Lugesin eile Eveliisi postitust seoses lastekaitsega (link). Ausalt, mitte et mulle Eveliis üldse väga sümpaatne karakter oleks, aga see mis temaga tehakse, on ikka täielik jama. Mul on kohe tõsiselt kurb lugeda seda janti. Ja just sellepärast, et kuidas meie niigi tagasihoidlikke hoolekande ressursse täiesti süüdimatult kuritarvitatakse.
Ma olen vist isegi kirjutanud, et väike osa minust on natuke imestanud selle üle, miks meid pole kunagi lastekaitse külastanud. Kõigi näitajate järgi oleme me riskigrupp. Esiteks meid on palju. Suhteliselt. Teiseks, üksikema. Kolmandaks, mu poisid ei hiilga just oma õpiedukusega. Neljandaks, oli siin mõned aastad tagasi üks intsident põleva keldriga, milles võisid ka minu võsukesed osalised olla, kuigi süüd ei tunnistanud ja tegelik süüdlane üles tunnistas Aga, asi oli politseis uurimisel ja ma ragistasin sõrmenukke ikka mitu nädalat, enne kui otsus teatavaks tehti. Viiendaks, meie korteril on õhuke uks ja elanikel seevastu valjud hääled. Niisiis, ma olen küll endamisi mõelnud, et millal nad võiksid tulla.
Olen kuulnud teiste lugusid, kus lastekaitse on tulnud ja lapsed ära võtnud, sest kõigil pole õppimiseks ettenähtud kohta, või näib hoolekande töötajale, et pere on liiga vaene. Me kõik oleme meediast neid lugusid lugenud. Ja iseenesest, see pole ju alati ka halb. Äkki väljaõppinud inimene tuleb ja oskab märgata vajakajäämisi ning osutada vajalikku abi, et kõigil ikka tulevikus hästi läheks. Onju? Me ei peaks ju suhtuma nii, et politsei või lastekaitse külaskäik tähendab karistamist. Samuti on nende roll kaitsta ja assisteerida. Noh, idee poolest.
Aga mis mind selliste lugude juures alati ärritab on see, et "abi" pakutakse kohtades, kus seda vaja pole ja selle tõttu jäävad tegelikud probleemid märkamata.
Loomulikult ei tea ma mis Eveliisi suletud uste taga tegelikult toimub. Eks me blogides ikka tahame ennast natuke paremana näidata, kui me tegelikult oleme. Aga nii palju kui ma tema blogi lugenud olen, siis ei jää mulle "probleemse" pere muljet. Juba asjaolu, et ta ausalt mainib sakutamist (või mis see täpselt oligi, millest see tornaado algas) näitab, et tegemist ei ole vägivaldse inimesega. Mina sain lapsena kogu aeg peksa, jõhkralt, ja minu isa sellest küll ei rääkinud. Ever! See polnud tema jaoks mainimistväärt tegu. See oli normaalsus.
Samas meenus lugu, mida rääkis kunagine kursusekaaslane, kellega sai Pärnus hooldustöötaja eriala õpitud. Tema lapsepõlv möödus joodikust, vägivaldse kasuisaga elades. Kokku oli neid viis last. Elasid väikses uberikus, kus osadel lastel polnud isiklikku vooditki, muudest asjadest rääkimata. Kasuisal oli kombeks tsüklitesse laskuda ja nädalate kaupa juua. Kui ta jõi, ei saanud ta ise arugi, kellele kolakat andis ja kelle sängi öösel puges. Nii oli neil lastel tavaline tsüklite ajaks kodust lähedalasuvasse metsatukka põgeneda ja seal redutades oodata, kui kasuisa kaineks saab. Loomulikult peegeldus selline ebastabiilne elustiil ka nende õpiedukuses ja sotsiaalsetes oskustes. Mis viis omakorda selleni, et nii naabrid kui pedagoogid andsid probleemsest perest lastekaitsele teada. Lastekaitse võttiski perega ühendust ja kokku lepiti aeg, millal valla sotsiaaltöötaja neid külastab. Selleks külastuseks kasis kasuisa end puhtaks, organiseeris igale lapsele isikliku magamiskoha ja ka kirjutuslaua õppimiseks. Oli külastuse ajal igati viks ning viisakas ja lapsedki hoidsid suud kinni, sest neid oli vastavalt ähvardatud. Lastekaitse jäi pere olukorraga väga rahule, vist sai isegi eeskujuks teistele valla elanikele toodud, et vaadake, kui hästi toimiv pere. Teeb jõuetuks, või mis?
Ja selliseid lugusid on maailm täis. Hirmsaid ja kohutavaid asju, mida osatakse koolitatud silma ja taibuga inimeste eest nii osavalt varjata, et isegi kahtlust ei teki. Ja siis on teisel kaalukausil Eveliis ja temaga sarnased lood. Midagi on selles süsteemis väga valesti.
Ma olen vist isegi kirjutanud, et väike osa minust on natuke imestanud selle üle, miks meid pole kunagi lastekaitse külastanud. Kõigi näitajate järgi oleme me riskigrupp. Esiteks meid on palju. Suhteliselt. Teiseks, üksikema. Kolmandaks, mu poisid ei hiilga just oma õpiedukusega. Neljandaks, oli siin mõned aastad tagasi üks intsident põleva keldriga, milles võisid ka minu võsukesed osalised olla, kuigi süüd ei tunnistanud ja tegelik süüdlane üles tunnistas Aga, asi oli politseis uurimisel ja ma ragistasin sõrmenukke ikka mitu nädalat, enne kui otsus teatavaks tehti. Viiendaks, meie korteril on õhuke uks ja elanikel seevastu valjud hääled. Niisiis, ma olen küll endamisi mõelnud, et millal nad võiksid tulla.
Olen kuulnud teiste lugusid, kus lastekaitse on tulnud ja lapsed ära võtnud, sest kõigil pole õppimiseks ettenähtud kohta, või näib hoolekande töötajale, et pere on liiga vaene. Me kõik oleme meediast neid lugusid lugenud. Ja iseenesest, see pole ju alati ka halb. Äkki väljaõppinud inimene tuleb ja oskab märgata vajakajäämisi ning osutada vajalikku abi, et kõigil ikka tulevikus hästi läheks. Onju? Me ei peaks ju suhtuma nii, et politsei või lastekaitse külaskäik tähendab karistamist. Samuti on nende roll kaitsta ja assisteerida. Noh, idee poolest.
Aga mis mind selliste lugude juures alati ärritab on see, et "abi" pakutakse kohtades, kus seda vaja pole ja selle tõttu jäävad tegelikud probleemid märkamata.
Loomulikult ei tea ma mis Eveliisi suletud uste taga tegelikult toimub. Eks me blogides ikka tahame ennast natuke paremana näidata, kui me tegelikult oleme. Aga nii palju kui ma tema blogi lugenud olen, siis ei jää mulle "probleemse" pere muljet. Juba asjaolu, et ta ausalt mainib sakutamist (või mis see täpselt oligi, millest see tornaado algas) näitab, et tegemist ei ole vägivaldse inimesega. Mina sain lapsena kogu aeg peksa, jõhkralt, ja minu isa sellest küll ei rääkinud. Ever! See polnud tema jaoks mainimistväärt tegu. See oli normaalsus.
Samas meenus lugu, mida rääkis kunagine kursusekaaslane, kellega sai Pärnus hooldustöötaja eriala õpitud. Tema lapsepõlv möödus joodikust, vägivaldse kasuisaga elades. Kokku oli neid viis last. Elasid väikses uberikus, kus osadel lastel polnud isiklikku vooditki, muudest asjadest rääkimata. Kasuisal oli kombeks tsüklitesse laskuda ja nädalate kaupa juua. Kui ta jõi, ei saanud ta ise arugi, kellele kolakat andis ja kelle sängi öösel puges. Nii oli neil lastel tavaline tsüklite ajaks kodust lähedalasuvasse metsatukka põgeneda ja seal redutades oodata, kui kasuisa kaineks saab. Loomulikult peegeldus selline ebastabiilne elustiil ka nende õpiedukuses ja sotsiaalsetes oskustes. Mis viis omakorda selleni, et nii naabrid kui pedagoogid andsid probleemsest perest lastekaitsele teada. Lastekaitse võttiski perega ühendust ja kokku lepiti aeg, millal valla sotsiaaltöötaja neid külastab. Selleks külastuseks kasis kasuisa end puhtaks, organiseeris igale lapsele isikliku magamiskoha ja ka kirjutuslaua õppimiseks. Oli külastuse ajal igati viks ning viisakas ja lapsedki hoidsid suud kinni, sest neid oli vastavalt ähvardatud. Lastekaitse jäi pere olukorraga väga rahule, vist sai isegi eeskujuks teistele valla elanikele toodud, et vaadake, kui hästi toimiv pere. Teeb jõuetuks, või mis?
Ja selliseid lugusid on maailm täis. Hirmsaid ja kohutavaid asju, mida osatakse koolitatud silma ja taibuga inimeste eest nii osavalt varjata, et isegi kahtlust ei teki. Ja siis on teisel kaalukausil Eveliis ja temaga sarnased lood. Midagi on selles süsteemis väga valesti.
Kommentaarid
Postita kommentaar