Minu, sinu, meie

Vaatasin Netflixi pealt ühe osa uut seriaali "Tidying up". Seriaal põhineb Marie Kondo Jaapani korrastuskunsti raamatule. (Arvake mida tahate, eks, et ma isegi meelelahutuseks vaatan ja loen kuidas teised koristavad.) Niisiis, seal koristatakse. Inimestel on hunnikute viisi kola ja siis see sorteeritakse, et oleks ilus, puhas ja zen. Aga sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada, sest suhteliselt igav oli minu jaoks. Ei midagi uut või maailma raputavat, ma niigi puhas 😊.


Foto www.rahvaraamat.ee


Esimeses saates oli üks noor abielupaar, kellel kaks last. Mees oli rohkem korraarmastaja ja naine väitis, et tal tekib ärevus, kui ta mõtleb koristamisele, iseäranis pesusorteerimisele. No ok, mida iganes, ei vaidle vastu. Mis mulle aga kõrva riivas, oli väljend "minu lapsed". Seda ütles esiteks naine, kui mees tal kõrval istus ja hiljem kordas seda ka mees.

Hea küll, ma ütlen ka kogu aeg "minu lapsed", kuigi nendel on kusagil ka isa olemas. Aga kui ma veel abikaasaga koos elasin, siis ütlesin ikka "meie lapsed". Rohkem seostan sellist väljendit olukorras, kus ongi minu-, sinu-, meie lapsed. Aga nii… Pehmelt öeldes kummaline.

Või kas nii öeldaksegi? Ma lihtsalt elan mingis teises dimensioonis?

No tegelikult häirisid mind selle paarikese suhtlemises teisedki asjad, aga ma lasengi ennast kergesti häirida asjadest, mis minusse ei puutu. Seega, viga minus.


Kommentaarid