Saabus see päev, mida ma juba ammu kartnud olen. Mul on mõtted otsas. Mõtted, millest kirjutada. No päriselt otsas pole, aga kõik on sellised nõrgad. Mustandites on 63 lugu, aga ükski neist ei kannata ilmavalgust. Poolikud lood. Ilma ivata. Sinna ka ei soovi laskuda, et hakkaks oma igapäeva elu ümber jutustama. Umbes, et ärkasin kell 6.35, pesin hambaid, jõin kohvi, sõitsin tööle… Ega mul nädalavahetused kuigipalju põnevamad pole. Jõin kohvi, vahtisin Netflixi, jõin kohvi, vahtisin Telia videolaenutusest semihuvitavat filmi, jõin kohvi…
Mingeid filosoofilisi teemasid ka nagu ei leia hetkel. Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas valge suhkur ja nisujahu mu tervise kallale läks, aga see pole kuigi põnev. Pigem oleks põnev kirjutada, et kuidas ma suudaks näiteks kuu aega üldse ilma lisatud suhkru ja nisujahuta toime tulla.
Veel mõtlesin kirjutada trennisõltuvusest. Aga jälle, targemad on juba kirjutanud ja mis ma siin ikka takka kiidan ja targutan.
Pika jutu kirjutasin hirmsatest purikatest. Mõtlesin nõu küsida ja värki. Ja siis tuli sula ja viis purikad endaga kaasa.
Korraks mõtlesin kirjutada autodest, millega mehed sõidavad ja et naisele on mehe auto palju olulisem indikaator, kui näiteks kell või kingad. Ja miks see nii on. Aga siis mõtlesin, et see läheb jälle õelaks ja nõmedaks ära, ning milleks?
Kaalusin kirjutamist lastest ja sellest kuidas nad käituvad. Noh näiteks öeldakse mulle väga tihti, et sul nii tublid lapsed, abivalmis ja tähelepanelikud. Samas kodus jalutab mul pesemata nõude hunnik esikusse vastu, kui ma töölt koju jõuan. Miks nende tähelepanelikkus ja abivalmidus siis kodus ei väljendu? Ilmselgelt on nad seda ju kodust õppinud. Miks siis minule ikka tühjad pihud jäävad?
Naabritest mõtlesin kirjutada. Et mis värk mul nendega on. Kuidas ma alatasa nendega konflikti satun või kõrvuni ära armun. Arutada, et kas ma olen eriline, või juhtub seda ka teistega. (Iseenesest sellest ehk isegi võiks mingi jutu kokku keevitada.)
Hetkeks mõtlesin kirjutada kliendist, kes suure hurraaga kaldteed mööda alla kihutas ja siis pidurdas nii, et auto keeras külje ette ja tüüp jäi oma maasturiga risti kaldteed ääristava seina vahele kinni. Aga jälle, see oleks minust väga õel ja viljatu.
Ammu olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma olen aastate jooksul muutunud ekstraverdist introverdiks ja kuidas ma eelistan kuulamist jutustamisele. Ja taas, see oleks selline kuiv ja imelik lugu.
Filmidest võiks kirjutada, aga pole midagi originaalset öelda. Sama käib raamatute kohta. Kõik on teiste poolt niigi juba öeldud.
Mingeid küsimustikke "20 küsimust blogijale" stiilis ma nagu ka ei tahaks teha. Või on teil midagi, mida minu käest küsida soovite, aga ei julge?
Olen alati mõelnud, et minust ei saa ühte nendest blogijatest, kellel ideed otsa saavad ja kes siis lugejatelt ideid lunivad. Seepärast ma ei küsi ka (aga võite pakkuda 😊). Vaatasin nädalavahetusel seda filmi. Mulle meeldis. Melissa McCarthy on lihtsalt vaimustav. Ja seal oli mingi ütlus kirjutamistõrke kohta, ma ei mäleta mis see oli, aga kui internetis natuke luurata, siis üldiselt peetakse nn "writer's blocki" müüdiks ja selle all pidid kannatama perfektsionistid. Sest nad pole oma kirjutatuga kunagi rahul. Nad leiavad, et alati saaks paremini. Ja seda tunnen mina ka. Ma ei taha enam kirjutada lihtsalt sellepärast, et midagi avaldada. Tahan, et see oleks vähemalt hea kui mitte suurepärane.
Selle peale arvas üks lugeja, et ma võiksingi kirjutada ideaali poole püüdlemisest. Miks me seda teeme, kui me kõik ju teame, et see on eos kaotatud lahing? Keegi pole täiuslik. Ja mis veel hullem, keegi isegi ei tea, mis asi see täiuslikkus endast õigupoolest kujutab. Kuhu poole siis pürgida? Ja kuidas me teame millal me kohale jõuame? Või kui lähedal või kaugel me ideaalist oleme?
Ühesõnaga, kriis.
Mingeid filosoofilisi teemasid ka nagu ei leia hetkel. Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas valge suhkur ja nisujahu mu tervise kallale läks, aga see pole kuigi põnev. Pigem oleks põnev kirjutada, et kuidas ma suudaks näiteks kuu aega üldse ilma lisatud suhkru ja nisujahuta toime tulla.
Veel mõtlesin kirjutada trennisõltuvusest. Aga jälle, targemad on juba kirjutanud ja mis ma siin ikka takka kiidan ja targutan.
Pika jutu kirjutasin hirmsatest purikatest. Mõtlesin nõu küsida ja värki. Ja siis tuli sula ja viis purikad endaga kaasa.
Korraks mõtlesin kirjutada autodest, millega mehed sõidavad ja et naisele on mehe auto palju olulisem indikaator, kui näiteks kell või kingad. Ja miks see nii on. Aga siis mõtlesin, et see läheb jälle õelaks ja nõmedaks ära, ning milleks?
Kaalusin kirjutamist lastest ja sellest kuidas nad käituvad. Noh näiteks öeldakse mulle väga tihti, et sul nii tublid lapsed, abivalmis ja tähelepanelikud. Samas kodus jalutab mul pesemata nõude hunnik esikusse vastu, kui ma töölt koju jõuan. Miks nende tähelepanelikkus ja abivalmidus siis kodus ei väljendu? Ilmselgelt on nad seda ju kodust õppinud. Miks siis minule ikka tühjad pihud jäävad?
Naabritest mõtlesin kirjutada. Et mis värk mul nendega on. Kuidas ma alatasa nendega konflikti satun või kõrvuni ära armun. Arutada, et kas ma olen eriline, või juhtub seda ka teistega. (Iseenesest sellest ehk isegi võiks mingi jutu kokku keevitada.)
Hetkeks mõtlesin kirjutada kliendist, kes suure hurraaga kaldteed mööda alla kihutas ja siis pidurdas nii, et auto keeras külje ette ja tüüp jäi oma maasturiga risti kaldteed ääristava seina vahele kinni. Aga jälle, see oleks minust väga õel ja viljatu.
Ammu olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma olen aastate jooksul muutunud ekstraverdist introverdiks ja kuidas ma eelistan kuulamist jutustamisele. Ja taas, see oleks selline kuiv ja imelik lugu.
Filmidest võiks kirjutada, aga pole midagi originaalset öelda. Sama käib raamatute kohta. Kõik on teiste poolt niigi juba öeldud.
Mingeid küsimustikke "20 küsimust blogijale" stiilis ma nagu ka ei tahaks teha. Või on teil midagi, mida minu käest küsida soovite, aga ei julge?
Olen alati mõelnud, et minust ei saa ühte nendest blogijatest, kellel ideed otsa saavad ja kes siis lugejatelt ideid lunivad. Seepärast ma ei küsi ka (aga võite pakkuda 😊). Vaatasin nädalavahetusel seda filmi. Mulle meeldis. Melissa McCarthy on lihtsalt vaimustav. Ja seal oli mingi ütlus kirjutamistõrke kohta, ma ei mäleta mis see oli, aga kui internetis natuke luurata, siis üldiselt peetakse nn "writer's blocki" müüdiks ja selle all pidid kannatama perfektsionistid. Sest nad pole oma kirjutatuga kunagi rahul. Nad leiavad, et alati saaks paremini. Ja seda tunnen mina ka. Ma ei taha enam kirjutada lihtsalt sellepärast, et midagi avaldada. Tahan, et see oleks vähemalt hea kui mitte suurepärane.
Selle peale arvas üks lugeja, et ma võiksingi kirjutada ideaali poole püüdlemisest. Miks me seda teeme, kui me kõik ju teame, et see on eos kaotatud lahing? Keegi pole täiuslik. Ja mis veel hullem, keegi isegi ei tea, mis asi see täiuslikkus endast õigupoolest kujutab. Kuhu poole siis pürgida? Ja kuidas me teame millal me kohale jõuame? Või kui lähedal või kaugel me ideaalist oleme?
Ühesõnaga, kriis.
''Ammu olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma olen aastate jooksul muutunud ekstraverdist introverdiks ja kuidas ma eelistan kuulamist jutustamisele. Ja taas, see oleks selline kuiv ja imelik lugu.''
VastaKustutaSeda oleks küll huvitav kuulda. Ma hakkasin hiljuti mõtlema selle üle, et mis on see eriline asi, mis muudab osad sõprussuhted nii heaks? See, et üksteise kuulamise-rääkimise suhe on võrdne. Ei ole seda, et üks ainult räägib ja teine ainult kuulab. Muidugi on ka teised iseloomuomadused, mida näiteks parimas sõbrannas hindan. Ta sütitab mind enda lugudega, on uudishimulik, tark, isegi kui ei loe mingil eluetapil palju, siis temaga on alati millestki rääkida. Arvan, et edaspidi hakkan otsima enda ellu inimesi, kes kuulavad sama palju kui räägivad. Optimism on ka huvitav asi. Ma peegeldan tohutult palju teist inimest. Kui ma suhtlen pessimisti ja kirujaga, siis kuidagi suudab ta mind enda tasemele tõmmata, ning ma tahan ka kangesti kiruda. Kui ma suhtlen optimistiga, siis ma olen sama inspireeritud ja rõõmus. Kas sul on ka nii?
Jaa, mul on ka nii :), sellepärast valingi hoolikalt, keda oma ellu luban.
Kustuta