Loomulikult põen ma selle pärast, et mul pole originaalseid ideid. Või mõne pigistan sajandis korra välja, aga siis on ka alati kahtlus, et äkki ma kunagi tuhat aastat tagasi kuulsin miskit ja see mõte on sihitult uitanud mööda mu hallide rakkude tratuaare, koputanud ühele raudväravale teise järel ja lõpuks otsustanud pingi peal pikutada ja sealt ma ta leidsingi. Arvasin, et see päris minu oma, aga lõpuni ju ei tea tegelikult. No ja siis ela sellise mõttega. Et sa oled odav replika.
Aga ega väga ei jaksa sellele keskenduda, sest elu vajab elamist. Mõtted mõtlemist ning sõnad ütlemist. Ja siis sa ütledki midagi. Paned kokku kümnest sõnast koosneva lausekese. Ja vastuvõtja vaimustub sellest, ehk isegi naerab valju häälega, või on muidu lummatud ning sa patsutad endale õlale, mõeldes, näed I still got it. Päris hea tunne on. Noh, et sa teisele nõnnaviisi head meelt suutsid tekitada. Tal on hea, sul on hea. Kõigil on hea. Kuni enam pole. Sinul. Sest ta küsib: "Mis filmis see oli?"
No võibolla teised ei solvu ega võta südamesse. Ma siis ka ei solvu, kui ma tegelikult teadlikult tsiteerisingi mõnd linateost või raamatuköidet. Aga nii, igapäeva vestluses, oma mõtteid, neid, mis ma vähemalt enda meelest originaalseteks pidasin, välja öeldes, siis ma küll võtan hinge.
Sest, kas te tahate öelda, et ma muidu jätan viimase lamba mulje, kes ei suuda ise mitte iialgi midagi uut välja mõelda ja on vaimukas kõigest seetõttu, et on elus paar filmi ja mõned raamatud lugenud? Tahate seda öelda?
Või äkki ma suhtun valesti? Ehk peaksin mõtlema, et oh, ma nii hästi oskasin öelda, et seda peaks lausa kinos näitama! Nii või?
Eelkõige kurvastabki mind see, et kusagil kuklas mõtlen, et deem, aga äkki oligi mingis filmis ja ma siin kuulutasin enda omaks. Lõin lipuvarre sisse ja tegin selfiet, et vaata - vaata - vaata mind! Siiralt, see on üks minu suurimatest hirmudest. Ikka aegajalt kerkivad pinnale skandaalid plagiaatidest. Ja siis mõtlen, et aga äkki ta ei teinud seda meelega? Äkki ta kogemata? Või olen ma lihtsalt naiivne?
Näiteks hiljuti oli selline lugu, et lugesin Karl Jungi psühhoanalüüsi kohta. Täpselt ei mäleta, mida ja kust, aga midagi seal oli. Ja siis olid seal mõtted, mida ma ise olin mõelnud ja naiivselt arvanud, et ma päris ise nende peale olin tulnud, sest ma reaalselt ei mäleta, et oleksin nendest varem lugenud või midagi kuulnud. Aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma siiski kunagi nooruses kuulsin ja ei pööranud sellele tähelepanu, aga mõte jäi mu sisse ja arenes omasoodu kuni ühel päeval otsustas, et ohoo! ma täiega hea mõte ja mitte keegi iialgi inimajaloo kestel pole nii vinge idee peale koperdanud! Selles mõttes, et kui võtta arvesse kõike seda, mida ma viimasel ajal aju kohta lugenud olen ja kuidas see tegelane opereerib, siis on see täiesti võimalik stsenaarium. Mis omakorda tähendab, et ka need minu väljaöeldud vaimukused, võivad ka tegelikult mõne Hollywoodi stsenaristi sulest pärineda, aga mina lihtsalt ei mäleta, mis filmist see oli.
Okei, ma nüüd natuke väsisin sellest hüpoteetilisest analüüsist aju ja mälu manipulatsioonist minu originaalsete/kopeeritud ideede üle. Lähen heidan veidi pikali ja püüan helgeid mõtteid mõelda.
Aga ega väga ei jaksa sellele keskenduda, sest elu vajab elamist. Mõtted mõtlemist ning sõnad ütlemist. Ja siis sa ütledki midagi. Paned kokku kümnest sõnast koosneva lausekese. Ja vastuvõtja vaimustub sellest, ehk isegi naerab valju häälega, või on muidu lummatud ning sa patsutad endale õlale, mõeldes, näed I still got it. Päris hea tunne on. Noh, et sa teisele nõnnaviisi head meelt suutsid tekitada. Tal on hea, sul on hea. Kõigil on hea. Kuni enam pole. Sinul. Sest ta küsib: "Mis filmis see oli?"
No võibolla teised ei solvu ega võta südamesse. Ma siis ka ei solvu, kui ma tegelikult teadlikult tsiteerisingi mõnd linateost või raamatuköidet. Aga nii, igapäeva vestluses, oma mõtteid, neid, mis ma vähemalt enda meelest originaalseteks pidasin, välja öeldes, siis ma küll võtan hinge.
Sest, kas te tahate öelda, et ma muidu jätan viimase lamba mulje, kes ei suuda ise mitte iialgi midagi uut välja mõelda ja on vaimukas kõigest seetõttu, et on elus paar filmi ja mõned raamatud lugenud? Tahate seda öelda?
Või äkki ma suhtun valesti? Ehk peaksin mõtlema, et oh, ma nii hästi oskasin öelda, et seda peaks lausa kinos näitama! Nii või?
Eelkõige kurvastabki mind see, et kusagil kuklas mõtlen, et deem, aga äkki oligi mingis filmis ja ma siin kuulutasin enda omaks. Lõin lipuvarre sisse ja tegin selfiet, et vaata - vaata - vaata mind! Siiralt, see on üks minu suurimatest hirmudest. Ikka aegajalt kerkivad pinnale skandaalid plagiaatidest. Ja siis mõtlen, et aga äkki ta ei teinud seda meelega? Äkki ta kogemata? Või olen ma lihtsalt naiivne?
Näiteks hiljuti oli selline lugu, et lugesin Karl Jungi psühhoanalüüsi kohta. Täpselt ei mäleta, mida ja kust, aga midagi seal oli. Ja siis olid seal mõtted, mida ma ise olin mõelnud ja naiivselt arvanud, et ma päris ise nende peale olin tulnud, sest ma reaalselt ei mäleta, et oleksin nendest varem lugenud või midagi kuulnud. Aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma siiski kunagi nooruses kuulsin ja ei pööranud sellele tähelepanu, aga mõte jäi mu sisse ja arenes omasoodu kuni ühel päeval otsustas, et ohoo! ma täiega hea mõte ja mitte keegi iialgi inimajaloo kestel pole nii vinge idee peale koperdanud! Selles mõttes, et kui võtta arvesse kõike seda, mida ma viimasel ajal aju kohta lugenud olen ja kuidas see tegelane opereerib, siis on see täiesti võimalik stsenaarium. Mis omakorda tähendab, et ka need minu väljaöeldud vaimukused, võivad ka tegelikult mõne Hollywoodi stsenaristi sulest pärineda, aga mina lihtsalt ei mäleta, mis filmist see oli.
Okei, ma nüüd natuke väsisin sellest hüpoteetilisest analüüsist aju ja mälu manipulatsioonist minu originaalsete/kopeeritud ideede üle. Lähen heidan veidi pikali ja püüan helgeid mõtteid mõelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar