Veel üks lugu arhiivist. Originaalis kirjutatud mais 2018.
Hommikul bussiga tööle sõites, nägin silmanurgast kummalist intsidenti. Istusid kaks tüdrukut istmetel ja jutustasid. Järgmises peatuses tuli peale kolmas tütarlaps. Kui tema sisse tuli, tõusis aknapoolsel pingil istuv neiu püsti ja lasi kolmanda tüdruku oma kohale. Seisis ise alandlikult vahekäigus ja hoidis oma rasket seljakotti käe otsas. Selline tuttav stseen mõnest Ameerika noortefilmist. Ilmselt see kolmas neiu oli toiduahelas kõrgemal positsioneeriv kodanik, kui esimene tüdruk.
Või on see üldse enam ameerikalik teema? Eks seda on ju ka Eestis piisavalt palju juba lahatud. Ja kui ma hästi meenutan, siis juba minu kooliajal hakkas see vaikselt suhtumisse ja käitumisse sisse imbuma. Ikka olid ju popid ja veidrikud. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et mina olin kindlasti veidrik. Eriti põhikoolis. Ebapopulaarne veidrik. Kiusati mind ka. Aga mitte väga hullusti. Hiljem, ma arvan, et äkki kuuendast klassis, toimus mingi muutus. Olin veidrik edasi, aga mitte enam pilkealune.
Keskkoolis oli juba tunduvalt lihtsam. Seal olid kõik veidrikud. Teatrikallakuga klass ikkagi. Sinna ma sobisin. Piinlik tunnistada, aga mäletan, et keskkoolis olin ise see kes teisi kiusas. Noh, mõtlesin õelaid hüüdnimesid välja ja rääkisin teisi taga. Klassikaline näide sellest, et kiusatavast saab pahalane. Ei ole uhke sellise asjade arengu üle. Tahaks mõelda, et olen sellest õppinud, järeldused teinud ja enam nii ei tee. Vähemalt mitte teadlikult, tahtlikult ja metoodiliselt. Vahel ikka juhtub, et ma pole kõige kenam.
Aga liidritest siis. Koolis on see vist seotud sellega, et kes on su vanemad ja mida nad sulle lubada saavad. Ei ole oma poiste käest erilist juttu kuulnud, et keegi neid tagakiusaks. Vahel on tulnud kriimustatud näo ja lõhkirebitud särgiga koju, aga kuna sellest eriti rääkida pole tahetud, siis mõtlen, et ehk oli see ärateenitud. Ma nimelt olen kuulnud küll, kuidas nad omavahel positsiooni (loe: arvuti kasutusaja) pärast ragistavad. Ma ei arva, et nad väljaspool koduseina kukununnud tallekesed on. (Ma ei tea nüüd kui halb see on, aga ma tunnistan, et kusagil rohujuure tasandil on mul natuke isegi hea meel, et nad mingid lumehelbekesed pole, keda kurja välismaailma eest pidevalt päästma peab.)
Pärast kooli ei kao liidriks olemine ja mitteolemine kuhugi. Igas kollektiivis on karjajuht ja need, kes tema heakskiitu pälvida soovivad. Enam ei ole see seotud niivõrd väliste teguritega, vaid pigem mingi sisemine sarm ja seksapiil. Osad inimesed lihtsalt mõjuvad magnetina. Natuke nukraks läheb siis, kui mõni, kes on koolis pidevalt popp olnud, avastab ühel päeval, et ilust ja issi rahakotist enam ei piisagi ja keegi, keda tema omal ajal mõnitas, on kolleegide südamed võitnud oma lahkusega, intelligentsusega ja töökusega.
Ausalt, mul pole halli aimugi, mida ma selle looga öelda soovisin. Ju ta sellepärast sinna mustanditesse jäigi.
Hommikul bussiga tööle sõites, nägin silmanurgast kummalist intsidenti. Istusid kaks tüdrukut istmetel ja jutustasid. Järgmises peatuses tuli peale kolmas tütarlaps. Kui tema sisse tuli, tõusis aknapoolsel pingil istuv neiu püsti ja lasi kolmanda tüdruku oma kohale. Seisis ise alandlikult vahekäigus ja hoidis oma rasket seljakotti käe otsas. Selline tuttav stseen mõnest Ameerika noortefilmist. Ilmselt see kolmas neiu oli toiduahelas kõrgemal positsioneeriv kodanik, kui esimene tüdruk.
Või on see üldse enam ameerikalik teema? Eks seda on ju ka Eestis piisavalt palju juba lahatud. Ja kui ma hästi meenutan, siis juba minu kooliajal hakkas see vaikselt suhtumisse ja käitumisse sisse imbuma. Ikka olid ju popid ja veidrikud. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et mina olin kindlasti veidrik. Eriti põhikoolis. Ebapopulaarne veidrik. Kiusati mind ka. Aga mitte väga hullusti. Hiljem, ma arvan, et äkki kuuendast klassis, toimus mingi muutus. Olin veidrik edasi, aga mitte enam pilkealune.
Keskkoolis oli juba tunduvalt lihtsam. Seal olid kõik veidrikud. Teatrikallakuga klass ikkagi. Sinna ma sobisin. Piinlik tunnistada, aga mäletan, et keskkoolis olin ise see kes teisi kiusas. Noh, mõtlesin õelaid hüüdnimesid välja ja rääkisin teisi taga. Klassikaline näide sellest, et kiusatavast saab pahalane. Ei ole uhke sellise asjade arengu üle. Tahaks mõelda, et olen sellest õppinud, järeldused teinud ja enam nii ei tee. Vähemalt mitte teadlikult, tahtlikult ja metoodiliselt. Vahel ikka juhtub, et ma pole kõige kenam.
Aga liidritest siis. Koolis on see vist seotud sellega, et kes on su vanemad ja mida nad sulle lubada saavad. Ei ole oma poiste käest erilist juttu kuulnud, et keegi neid tagakiusaks. Vahel on tulnud kriimustatud näo ja lõhkirebitud särgiga koju, aga kuna sellest eriti rääkida pole tahetud, siis mõtlen, et ehk oli see ärateenitud. Ma nimelt olen kuulnud küll, kuidas nad omavahel positsiooni (loe: arvuti kasutusaja) pärast ragistavad. Ma ei arva, et nad väljaspool koduseina kukununnud tallekesed on. (Ma ei tea nüüd kui halb see on, aga ma tunnistan, et kusagil rohujuure tasandil on mul natuke isegi hea meel, et nad mingid lumehelbekesed pole, keda kurja välismaailma eest pidevalt päästma peab.)
Pärast kooli ei kao liidriks olemine ja mitteolemine kuhugi. Igas kollektiivis on karjajuht ja need, kes tema heakskiitu pälvida soovivad. Enam ei ole see seotud niivõrd väliste teguritega, vaid pigem mingi sisemine sarm ja seksapiil. Osad inimesed lihtsalt mõjuvad magnetina. Natuke nukraks läheb siis, kui mõni, kes on koolis pidevalt popp olnud, avastab ühel päeval, et ilust ja issi rahakotist enam ei piisagi ja keegi, keda tema omal ajal mõnitas, on kolleegide südamed võitnud oma lahkusega, intelligentsusega ja töökusega.
Ausalt, mul pole halli aimugi, mida ma selle looga öelda soovisin. Ju ta sellepärast sinna mustanditesse jäigi.
Kommentaarid
Postita kommentaar