Täna oleks võinud olla mu 19nes pulmaaastpäev. Selle asemel on kuues lahutusaastapäev. Jah, sõbrad, ma lahutasin punkti pealt samal päeval kui abiellusin. Ei, see polnud juhuslik. Ise palusin ametnikult seda võimalust. Konkreetne algus ja lõpp. Mitte nii, et ma olin abielus 12 aastat, kolm kuud ja neli päeva.
Täna öösel mõtlesin sellele. Lahutusele. Et kui isekas otsus see ikkagi oli.
Mõistagi kannatasid kõige rohkem lapsed. Nad jäid ilma võimalusest kasvada täisväärtuslikus peres. Ma võin ennast lohutada ja mõelda, et poisid ikkagi suhtlevad isaga ja neil on lisaks ka teisi positiivseid meesinimesi elus, aga igapäevaselt isa neil pole. Nad ei õpi kunagi akutrellii kasutama, haamrit, kruvikeerajat, lund rookima ja autot pesema. Või õpivad küll, aga mitte korralikult, mitte mehelikult, vaid nii nagu mina, naiselikult nina kirtsutades ja pitskinnastes. Nad ei õpi kunagi seda mis tähendab olla mees. Kus mees paneb oma sõna maksma, kus ta võtab vastutuse. Nad ei õpi kunagi sokke voodi alla lükkama ja lilli ülekastma. Nendest tulevad androgüünsed olevused. Võibolla kunagi, aastaid hiljem, kui nad on omapead elanud ja youtube'ist videoid vaadanud, õpivad nad olema mehed. Mehed oma naistele ja isad oma lastele. Aga see saab neile olema keeruline teekond.
Järgmine, kes lahutusest kahju sai, oli mees. Tema elujärg käis väga kiiresti alla. Ta kannatas elukvaliteedi languse all ja sõprusringkonna kaotamise tõttu. Ka tema materiaalne olukord mandus. Ta on uhke mees, ilmselt ta ei tunnistaks seda kunagi otse, aga kõrvalt on näha, kuidas ta on lahutuse tõttu kõvasti kannatanud. Nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka psühholoogiliselt. Temast on jäänud alles inimvare, võrreldes mehega, kes ta oli napilt seitse aastat tagasi.
Kannatas perekond. Sugulased. Suhted on rikutud nii mehepoolsete sugulaste kui ka minupoolsete sugulastega. Osadega pole juba aastaid suhelnud ja need teised suhted mis on jäänud, on ka pingelised ning ebamugavad.
Kannatasid sõbrad. Nende sisemine õiglustunne sundis neid pärast lahutust minu poole asuma, aga paljudele oli see raske. Minuga on palju raskem läbi saada, kui mu eksmehega. Mina olen see kes räuskab ja oma arvamust peale surub, tema seevastu on leebe ja kannatlik. Paljud oleksid eelistanud, et mina oleksin olnud see, kes pere hülgab ja teise mehe sängi poeb. See pole minu ettekujutlus, mulle on konkreetselt seda näkku öeldud.
Ainuke, kelle elu pärast lahutust paranes, olin mina. Järelikult oli lahutuse nõudmine minu poolt isekas tegu. Sest, kui rääkida abielust, siis olin abielus mina ainuke, kellel oli halb.
Siiralt, ma pole kordagi varem sellele nii mõelnud. Olin nii veendunud, et lahutus oli parim otsus kõigile. Nii lummatud olin oma isiklikust võidust, et ei näinud teiste kannatusi. Ja ikka veel, isegi selles valguses, olen ma nii isekas edasi ja ei kahetse seda otsust. Kahetsen ainult seda, et ma juba varem ei läinud.
*Pildistas Tatjana Siipan
Täna öösel mõtlesin sellele. Lahutusele. Et kui isekas otsus see ikkagi oli.
Mõistagi kannatasid kõige rohkem lapsed. Nad jäid ilma võimalusest kasvada täisväärtuslikus peres. Ma võin ennast lohutada ja mõelda, et poisid ikkagi suhtlevad isaga ja neil on lisaks ka teisi positiivseid meesinimesi elus, aga igapäevaselt isa neil pole. Nad ei õpi kunagi akutrellii kasutama, haamrit, kruvikeerajat, lund rookima ja autot pesema. Või õpivad küll, aga mitte korralikult, mitte mehelikult, vaid nii nagu mina, naiselikult nina kirtsutades ja pitskinnastes. Nad ei õpi kunagi seda mis tähendab olla mees. Kus mees paneb oma sõna maksma, kus ta võtab vastutuse. Nad ei õpi kunagi sokke voodi alla lükkama ja lilli ülekastma. Nendest tulevad androgüünsed olevused. Võibolla kunagi, aastaid hiljem, kui nad on omapead elanud ja youtube'ist videoid vaadanud, õpivad nad olema mehed. Mehed oma naistele ja isad oma lastele. Aga see saab neile olema keeruline teekond.
Järgmine, kes lahutusest kahju sai, oli mees. Tema elujärg käis väga kiiresti alla. Ta kannatas elukvaliteedi languse all ja sõprusringkonna kaotamise tõttu. Ka tema materiaalne olukord mandus. Ta on uhke mees, ilmselt ta ei tunnistaks seda kunagi otse, aga kõrvalt on näha, kuidas ta on lahutuse tõttu kõvasti kannatanud. Nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka psühholoogiliselt. Temast on jäänud alles inimvare, võrreldes mehega, kes ta oli napilt seitse aastat tagasi.
Kannatas perekond. Sugulased. Suhted on rikutud nii mehepoolsete sugulaste kui ka minupoolsete sugulastega. Osadega pole juba aastaid suhelnud ja need teised suhted mis on jäänud, on ka pingelised ning ebamugavad.
Kannatasid sõbrad. Nende sisemine õiglustunne sundis neid pärast lahutust minu poole asuma, aga paljudele oli see raske. Minuga on palju raskem läbi saada, kui mu eksmehega. Mina olen see kes räuskab ja oma arvamust peale surub, tema seevastu on leebe ja kannatlik. Paljud oleksid eelistanud, et mina oleksin olnud see, kes pere hülgab ja teise mehe sängi poeb. See pole minu ettekujutlus, mulle on konkreetselt seda näkku öeldud.
Ainuke, kelle elu pärast lahutust paranes, olin mina. Järelikult oli lahutuse nõudmine minu poolt isekas tegu. Sest, kui rääkida abielust, siis olin abielus mina ainuke, kellel oli halb.
Siiralt, ma pole kordagi varem sellele nii mõelnud. Olin nii veendunud, et lahutus oli parim otsus kõigile. Nii lummatud olin oma isiklikust võidust, et ei näinud teiste kannatusi. Ja ikka veel, isegi selles valguses, olen ma nii isekas edasi ja ei kahetse seda otsust. Kahetsen ainult seda, et ma juba varem ei läinud.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar