Tean, et olen soolisest võrdõiguslikkusest kirjutanud ka juba, aga üks asi on jäänud veel õhku.
Nimelt, mulle näib, et selleks, et naist võetaks mehega võrdsena, peab ta tegelikult palju rohkem pingutama. Eriti teravalt tuli see esile just kuue ja seitsmekümnendatel. Selleks, et naine saaks ülikooli, pidid tema hinded olema suurepärased. Meesõpilastelt seda ei nõutud. Ma ei tea kuidas praegu koolides on, aga kui mina veel käisin, siis poisid said palju lihtsamalt läbi ja neilt ei oodatud üldse nii suurt panust, kui tüdrukutelt.
Sama suhtumist olen tunnetanud ka tööl.
Näiteks hiljuti oli mul vestlus ühe kliendiga, kes vabandas, et pole jõudnud mu meilidele vastata, kuna sai hiljuti isaks. Ei, no loomulikult on see ju tore ja palju õnne talle, aga kuidas see fakt peaks mind puudutama? Ma saan aru küll, et elu vastsündinuga nõuab kohanemist ja mõnel on väga raske, kui beebi ei maga või kui tal esineb ootamatuid tervisehädasid. Aga kui mina naisena vabandaksin oma tööalaseid apsakaid asjaoluga, et mul on lapsed, siis kas sellesse suhtutakse sama leebelt kui mehe vabandusse? Siiralt, mul pole kordagi pähegi tulnud mõte oma "emmekaarti" lauale lüüa. Isegi mitte siis, kui selleks alust on olnud. Ja nüüd ma mõtlen, et kas oleks äkki pidanud? Äkki see on normaalne, et inimesed oma reproduktiivseid saavutusi ametialaselt ekspluateerivad?
Kunagi, masuajal, oli olukord, kus olin just alustanud tööd uues ettevõttes ja number kolm oli sageli haige, kuna oli alustanud lasteaias käimist. Sugulasi meil võtta polnud, kes laste järel oleks vaadanud ja lapsehoidjat ka ei saanud igal hetkel. Siis otsustas abikaasa, et tema läheb haiguslehele ja on lapsega kodus. Tundus mõistlik otsus, kuna mul oli värske töökoht. Tema tööandja nii ei arvanud. Tema arvas, et lapsega peaks ikka ja ainult ema kodus olema. See, et seadus lubab emmal-kummal lapsevanemast haiguslehte võtta, teda ei huvitanud. Asi lõppes ääretult inetult. Inetult meie jaoks nimelt. Oli töökaitseinspektsioon ja puha. Isegi need prouad seal ei arvanud, et isal oleks õigust haige lapsega kodus olla, kui lapsel on ometi ema olemas.
Väidate nüüd, et see on näide sellest, kuidas asjad on viimase kümne aasta jooksul paremaks muutunud ja võrdsust on nüüd rohkem? Tahaks loota.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Nimelt, mulle näib, et selleks, et naist võetaks mehega võrdsena, peab ta tegelikult palju rohkem pingutama. Eriti teravalt tuli see esile just kuue ja seitsmekümnendatel. Selleks, et naine saaks ülikooli, pidid tema hinded olema suurepärased. Meesõpilastelt seda ei nõutud. Ma ei tea kuidas praegu koolides on, aga kui mina veel käisin, siis poisid said palju lihtsamalt läbi ja neilt ei oodatud üldse nii suurt panust, kui tüdrukutelt.
Sama suhtumist olen tunnetanud ka tööl.
Näiteks hiljuti oli mul vestlus ühe kliendiga, kes vabandas, et pole jõudnud mu meilidele vastata, kuna sai hiljuti isaks. Ei, no loomulikult on see ju tore ja palju õnne talle, aga kuidas see fakt peaks mind puudutama? Ma saan aru küll, et elu vastsündinuga nõuab kohanemist ja mõnel on väga raske, kui beebi ei maga või kui tal esineb ootamatuid tervisehädasid. Aga kui mina naisena vabandaksin oma tööalaseid apsakaid asjaoluga, et mul on lapsed, siis kas sellesse suhtutakse sama leebelt kui mehe vabandusse? Siiralt, mul pole kordagi pähegi tulnud mõte oma "emmekaarti" lauale lüüa. Isegi mitte siis, kui selleks alust on olnud. Ja nüüd ma mõtlen, et kas oleks äkki pidanud? Äkki see on normaalne, et inimesed oma reproduktiivseid saavutusi ametialaselt ekspluateerivad?
Kunagi, masuajal, oli olukord, kus olin just alustanud tööd uues ettevõttes ja number kolm oli sageli haige, kuna oli alustanud lasteaias käimist. Sugulasi meil võtta polnud, kes laste järel oleks vaadanud ja lapsehoidjat ka ei saanud igal hetkel. Siis otsustas abikaasa, et tema läheb haiguslehele ja on lapsega kodus. Tundus mõistlik otsus, kuna mul oli värske töökoht. Tema tööandja nii ei arvanud. Tema arvas, et lapsega peaks ikka ja ainult ema kodus olema. See, et seadus lubab emmal-kummal lapsevanemast haiguslehte võtta, teda ei huvitanud. Asi lõppes ääretult inetult. Inetult meie jaoks nimelt. Oli töökaitseinspektsioon ja puha. Isegi need prouad seal ei arvanud, et isal oleks õigust haige lapsega kodus olla, kui lapsel on ometi ema olemas.
Väidate nüüd, et see on näide sellest, kuidas asjad on viimase kümne aasta jooksul paremaks muutunud ja võrdsust on nüüd rohkem? Tahaks loota.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
See "emmekaart" töötab kui su ülemused/ vôi äripartnerid on mehed. Nad kohe kardavad seda ja annavad sulle kôik andeks ja on palju vähenôudlikumad :) eriti töötab meestega, kelle endal ka lapsed on. (ja kuri naine kodus)
VastaKustutaNaisülemustega eriti ei tööta. Nad môtlevad nagu sinagi siin kirjutad, et kuidas sa nüüd hakkama ei saa, mina ju saan.
Naised vist ongi teiste naiste vastu julmemad :D
Kustuta