna hämmastav, sest enda meelest olin ma pigem nõrk õpilane, aga vastuvõtu komisjon kutsekeskuses väitis mulle et tavaliselt nii kõrge keskmisega tunnistusi nemad ei näe), siis mul polnud vähimatki soovi uuesti keskharidust omandada. Ometi oli soov midagi õppida nii suur, et ma siis valisin järgmise põnevana tunduva eriala. Tagantjärele võin öelda, et see oli väga õige otsus. Mitte, et minust kunagi hooldustöötaja oleks saanud või et ma seda võimalust isegi kaalunud oleksin, isegi murdosasekundi vältel, aga kuna tänu sellele avanes minule psühholoogia imetabane võlumaailm ja see muutis mind täielikult.
Mis puutub välimusse, siis loomulikult olin ma kümme aastat tagasi teistsugune. Mul oli vähem kortse. Ma olin prillikandja ja mu näos olid elurõvedad väljaulatuvad sünnimärgid, kus otsas kasvas pikk tume karv, mida siis aegajalt trimmida tuli. Jah, mu sõbrad, ma nägin välja nagu Kunksmoor! Pärast Kärbse sündi hakkasin ma vaikselt elutoa põrandal mati peal Pilatest proovima ja see töötas päris hästi. See koos imetamisega, loomulikult. Ma pakun, et ma võisin tol ajal kaaluda circa 51-54 kilo. Juuksed olid mul siis veel oma loomulikku värvi, sellised kartulikoore hallid.
Sellised lood siis aastast 2009.
Aga 1999 oli hoopis teine aasta. See oli minu jaoks suurte muudatuste aasta. Lõpetasin tol ajal keskkooli. Töötasin Balti Sepikus (oli kunagi selline pagariäri) tooteesitlejana. Teate, need noored semikenad neiud, kes Rimis teile saia pakuvad ja kellele te saate oma isiklikku paha tuju välja valada? Noh, mina olin üks nendest. Teenisin siis vist umbes tuhat krooni. Seda oli isegi tol ajal vähe, aga siiski midagi. Midagi mis lubas mul vanemate kodust välja kolida ja omaette elada. Elasin siis Pääskülas kahepereelamu ühes otsas ahiküttega korteris. Mul oli kuivkäimla. Saate aru, jah? Minul! Pesemisvõimalust polnud ja see tähendas, et pesus käisin ikka vanemate juures. Kõvasti käisin ka deitimas. Enamik mehi, kellega väljas käisin olid need, kellega tutvusin saiaviilu taga. Näiteks üks paar aastat vanem poiss, kes õppis Tehnikaülikoolis. Tema oli ka tooteesitleja. Löfbergs Lilat pakkus. Tal oli heleroheline Ford. Jubedalt roostetas. Aga ta oli selle üle nii uhke. Ta väitis, et mees ilma autota on täielik kalts ja ükski tüdruk pole nõus mehega käima, kui sellel pole autot. No jah, eks ta oli ju noor tol ajal tegelikult. Aga temaga ma igatahes päris pikalt semmisin. No ja teisi oli ka. Ja siis, kaks päeva enne keskkooli lõpuaktust käisin ma sõpradega Stockholmi kruiisil, kus kohtusin oma tulevase abikaasaga. See oli väga romantiline. Armastus esimesest silmapilgust. Tulin oma sõpru otsima ja kutsusin neid üht esinejat kuulama. Tema istus seal, jälgis mind ja küsis, et mida see esineja siis esitab. Vaatasin tema silmadesse, sest muud ma ei näinudki, kuna ta istus teiste taga, ja kutsusin ta kaasa, et ta saaks ise kuulata. Minu üllatuseks ta tuligi ja siis ülejäänud öö olime koos. Käisime käsikäes ühest laeva otsast teise. Ikka ahtrist vööri ja tagasi. Kui me järgmisel hommikul lahku läksime, jätsin talle oma aadressi ja telefoninumbri ning mälestuseks oma koolilõpusõrmuse (seda sõrmust kandis ta terve abielu paela otsas ümber kaela). Tema läks Rootsi oma asju ajama ja mina koju tagasi. Paar päeva hiljem ta helistas ja siis saatis kirja. Terve suve kirjutasime. Saate aru jah, selline vanaaegne love story oli meil. Pärast keskkooli läksin edasi õppima (issand ma ei teagi enam mis selle kooli nimi oli, aga see asus seal, kus praegu on EBS koolituskeskus, Lauteri tänaval) sekretär-asjaajajaks. Mis hiljem jäi paraku pooleli, sest mul polnud piisavalt meelekindlust.
Ja siis oli kunagi veel aasta 1989. Selles ma väga palju ei mäleta. Koolis käisin Mustamäel. Mingid rahutused vist olid. Tankid seisid Baltijaamas ja Teletorni juures. Balti kett vist ka oli sel ajal. Väga udune mälestus. Mina olin lihtsalt laps. Mäletan seda suve. Olin maal vanaema juures ja seal kaugemas küla otsas oli üks talu, kus olid noored ja neil olid lapsed. Ja siis ma kohtusin oma elu esimese Oliveriga, kellesse ma aastaid salaja armunud olin. Ühesõnaga jah. Sellised mälestused siis.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kümme aastat tagasi elasin ma Pärnus ja olin kõikide kirjade järgi õnnelikus abielus. Mul oli neli last, ilus neljatoaline kodu ja mees, kes meie eest hoolitses. 2009 aasta septembris läksin Pärnumaa Kutseharidus Keskusesse hooldustöötaja eriala õppima. See oli suht suvakas otsus. Tegelikult ma soovisin minna kokandust õppima, kuna ma sellega kirglikult tegelesin ja tol ajal unistasin cateringiga tegelemisest. Aga kuna kokandust sai vaid põhikooli baasil õppida ja mul oli keskkooli tunnistusel juba 4,3 keskmine hinne (mis tegelikult on üsna hämmastav, sest enda meelest olin ma pigem nõrk õpilane, aga vastuvõtu komisjon kutsekeskuses väitis mulle et tavaliselt nii kõrge keskmisega tunnistusi nemad ei näe), siis mul polnud vähimatki soovi uuesti keskharidust omandada. Ometi oli soov midagi õppida nii suur, et ma siis valisin järgmise põnevana tunduva eriala. Tagantjärele võin öelda, et see oli väga õige otsus. Mitte, et minust kunagi hooldustöötaja oleks saanud või et ma seda võimalust isegi kaalunud oleksin, isegi murdosasekundi vältel, aga kuna tänu sellele avanes minule psühholoogia imetabane võlumaailm ja see muutis mind täielikult.
Mis puutub välimusse, siis loomulikult olin ma kümme aastat tagasi teistsugune. Mul oli vähem kortse. Ma olin prillikandja ja mu näos olid elurõvedad väljaulatuvad sünnimärgid, kus otsas kasvas pikk tume karv, mida siis aegajalt trimmida tuli. Jah, mu sõbrad, ma nägin välja nagu Kunksmoor! Pärast Kärbse sündi hakkasin ma vaikselt elutoa põrandal mati peal Pilatest proovima ja see töötas päris hästi. See koos imetamisega, loomulikult. Ma pakun, et ma võisin tol ajal kaaluda circa 51-54 kilo. Juuksed olid mul siis veel oma loomulikku värvi, sellised kartulikoore hallid.
Sellised lood siis aastast 2009.
Aga 1999 oli hoopis teine aasta. See oli minu jaoks suurte muudatuste aasta. Lõpetasin tol ajal keskkooli. Töötasin Balti Sepikus (oli kunagi selline pagariäri) tooteesitlejana. Teate, need noored semikenad neiud, kes Rimis teile saia pakuvad ja kellele te saate oma isiklikku paha tuju välja valada? Noh, mina olin üks nendest. Teenisin siis vist umbes tuhat krooni. Seda oli isegi tol ajal vähe, aga siiski midagi. Midagi mis lubas mul vanemate kodust välja kolida ja omaette elada. Elasin siis Pääskülas kahepereelamu ühes otsas ahiküttega korteris. Mul oli kuivkäimla. Saate aru, jah? Minul! Pesemisvõimalust polnud ja see tähendas, et pesus käisin ikka vanemate juures. Kõvasti käisin ka deitimas. Enamik mehi, kellega väljas käisin olid need, kellega tutvusin saiaviilu taga. Näiteks üks paar aastat vanem poiss, kes õppis Tehnikaülikoolis. Tema oli ka tooteesitleja. Löfbergs Lilat pakkus. Tal oli heleroheline Ford. Jubedalt roostetas. Aga ta oli selle üle nii uhke. Ta väitis, et mees ilma autota on täielik kalts ja ükski tüdruk pole nõus mehega käima, kui sellel pole autot. No jah, eks ta oli ju noor tol ajal tegelikult. Aga temaga ma igatahes päris pikalt semmisin. No ja teisi oli ka. Ja siis, kaks päeva enne keskkooli lõpuaktust käisin ma sõpradega Stockholmi kruiisil, kus kohtusin oma tulevase abikaasaga. See oli väga romantiline. Armastus esimesest silmapilgust. Tulin oma sõpru otsima ja kutsusin neid üht esinejat kuulama. Tema istus seal, jälgis mind ja küsis, et mida see esineja siis esitab. Vaatasin tema silmadesse, sest muud ma ei näinudki, kuna ta istus teiste taga, ja kutsusin ta kaasa, et ta saaks ise kuulata. Minu üllatuseks ta tuligi ja siis ülejäänud öö olime koos. Käisime käsikäes ühest laeva otsast teise. Ikka ahtrist vööri ja tagasi. Kui me järgmisel hommikul lahku läksime, jätsin talle oma aadressi ja telefoninumbri ning mälestuseks oma koolilõpusõrmuse (seda sõrmust kandis ta terve abielu paela otsas ümber kaela). Tema läks Rootsi oma asju ajama ja mina koju tagasi. Paar päeva hiljem ta helistas ja siis saatis kirja. Terve suve kirjutasime. Saate aru jah, selline vanaaegne love story oli meil. Pärast keskkooli läksin edasi õppima (issand ma ei teagi enam mis selle kooli nimi oli, aga see asus seal, kus praegu on EBS koolituskeskus, Lauteri tänaval) sekretär-asjaajajaks. Mis hiljem jäi paraku pooleli, sest mul polnud piisavalt meelekindlust.
 |
Keskkooli lõpetamine 1999 aasta suvel.
Mainin, et ma siis arvasin, et ma olen jõhkralt paks.
Ja nüüd on nii, et kuna see kleit mulle ikka veel selga mahub, siis ma pean seda oma saleduse mõõdupuuks.
Pildid olen koos emaga.
|
Ja siis oli kunagi veel aasta 1989. Selles ma väga palju ei mäleta. Koolis käisin Mustamäel. Mingid rahutused vist olid. Tankid seisid Baltijaamas ja Teletorni juures. Balti kett vist ka oli sel ajal. Väga udune mälestus. Mina olin lihtsalt laps. Mäletan seda suve. Olin maal vanaema juures ja seal kaugemas küla otsas oli üks talu, kus olid noored ja neil olid lapsed. Ja siis ma kohtusin oma elu esimese Oliveriga, kellesse ma aastaid salaja armunud olin. Ühesõnaga jah. Sellised mälestused siis.
 |
| Täpset aastat ei tea, millal see pilt tehtud on, aga pakun, et võisin olla nii 8-9 aastane. |
 |
| Ja kõige lõppu üks foto sellest, milline ma tänasel päeval välja näen* |
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar