Mäletan, et kunagi keskkoolis diskuteerisime selle salmi üle ajaloo õpetajaga. Olid parasjagu jõulud ja pedagoog arvas, et natside maailmavallutus plaanide vahelduseks võiks natuke Jumala Sõna lugeda. Lugesime siis Jeesuse Mäejutlust. Ning seal, vana piiblitõlke järgi, seisab must-valgel pealkirjas toodud tsitaat. Õppejõud muigas seda lauset lugedes ja väitis, et see on paljudele lihtsameelsetele, et mitte öelda pooletoobistele, heaks lohutuseks. Kuna ma tol ajal olin juba oma vaimset haridusteed alustanud, siis teadsin, et päris seda antud kirjakoht ei tähenda.
Nimelt rääkis autor seal hoopis vaimsetest vajadustest, vajadusest Jumala järele.
Ma pole teadmatuses sellest, mis ümberringi toimub. Ma saan täielikult aru, et minu varjamatu poolehoid Jumala poole, paneb nii mõnegi kulmu kerkima ja seda mitte heas mõttes. Ja ma ei ütle, et ärge edasi lugege, sest see on alles sissejuhatus, vaid ma nimelt kutsun edasi lugema, diskuteerima. Ma ei väida, et minul on õigus ja teisitimõtlejad eksivad. Ma soovin ainult tuua välja enda seisukoha. Olen alates kümnendast eluaastast ujunud üldise arvamusega vastuvoolu, mul on selles küsimuses küllalt paks nahk. Ma luban.
Enamik inimesi peab end ratsionaalseteks olevusteks. Sest see on moodne. Keegi ei taha jätta endast lolli muljet. Pealegi, meile õpetatakse juba maast madalast, et Jumalat pole ja kõik see mis on, on lihtsalt universumi kapriis, sellel kõigel pole põhjust ega tagajärge. Elu maal sai alguse juhuse läbi ja me oleme arenenud nii kaugele tänu soodsate tingimuste kokkulangemisele, ilma välise sekkumiseta. Olgu, ütleme, et nii on. Minu jaoks raske uskuda, sest selles puudub loogika, aga ütleme, et nii.
Miks siis nii paljud otsivad elult suuremat tähendust? Miks ajatakse taga valgustatust?
Jah, Jumalat uskuda pole moodne. Aga uskuda horoskoope, elutuid kristalle ja kivikesi, vaime, tulnukaid ning saatust, millegipärast on see tänapäevale väga omane. Keegi ei tunne selle pärast piinlikust. Vastupidi, mulle tundub, piinlikust tunnevad need, kes hästi ei usu. Mina näiteks. Sest jälle, loogika puudub.
Ja mis veel, inimesed nimetavad endal olevat vaimsed huvid, kui käivad teatris ja loevad raamatuid. Noh, vaimutoit, eks ole.
Aga kas täidab see kedagi? Kustutab janu ja vaigistab nälja? Või tekitab veel suurema tühjustunde? Sest ei piisa ju raamatu lugemisest, või kahe. Näidend võib samahästi tekitada pettumust kui küllastust. Kes usub tähti taevas ja nende rolli elus, need tahavad lisaks veel lohutust kivikestest. Ja kellel juba kivid taskus, kaelas või randme ümber, need lähevad Indiasse templisse, sest ikka jääb midagi puudu. See ongi see nälg vaimsuse järele, millest jutustas too kuulus muistne puusepapoeg.
Ja minu jaoks on veidi arusaamatu see, et kuidas inimesed seda ei näe. Nad tunnistavad, et jah, nii on, tühjus on hinges ja kõik vastused, mis on leitud tekitavad ainult veel rohkem küsimusi. Rahu, mida lubavad kristallid ja selgeltnägijad, sünnitab ainult rohkem segadust ja ängi. Ja ometi, nad keelduvad tunnistamast vajadust Looja järele. Kuigi see selgitaks, tooks rahu ja täidaks tühjuse.
Ma ei ütle isegi, et kõik peavad uskuma. Igaühele oma. Kui see rahuldab sind, siis lase käia. Jama ongi selles, et see ei rahulda ju. Otsitakse, otsitakse, otsitakse. Nagu leiba tööriistapoest. Käiakse riiulite vahel, küsitakse abi müüjatelt, makstakse suuri summasid, aga nälg jääb ikka. Sest sa võib ükskõik kui innukalt otsida, ja ükskõik kui palju abi küsida ning ükskõik kui palju raha investeerida, kui sa teed seda valest kohast, siis olenemata soovist ja siirusest, see ei too iial oodatud tulemust.
Sellepärast see esimesel sajandil elanud turske kehaehitusega, ruuge habemega ja särava silmaga juut ütleski, et need, kes sellest aru saavad, et nad vajavad Jumalat, on õnnelikud. Või nii vähemalt näib mulle. Sest ma näen selles loogikat.
Suured kunstid on head. Teater, ooper, raamatud, muusika. Nad kõik rõõmustavad. Aga rahu, selle südamerahu, selle saan mina ainult ühest raamatust. Või piiran ma sellega end? Olengi ehk, nagu ütles kunagine õppejõud, vaimust - teravmeelsusest, intelligentsist, nutikusest, arusaamisest, haritusest - vaene? Ja see vaesus teeb mind õnnelikuks?
Nimelt rääkis autor seal hoopis vaimsetest vajadustest, vajadusest Jumala järele.
Ma pole teadmatuses sellest, mis ümberringi toimub. Ma saan täielikult aru, et minu varjamatu poolehoid Jumala poole, paneb nii mõnegi kulmu kerkima ja seda mitte heas mõttes. Ja ma ei ütle, et ärge edasi lugege, sest see on alles sissejuhatus, vaid ma nimelt kutsun edasi lugema, diskuteerima. Ma ei väida, et minul on õigus ja teisitimõtlejad eksivad. Ma soovin ainult tuua välja enda seisukoha. Olen alates kümnendast eluaastast ujunud üldise arvamusega vastuvoolu, mul on selles küsimuses küllalt paks nahk. Ma luban.
Enamik inimesi peab end ratsionaalseteks olevusteks. Sest see on moodne. Keegi ei taha jätta endast lolli muljet. Pealegi, meile õpetatakse juba maast madalast, et Jumalat pole ja kõik see mis on, on lihtsalt universumi kapriis, sellel kõigel pole põhjust ega tagajärge. Elu maal sai alguse juhuse läbi ja me oleme arenenud nii kaugele tänu soodsate tingimuste kokkulangemisele, ilma välise sekkumiseta. Olgu, ütleme, et nii on. Minu jaoks raske uskuda, sest selles puudub loogika, aga ütleme, et nii.
Miks siis nii paljud otsivad elult suuremat tähendust? Miks ajatakse taga valgustatust?
Jah, Jumalat uskuda pole moodne. Aga uskuda horoskoope, elutuid kristalle ja kivikesi, vaime, tulnukaid ning saatust, millegipärast on see tänapäevale väga omane. Keegi ei tunne selle pärast piinlikust. Vastupidi, mulle tundub, piinlikust tunnevad need, kes hästi ei usu. Mina näiteks. Sest jälle, loogika puudub.
Ja mis veel, inimesed nimetavad endal olevat vaimsed huvid, kui käivad teatris ja loevad raamatuid. Noh, vaimutoit, eks ole.
Aga kas täidab see kedagi? Kustutab janu ja vaigistab nälja? Või tekitab veel suurema tühjustunde? Sest ei piisa ju raamatu lugemisest, või kahe. Näidend võib samahästi tekitada pettumust kui küllastust. Kes usub tähti taevas ja nende rolli elus, need tahavad lisaks veel lohutust kivikestest. Ja kellel juba kivid taskus, kaelas või randme ümber, need lähevad Indiasse templisse, sest ikka jääb midagi puudu. See ongi see nälg vaimsuse järele, millest jutustas too kuulus muistne puusepapoeg.
Ja minu jaoks on veidi arusaamatu see, et kuidas inimesed seda ei näe. Nad tunnistavad, et jah, nii on, tühjus on hinges ja kõik vastused, mis on leitud tekitavad ainult veel rohkem küsimusi. Rahu, mida lubavad kristallid ja selgeltnägijad, sünnitab ainult rohkem segadust ja ängi. Ja ometi, nad keelduvad tunnistamast vajadust Looja järele. Kuigi see selgitaks, tooks rahu ja täidaks tühjuse.
Ma ei ütle isegi, et kõik peavad uskuma. Igaühele oma. Kui see rahuldab sind, siis lase käia. Jama ongi selles, et see ei rahulda ju. Otsitakse, otsitakse, otsitakse. Nagu leiba tööriistapoest. Käiakse riiulite vahel, küsitakse abi müüjatelt, makstakse suuri summasid, aga nälg jääb ikka. Sest sa võib ükskõik kui innukalt otsida, ja ükskõik kui palju abi küsida ning ükskõik kui palju raha investeerida, kui sa teed seda valest kohast, siis olenemata soovist ja siirusest, see ei too iial oodatud tulemust.
Sellepärast see esimesel sajandil elanud turske kehaehitusega, ruuge habemega ja särava silmaga juut ütleski, et need, kes sellest aru saavad, et nad vajavad Jumalat, on õnnelikud. Või nii vähemalt näib mulle. Sest ma näen selles loogikat.
Suured kunstid on head. Teater, ooper, raamatud, muusika. Nad kõik rõõmustavad. Aga rahu, selle südamerahu, selle saan mina ainult ühest raamatust. Või piiran ma sellega end? Olengi ehk, nagu ütles kunagine õppejõud, vaimust - teravmeelsusest, intelligentsist, nutikusest, arusaamisest, haritusest - vaene? Ja see vaesus teeb mind õnnelikuks?
Ma usun, et on olemas midagi suuremat kui meie ja mida ei saa teaduslikult seletada. Kas see on nüüd Jumal selles môistes, mis meie kirikutes kuulutatakse, ma ei tea. Mul on probleem inimestega, kes jumala sôna kuulutavad (loomulikult mitte kôigiga). Minu teele on sattunud kirkuôpetajaid, kelles ei ole raasugi sallimist ja kes ei järgi ise oma kuulutatud sônu, sellised "Kevade" köstri taolised. See peletas mind kaugele igasugusest usukodadest.
VastaKustutaInglismaal elades olen kirikute vastu natuke üles soojenenud jälle, kuna siin ma näen tôesti et need on kogukonna keskused ja kui tunned end üksikuna on nad valmis sind kuulama, toetama, oma abikätt ulatama, eeldamata, et sul on nüüd suur kohustus oma usku tôestada ja kirikuga liituda. Laste koolidel olid alati suurte pühade ajal kooli jumalateenistused, kuhu ka lapsevanemad olid kutsutud. Lapsed tegid kas näitemängu, luulekava ja kôik koos laulsime traditsioonilisi kiriku laule. Môned kirikuôpetajad isegi tôid kitarri välja. Ja see ei olnud spetsiaalne kiriku kool.
Jah, selline dogmaatiline Piibli ja ristiga vastu pead lajatamine, mõjub mulle ka pelutavalt. Mis mind Jumala Sõna juures köidab ongi loogilisus, ma saan oma küsimustele vastused. Mitte nii, et usu ja kui sa küsimusi küsid, siis järelikult on sul usku vähe ja sa oled ketser. Aga mulle tundub, et see pole niivõrd usuga seotud, kui iseloomuga. Selliseid, oma õigust taga nõudvaid, indiviide on ka pedagoogide, meditsiinitöötajate, juristide ja poliitikute seas. Eks nad otsivadki kohtasid, kus on hea "lammaste" üle oma võimu näidata. Sageli kipuvad sellised kirikuteenrid ka Jumalat taevase politseinikuna kujutama, kes ainult ootab, et inimesed midagi valesti teeksid, et neid siis ähvardada ja karistada saaks. Õnneks on ka teistsuguseid, inimlikke, selliseid keda isegi kirjeldad :)
Kustuta