Sõnade osakaal

Juba ammu õppisin ära triki, kuidas panna inimesed end kuulama. See on tegelikult väga lihtne. Ainult, et seda kasutatakse harva. Need, kes tahavad, et neid kuulda võetaks hakkavad lärmama. Kasutavad palju ja valjusid sõnu. Jah, seda kuuldakse. Aga kas ka kuulatakse?

Meil on slaavi itaalia suur ja lärmakas pere. Meil tõstetakse häält. Ma ei saa häält tõsta. Häälepaelad solvuvad ja hakkavad pisaraid valama. Eks ma karjun vahel ikka. Vähemalt korra kvartalis kuus. Aga mida rohkem ma karjun, seda vähem mind kuulda võetakse. Öeldakse, et võta parem veini, sa olid siis normaalsem. Noh, teate isegi, teismelised maailmaparandajad.

Kui ma tahan, et mu sõnum kohale jõuaks, räägin hästi tasa. Peaaegu sosistan. See on ime, kui kiiresti vaibub kisa. Proovige. Teadlikult.

Kirjutamisega on samamoodi. Mida rohkem sõnu, seda raskem on leida sõnum. Sõnad muutuvad ühel hetkel müraks. Taustamüraks. Peab kõvasti pingutama, et leida uba. Ja müraga on see jama veel, et kuuldakse seda, mida kuulda tahetakse, mitte seda mida öeldakse.

Müra väsitab. Muudab loiuks ja tüütab.

Kas olete märganud, et inimesed kes ennast headeks suhtlejateks peavad, on talumatud monoloogijad? Nad räägivad endast. Väsimatult. Neile meeldib kuulata enda häält. Aga keda sa ise pead heaks suhtlejaks? Kas mitte seda, kes sind kuulab? Karda neid, kes ütlevad, et nad on head suhtlejad!

*Pildistas Kadri Vahtramäe