Olen mõelnud, et kui palju peaks oma lastele rääkima pere majanduslikust seisust. Kas neil on vaja teada, kuhu ja kui palju kulub? Või on mõistlikum see asi saladuses hoida? Noh, et nad ei peaks muret tundma.
Mina kasvasin nii, et pere finantsolukord oli mulle saladuseks. Ma teadsin seda, et raha meil pole, aga seda kui väga meil raha pole, detailselt ma ei teadnud. Ei teadnud summades seda, kui palju kulub meil kommunaalteenustele, toidule, esmatarbekaupadele. Võibolla oleksid vanemad sellest ka rääkinud, kui ma küsinud oleksin, aga ma ei küsinud. Piinlik oli. Samas ma ei saa öelda, et vanemad poleks üldse mingit finantsharidust andnud. Seda, et arved oleksid makstud esmajärjekorras, olen siiski neilt õppinud. Tean isegi seda, et ema tegeles ka hoiustamisega, sest nö "mustadeks päevadeks" oli emal alati mingi varu. Aga seda, millise põhimõtte järgi ta seda varu kogus, seda ei tea ma siiani. See oli saladus.
Ja nagu te teate, siis kogumisega on mul halvasti. Lühikeseks ajaks suudan ma end kokku võtta ja mõned summad kõrvale panna, aga siis, umbes 24 minutit hiljem, tekib mul kohe vastupandamatu kiusatus endale uued kingad osta. Ja see on küll valdkond, mida ma sooviks enda juures muuta, et oleks puhver. Samas, nagu ma olen ka varem pihtinud, siis elu pole mind õpetanud. Alati, kui on vajadus tekkinud, ilmub imeväel ka raha kuidagi. Ma tean, see on rumal vabandus, ja see polegi tegelikult vabandus, see on selgitus. See ei tähenda, et ma sellele lootma soovin jääda.
Niisiis, kui palju peaks oma lapsi informeerima tegelikest väljaminekutest ja sissetulekutest?
Keerutamata öeldes on nii, et minu lapsed teavad päris hästi, kuidas meil rahadega on. Teavad millal mu palgapäev on, kui suur on mu palk. Teavad, et isa maksab alimente ja seda kui palju ta maksab. Selle, et ma riigilt lastetoetust saan, seda nad ei mäleta, kuigi ma olen rääkinud. Seega nad teavad kui suured on sissetulekud. Ja loomulikult tundub see neile ebareaalselt suurena. Sellepärast valitseb nende silmis segadus, kui ma kuu lõpus teatan, et ei, pitsat ei telli, teeme ise, sest mul pole raha. (Selgituseks: väljend "raha pole" tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Kunagi tähendas see minu jaoks, et polnud raha. Üldsegi polnud. Null krooni. Tänasel päeval tähendab see pigem, et mul pole raha mõttetute kulutuste jaoks. Mingid eurod reeglina kuskil ikka kükitavad.) Ja siis hakkab ülekuulamine. Prožektor surutakse silmadele ja küsitakse, et aga sul ju alles oli palgapäev, kuhu see raha juba kadus? Sest väljaminekutest pole neil õrna aimugi. Ning täiesti absurdsel kombel mäletavad nad küll euro täpsusega mu sissetulekuid, aga unustavad kõik väljaminekud. No ja siis ma loetlen: pangalaen, liising, kommunaalkulud, järelmaks, mobiilsideteenused, elektrienergia, taskuraha, koolikulutused, kütusekulud, majapidamistarbed, perioodika, iluteenused (loe: juuksur), spordikulutused ja kõige ahnem koletis neist - toidukulutused.
Reeglina pärast selle nimekirja ja summade ettelugemist on nad natuke üllatunud, et meil üldse raha kõige jaoks jagub. Siis nad paar päeva käivad mul sabas ja küsivad iga konservipurki ostukärusse tõstes, et kas meil ikka on raha selle jaoks. Nendel hetkedel ma jälle mõtlen, et aga äkki on vale neile rääkida, kuhu ja kui palju kulub? Sest nad ju muretsevad. Varjavad minu eest teatriskäike ja ekskursioone, et mitte pere eelarvet "tarbetute" kulutustega koormata. Ja see on minu meelest natuke äärmuslik. Sest lastel peab olema vähemalt üks kord elus lapsepõlv ja rahaasjad olgu vanemate korraldada. Raha pärast muretseda jõuavad nad terve ülejäänud elu.
Nii et ma ei teagi, kuidas õigem on. Kuidas teie olete oma lapsi selles osas harinud ja informeerinud? Räägite avatud kaartidega või hoiate neid pigem teadmatuses?
Mina kasvasin nii, et pere finantsolukord oli mulle saladuseks. Ma teadsin seda, et raha meil pole, aga seda kui väga meil raha pole, detailselt ma ei teadnud. Ei teadnud summades seda, kui palju kulub meil kommunaalteenustele, toidule, esmatarbekaupadele. Võibolla oleksid vanemad sellest ka rääkinud, kui ma küsinud oleksin, aga ma ei küsinud. Piinlik oli. Samas ma ei saa öelda, et vanemad poleks üldse mingit finantsharidust andnud. Seda, et arved oleksid makstud esmajärjekorras, olen siiski neilt õppinud. Tean isegi seda, et ema tegeles ka hoiustamisega, sest nö "mustadeks päevadeks" oli emal alati mingi varu. Aga seda, millise põhimõtte järgi ta seda varu kogus, seda ei tea ma siiani. See oli saladus.
Ja nagu te teate, siis kogumisega on mul halvasti. Lühikeseks ajaks suudan ma end kokku võtta ja mõned summad kõrvale panna, aga siis, umbes 24 minutit hiljem, tekib mul kohe vastupandamatu kiusatus endale uued kingad osta. Ja see on küll valdkond, mida ma sooviks enda juures muuta, et oleks puhver. Samas, nagu ma olen ka varem pihtinud, siis elu pole mind õpetanud. Alati, kui on vajadus tekkinud, ilmub imeväel ka raha kuidagi. Ma tean, see on rumal vabandus, ja see polegi tegelikult vabandus, see on selgitus. See ei tähenda, et ma sellele lootma soovin jääda.
Niisiis, kui palju peaks oma lapsi informeerima tegelikest väljaminekutest ja sissetulekutest?
Keerutamata öeldes on nii, et minu lapsed teavad päris hästi, kuidas meil rahadega on. Teavad millal mu palgapäev on, kui suur on mu palk. Teavad, et isa maksab alimente ja seda kui palju ta maksab. Selle, et ma riigilt lastetoetust saan, seda nad ei mäleta, kuigi ma olen rääkinud. Seega nad teavad kui suured on sissetulekud. Ja loomulikult tundub see neile ebareaalselt suurena. Sellepärast valitseb nende silmis segadus, kui ma kuu lõpus teatan, et ei, pitsat ei telli, teeme ise, sest mul pole raha. (Selgituseks: väljend "raha pole" tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Kunagi tähendas see minu jaoks, et polnud raha. Üldsegi polnud. Null krooni. Tänasel päeval tähendab see pigem, et mul pole raha mõttetute kulutuste jaoks. Mingid eurod reeglina kuskil ikka kükitavad.) Ja siis hakkab ülekuulamine. Prožektor surutakse silmadele ja küsitakse, et aga sul ju alles oli palgapäev, kuhu see raha juba kadus? Sest väljaminekutest pole neil õrna aimugi. Ning täiesti absurdsel kombel mäletavad nad küll euro täpsusega mu sissetulekuid, aga unustavad kõik väljaminekud. No ja siis ma loetlen: pangalaen, liising, kommunaalkulud, järelmaks, mobiilsideteenused, elektrienergia, taskuraha, koolikulutused, kütusekulud, majapidamistarbed, perioodika, iluteenused (loe: juuksur), spordikulutused ja kõige ahnem koletis neist - toidukulutused.
Reeglina pärast selle nimekirja ja summade ettelugemist on nad natuke üllatunud, et meil üldse raha kõige jaoks jagub. Siis nad paar päeva käivad mul sabas ja küsivad iga konservipurki ostukärusse tõstes, et kas meil ikka on raha selle jaoks. Nendel hetkedel ma jälle mõtlen, et aga äkki on vale neile rääkida, kuhu ja kui palju kulub? Sest nad ju muretsevad. Varjavad minu eest teatriskäike ja ekskursioone, et mitte pere eelarvet "tarbetute" kulutustega koormata. Ja see on minu meelest natuke äärmuslik. Sest lastel peab olema vähemalt üks kord elus lapsepõlv ja rahaasjad olgu vanemate korraldada. Raha pärast muretseda jõuavad nad terve ülejäänud elu.
Nii et ma ei teagi, kuidas õigem on. Kuidas teie olete oma lapsi selles osas harinud ja informeerinud? Räägite avatud kaartidega või hoiate neid pigem teadmatuses?
Oh vot sel teemal voiks nüüd heietada :) See on minu viimase aja môtte mustrite muutmise teema. Ma püüan lastele mitte näidata, et raha pärast peab kogu aeg muretsema ja püüan tegelikult ise mitte muretseda ka. See ei tähenda nüüd et kontrollimatult priiskan ja ei môtle mis homne päev toob. Aga no tean täpselt kui palju raha/vôlgasid on ja siis jätan selle teema rahule. No selline "self-help" teema, et kui teeskled et raha on küllalt siis teda tuleb ka. Lapsi otseselt ette ei vôta ja loengut ei pea aga kui küsivad siis ütlen ja proovin ikka neile igasugu nippe ôpetada kuidas soodsamalt saab ja kuidas rahaga paremini umber käia. Püüan mitte hädaldada, lihtsalt nendin fakte.
VastaKustutaKusjuures tean, miks su blogi mind kônetab nüüd, peale seda kui su sünnipäeva teada sain :) Veevalaja ju. Palju noorem küll. Elu aeg olen ümbritsetud nendega ja ise ju ka (kui seda horskoobi värki usud)
Seda tahaks küll osata, mittemuretsemist. Kuigi ma lapsi ei koorma selle infoga, siis ise olen sageli lausa öösiti magamata. Tavaliselt aitab see, kui korraks üle vaadata, et mis täpselt kontol toimub, siis rahunen. Üldiselt suudan ennast alati vaesemaks mõelda, kui asi väärt. Samas ka, teadlikult, püüan endale sisendada, et ega see pabistamine ei aita ja meenutan, et alati oleme ju hakkama saanud. Ega ta lihtne pole :)
KustutaSee on tõesti väga põnev teema. Muide, väga imetlusväärne, et sa oled oma pojad nii kasvatanud, et nad vähemalt muretsevad nende asjade üle. Isegi, kui nad teevad seda vaid siis, kui sa tähelepanu pöörad. Mõni vaid sirutab käe vanematele välja, et andke raha.
VastaKustutaKõige olulisem on õpetada ikka tänulikkust ja kui see on paigas, siis kulud-tulud ja muu selline tuleb vist tõesti ajaga. Ega see päris enne seda ei tulegi, kui nad ise peavad majandama hakkama. Mäletan, et mina sain teismelisena sõbrannadega võrreldes ikka väga vähe taskuraha. Tahtsin selle tõttu ruttu tööle minna ja nii läkski. Kuid olgem ausad, kool mind too hetk nii väga ei kutsunud ka.
Praegu pean majandama 300-eurose palgaga, õnneks elamiskulusid ma praeguses olukorras maksma ei pea, seega toit + transport (kuna elan linnast väljas). Natuke jääb raha üle ka, selle pean väga targalt kõrvale panema, et oleks ootamatuks hambaraviks või talvesaabaste peale raha. Kuigi ma saan üllatavalt kenasti hakkama, isegi paremini kui ootasin. Mul on vastupidine hirm - olen nii harjunud septembrist poole kohaga töötamisega, et mõtlen hirmuga kuidas kunagi peab jälle täis kohaga tööl hakkama käima. :D Õnneks kõigega harjub, üht ja teistpidi.
Sama arvas ka mu ülemus, kui temaga sama teemat arutasime, et tegelikult tuleb see tunnetus, kuidas raha kasutada alles siis, kui isikliku elu peale minnakse.
KustutaMuide, mulle tundub, et siis kui mu palk oli 300 euro ringis, siis saime ka paremini hakkama, kui nüüd :D. Ja muide, ma kadestan Sind sajaga, et saad poole kohaga tööl käia. Kohe tõsiselt :D