Lõpuks ometi on see neetud veebruar läbi! Täisulme, ma ütlen! Nii jõhkrat kuud ma ei mäletagi enam. Üks õudus ajas teist taga. Päris ime, et ma üldse kuidagi selle jubeduse üle elasin.
Aga algusest.
Esiteks oli nii, et mul juba kuu alguses olid kõik rahad otsas. Katastroofiline pankrott! Ei mäetagi millal mul viimati nii vähe raha oli. Selline ajutine likviidse vara defitsiit on aegajalt väga teretulnud. Äratab nagu üles korraks. Paneb aju tööle. Hakkad mõtlema, et mida sul müüa on ja et kas keegi pole mitte võlgu, mis sul parasjagu säästukontol toimub ja ehk on sügavkülmas mõni närimata kont jää alla maetud? Kapid said kenasti tühjaks söödud ja avastasin, et meil süüakse isegi kinoad riivitud juustuga, nii et silmis õndsusepisarad.
No loomulikult, Murphy seaduse kohaselt, lähevad siis igasugused asjad katki. Näiteks jalanõud. No minu endaga on lihtne, midagi ikka kapist leian. Aga poistega on teised lood. Kui juba katki, siis ikka uued. Õnneks olid mõnusad allahindlused ja päris miljoneid ei tulnud kulutada. Aga kui sul on niigi "konto Kroonlinna nullis", siis isegi paarkümmend euri tundub juba nagu miljon. Teisel kutil läks jopelukk katki, aga õnneks läks talle vanema venna väikseks jäänud jope veel selga. Kuigi äärmiselt vastumeelselt. Sest noh, nad ei ole veel aru saanud, et see on suurperedes normaalne, et teiste väikseks jäänud riideid tuleb noorematel kanda. Minu omad nõuavad uusi. Ise olen süüdi…. Lisaks veel igasugused teatrid ja suusatamised, kinod ja ekskursioonid. Keeldun, keeldun, keeldun oma lapsi nendest asjadest ilma jätma!
Ja mis te siis arvate, kes otsustas ka iseloomu näitama hakata? Muidugi pere meesinimene ehk Voldemar von Mölakas. Pagasiluuk lõpetas avamise kolmandal veebruaril. Neljanda veebruari hommikul avastasin, et rotid on mu kapoti polstrit näksimas käinud. Kümnendal veebruaril olime poistega Ülemiste MyFitnessi basseinist koju naasmas, kui Volli ei käivitunud. Kutsusin stardiabi, aga nemad ka ei saanud käima. Küsis, et kas mul ikka piisavalt kütust paagis on, teate, ma ei hakka parem isegi… Onu viis meid kuttidega koju ja puksiir viis Volli teenindusse. Kolm päeva käisin jala. Hing haige. Sest, ma tuletan meelde, mul oli endiselt pankrott. Mingit konkreetset vastust ma lõpuks ei saanudki. Öeldi, et mingi andur (ma vihkan seda, kui mulle räägitakse ümmargust juttu anduritest ja filtritest, eeldades et ma ei jaga neid asju ja mind ei huvita ka) oli tahma täis, see puhastati ja pagasiluugis olid juhtmed kulunud ja seetõttu ei avanenud luuk, need mul parandati. Õnneks polnud väljaminek suur, aga nagu ma juba ütlesin, siis kui sul pole, siis tundub ka 80 euri ebamõistlikult suur kulutus. Eriti, kui järgmisel päeval läks mootorituli uuesti põlema ja 16 veebruaril auto mul jälle ei käivitunud. Ei, ma ei nutnud. Ma ei halanud ka. Helistasin ühele tuttavale, kes autosid jagab ja vestlesin telefonis. Kuni me jutustasime, siis otsustas Volli, et hea küll ma võiks nüüd startida. Sõitsime temaga. Igal hommikul läksin metsikult vara välja, arvestusega, et kui see isane jälle käivituda ei suvatse, siis ma jõuan vähemalt bussiga minna. Igal hommikul käivitus, probleemideta. Ja mina nagu loll, pool tundi varem istusin kontoris ja sõin kaneelisaiu.
Need kõik on argimured, eks ole. Neile lisandusid igasugused muud üleelamised. Lahutusaastapäev, eluaastate lisandumine, veidrad sõnumid eksmeestelt, läbi lillede valgustkartvatesse kohtadesse saatmine naabrite poolt, telefonikõned klassijuhatajatelt, kes nõuavad, et ma oma lastele flööti õpetaks, no kuidas, kui ma ise ei mõista seda?
Viimased nädalad olin ma täiesti läbi omadega. Stress oli metsik. Ma ei maganud, ajasin igasugust odavat magusat rämpsu näost sisse, sest ma olen stressisöödik ja mõtlesin, et miks on Pühas Raamatus kirjas, et Jumal ei anna meile suuremat koormat kanda, kui me jaksame, sest mina tõesti enam ei jaksa. Kus on see lubatud väljapääs? Jõud, mis ületab tavapärase? Jumalik rahu? Kus? Miks ma ei näe seda? Miks mind sellest ilma jäetakse?
Lõpuks on see maapealne põrgu läbi, nagu mingit teistsugust üldse oleks, eks ole? Sest kui see pole juba põrgu, või vähemalt puhastustuli, siis mis asi see on?
Aga homme on juba märts! Volli mootorituli ei põle enam, kontol on ka mõned ööred ja keegi pole nälja ega külma kätte surnud.
Aga algusest.
Esiteks oli nii, et mul juba kuu alguses olid kõik rahad otsas. Katastroofiline pankrott! Ei mäetagi millal mul viimati nii vähe raha oli. Selline ajutine likviidse vara defitsiit on aegajalt väga teretulnud. Äratab nagu üles korraks. Paneb aju tööle. Hakkad mõtlema, et mida sul müüa on ja et kas keegi pole mitte võlgu, mis sul parasjagu säästukontol toimub ja ehk on sügavkülmas mõni närimata kont jää alla maetud? Kapid said kenasti tühjaks söödud ja avastasin, et meil süüakse isegi kinoad riivitud juustuga, nii et silmis õndsusepisarad.
 |
| Sügavkülast said kõik taignad ära söödud. |
No loomulikult, Murphy seaduse kohaselt, lähevad siis igasugused asjad katki. Näiteks jalanõud. No minu endaga on lihtne, midagi ikka kapist leian. Aga poistega on teised lood. Kui juba katki, siis ikka uued. Õnneks olid mõnusad allahindlused ja päris miljoneid ei tulnud kulutada. Aga kui sul on niigi "konto Kroonlinna nullis", siis isegi paarkümmend euri tundub juba nagu miljon. Teisel kutil läks jopelukk katki, aga õnneks läks talle vanema venna väikseks jäänud jope veel selga. Kuigi äärmiselt vastumeelselt. Sest noh, nad ei ole veel aru saanud, et see on suurperedes normaalne, et teiste väikseks jäänud riideid tuleb noorematel kanda. Minu omad nõuavad uusi. Ise olen süüdi…. Lisaks veel igasugused teatrid ja suusatamised, kinod ja ekskursioonid. Keeldun, keeldun, keeldun oma lapsi nendest asjadest ilma jätma!
 |
| Papud müügis. Ostsin paar aastat tagasi ja kandnud olen vist neli korda, sest selgus, et mul läks jalanumber vahepeal väiksemaks. |
Ja mis te siis arvate, kes otsustas ka iseloomu näitama hakata? Muidugi pere meesinimene ehk Voldemar von Mölakas. Pagasiluuk lõpetas avamise kolmandal veebruaril. Neljanda veebruari hommikul avastasin, et rotid on mu kapoti polstrit näksimas käinud. Kümnendal veebruaril olime poistega Ülemiste MyFitnessi basseinist koju naasmas, kui Volli ei käivitunud. Kutsusin stardiabi, aga nemad ka ei saanud käima. Küsis, et kas mul ikka piisavalt kütust paagis on, teate, ma ei hakka parem isegi… Onu viis meid kuttidega koju ja puksiir viis Volli teenindusse. Kolm päeva käisin jala. Hing haige. Sest, ma tuletan meelde, mul oli endiselt pankrott. Mingit konkreetset vastust ma lõpuks ei saanudki. Öeldi, et mingi andur (ma vihkan seda, kui mulle räägitakse ümmargust juttu anduritest ja filtritest, eeldades et ma ei jaga neid asju ja mind ei huvita ka) oli tahma täis, see puhastati ja pagasiluugis olid juhtmed kulunud ja seetõttu ei avanenud luuk, need mul parandati. Õnneks polnud väljaminek suur, aga nagu ma juba ütlesin, siis kui sul pole, siis tundub ka 80 euri ebamõistlikult suur kulutus. Eriti, kui järgmisel päeval läks mootorituli uuesti põlema ja 16 veebruaril auto mul jälle ei käivitunud. Ei, ma ei nutnud. Ma ei halanud ka. Helistasin ühele tuttavale, kes autosid jagab ja vestlesin telefonis. Kuni me jutustasime, siis otsustas Volli, et hea küll ma võiks nüüd startida. Sõitsime temaga. Igal hommikul läksin metsikult vara välja, arvestusega, et kui see isane jälle käivituda ei suvatse, siis ma jõuan vähemalt bussiga minna. Igal hommikul käivitus, probleemideta. Ja mina nagu loll, pool tundi varem istusin kontoris ja sõin kaneelisaiu.
 |
| Oli mis oli, vähemalt polnud mul nii halb kui sellel vennal. |
Need kõik on argimured, eks ole. Neile lisandusid igasugused muud üleelamised. Lahutusaastapäev, eluaastate lisandumine, veidrad sõnumid eksmeestelt, läbi lillede valgustkartvatesse kohtadesse saatmine naabrite poolt, telefonikõned klassijuhatajatelt, kes nõuavad, et ma oma lastele flööti õpetaks, no kuidas, kui ma ise ei mõista seda?
Viimased nädalad olin ma täiesti läbi omadega. Stress oli metsik. Ma ei maganud, ajasin igasugust odavat magusat rämpsu näost sisse, sest ma olen stressisöödik ja mõtlesin, et miks on Pühas Raamatus kirjas, et Jumal ei anna meile suuremat koormat kanda, kui me jaksame, sest mina tõesti enam ei jaksa. Kus on see lubatud väljapääs? Jõud, mis ületab tavapärase? Jumalik rahu? Kus? Miks ma ei näe seda? Miks mind sellest ilma jäetakse?
Lõpuks on see maapealne põrgu läbi, nagu mingit teistsugust üldse oleks, eks ole? Sest kui see pole juba põrgu, või vähemalt puhastustuli, siis mis asi see on?
Aga homme on juba märts! Volli mootorituli ei põle enam, kontol on ka mõned ööred ja keegi pole nälja ega külma kätte surnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar