Ühel minu heal tuttaval on juba pikemat aega kestnud olukord, kus tal on valida kolme kandidaadi vahel. Üks on ilus, teine lahke ja kolmas tark. Kord on ta ühesse rohkem kiindunud ja siis teise. Ühegagi suhtlemist ei lõpeta ja kedagi lõplikult ei vali. Valik on keeruline. Sest kuidas sa valid? Äkki teed vale valiku ja pärast kibedasti kahetsed?
No jah, oleks mul tema probleemid!
Tegelikult on mul olnud tema probleemid. Vahetult enne kui kohtusin poegade isaga. Nimelt oli mul siis, nii nõme kui see ka ei kõla, mitu rauda tules. Kokku oli kandidaate seitse. Umbes sama olukord. Üks ilus, teine rikas, kolmas tark jne. Kõik nad justkui olid ja polnud ka. Kord veetsin rohkem aega ühega ja siis jälle teisega. Üks kord juhtus isegi nii, et kuna kaks noormeestest kandsid sama eesnime, siis ajasin and omavahel sassi ja helistasin ühe asemel teisele. Piinlik. See olukord kestis ligi neli kuud. Ja lõppes päeval kui hakkasin suhtlema oma tulevase abikaasaga. Siis neile, kellega tõsisem asi oli, helistasin ja andsin teada, et anna andeks aga ma kohtasin Kedagi.
Selle kogemuse põhjal tundub mulle, et kui on raske valikut teha, siis pole ükski kandidaatidest tegelikult see Õige. Sest kui sa tead, siis tead.
Kas ma tegelikult taunin seda olukorda ja neiut? No kuidas ma saaksin, kui ise olen selles olukorras olnud ja täpselt samamoodi toimetanud? Kas ma kahetsen, et nii käitusin? Hell no! Ilmselt teeksin samas olukorras uuesti nõnda. Ilma süümepiinadeta. Kas see on eetiliselt vale? Oma südame südames ma arvan, et on. Vale nende vastu. Sest äkki keegi neist arvabki siiralt, et ta on mul ainus. Teisest küljest… kõik suhted ei pea tingimata tõsised ja igavesed olema. Ma tean, et see kõlab julmalt, aga miks ei võiks nii kaua kuni seda Õiget oodatakse, natuke kergemaid suhteid nautida? Sõbrustada?
Ega ta vist vale pole, nii kaua kuni mõlemad asjadest samamoodi aru saavad. Aga elu pole lihtne. Tavaliselt hakkab üks asju teisiti nägema, lootma, unistama. Ja saab haiget, kui teine samade lootuste ja unistustega kaasa ei tule.
Kuidas siis oleks kõige moraalsem ja õigem käituda? Loobuda vastassoost üleüldse ja lähemalt tundma õppida ainult neid, kellega võiks asi tingimata kooseluni viia? Kas see poleks liialt piirav? Ja millised võimalusel sel juhul üldse on lõpuks see Õige leida, ilma et millegagi võrrelda oleks?
Kogu selle valikute teema üle mõtiskledes olen jõudnud hoopis teisele rajale. Nimelt minu tänane olukord. Jah, ma suhtlen meestega. Mõnega rohkem, teisega vähem. Otseselt ei saa öelda, et mul ühegagi midagi "tõsist" oleks. On olnud neid, kellega asi on hakanud tõsisemaks kiskuma. Ja minuga juhtub alati üks asi. Üks inimene, kes jättis jälje, kerkib pinnale. Tavaliselt minu enda mõtetes, aga vahel ka füüsiliselt, ilmub mu teele. Ja ma ei saa jätkata seda suhet, mis kisub tõsisemaks, sest see on nii nõrk, võrreldes sellega, mis oli. Ma ei tea, kas tema oligi See Õige. Enamik mu lähedasi ütlevad, et see ei saanud olla õige, sest see ei jäänud püsima. Mulle on isegi öeldud, et see polnud suhegi, sest me ei jõudnud kunagi horisontaalsesse positsiooni.
Kas see on siis kinnisidee? Mingi alateadlik pelgulinn, kuhu ma põgenen, et mitte lasta endal armuda? Kuidas neil kahel üldse vahet teha? Kinnisideel ja tõelisel armastusel? Üks peaks olema haiglane sundmõte ja teine midagi üllast ning imelist. Aga kust jookseb piir? Kui ta täna tuleks, mida ma teeks? Kas mul oleks raske valida? Kas mul üldse kerkiks mingeid otsustamisraskuseid? Ja kui tekiks, kas see oleks märk, et ta pole õige?
Ma ei tea vastuseid enamikele nendest küsimustest. Tean seda, et temaga kohtumine oli parim asi, mis minuga tol hetkel juhtuda sai. Tean, et ta seadis lati kõrgele kõigile järgnevatele meestele. Tean, et ma igatsen tema järele, mitte küll põleva leegiga, aga vaikselt hõõgudes. Tean, et kui ta tuleks, siis mul poleks vaja valida. Õieti mul polekski valikut. Kas see oleks õige valik, seda näitaks aeg.
*Pildistas Tatjana Siipan
No jah, oleks mul tema probleemid!
Tegelikult on mul olnud tema probleemid. Vahetult enne kui kohtusin poegade isaga. Nimelt oli mul siis, nii nõme kui see ka ei kõla, mitu rauda tules. Kokku oli kandidaate seitse. Umbes sama olukord. Üks ilus, teine rikas, kolmas tark jne. Kõik nad justkui olid ja polnud ka. Kord veetsin rohkem aega ühega ja siis jälle teisega. Üks kord juhtus isegi nii, et kuna kaks noormeestest kandsid sama eesnime, siis ajasin and omavahel sassi ja helistasin ühe asemel teisele. Piinlik. See olukord kestis ligi neli kuud. Ja lõppes päeval kui hakkasin suhtlema oma tulevase abikaasaga. Siis neile, kellega tõsisem asi oli, helistasin ja andsin teada, et anna andeks aga ma kohtasin Kedagi.
Selle kogemuse põhjal tundub mulle, et kui on raske valikut teha, siis pole ükski kandidaatidest tegelikult see Õige. Sest kui sa tead, siis tead.
Kas ma tegelikult taunin seda olukorda ja neiut? No kuidas ma saaksin, kui ise olen selles olukorras olnud ja täpselt samamoodi toimetanud? Kas ma kahetsen, et nii käitusin? Hell no! Ilmselt teeksin samas olukorras uuesti nõnda. Ilma süümepiinadeta. Kas see on eetiliselt vale? Oma südame südames ma arvan, et on. Vale nende vastu. Sest äkki keegi neist arvabki siiralt, et ta on mul ainus. Teisest küljest… kõik suhted ei pea tingimata tõsised ja igavesed olema. Ma tean, et see kõlab julmalt, aga miks ei võiks nii kaua kuni seda Õiget oodatakse, natuke kergemaid suhteid nautida? Sõbrustada?
Ega ta vist vale pole, nii kaua kuni mõlemad asjadest samamoodi aru saavad. Aga elu pole lihtne. Tavaliselt hakkab üks asju teisiti nägema, lootma, unistama. Ja saab haiget, kui teine samade lootuste ja unistustega kaasa ei tule.
Kuidas siis oleks kõige moraalsem ja õigem käituda? Loobuda vastassoost üleüldse ja lähemalt tundma õppida ainult neid, kellega võiks asi tingimata kooseluni viia? Kas see poleks liialt piirav? Ja millised võimalusel sel juhul üldse on lõpuks see Õige leida, ilma et millegagi võrrelda oleks?
Kogu selle valikute teema üle mõtiskledes olen jõudnud hoopis teisele rajale. Nimelt minu tänane olukord. Jah, ma suhtlen meestega. Mõnega rohkem, teisega vähem. Otseselt ei saa öelda, et mul ühegagi midagi "tõsist" oleks. On olnud neid, kellega asi on hakanud tõsisemaks kiskuma. Ja minuga juhtub alati üks asi. Üks inimene, kes jättis jälje, kerkib pinnale. Tavaliselt minu enda mõtetes, aga vahel ka füüsiliselt, ilmub mu teele. Ja ma ei saa jätkata seda suhet, mis kisub tõsisemaks, sest see on nii nõrk, võrreldes sellega, mis oli. Ma ei tea, kas tema oligi See Õige. Enamik mu lähedasi ütlevad, et see ei saanud olla õige, sest see ei jäänud püsima. Mulle on isegi öeldud, et see polnud suhegi, sest me ei jõudnud kunagi horisontaalsesse positsiooni.
Kas see on siis kinnisidee? Mingi alateadlik pelgulinn, kuhu ma põgenen, et mitte lasta endal armuda? Kuidas neil kahel üldse vahet teha? Kinnisideel ja tõelisel armastusel? Üks peaks olema haiglane sundmõte ja teine midagi üllast ning imelist. Aga kust jookseb piir? Kui ta täna tuleks, mida ma teeks? Kas mul oleks raske valida? Kas mul üldse kerkiks mingeid otsustamisraskuseid? Ja kui tekiks, kas see oleks märk, et ta pole õige?
Ma ei tea vastuseid enamikele nendest küsimustest. Tean seda, et temaga kohtumine oli parim asi, mis minuga tol hetkel juhtuda sai. Tean, et ta seadis lati kõrgele kõigile järgnevatele meestele. Tean, et ma igatsen tema järele, mitte küll põleva leegiga, aga vaikselt hõõgudes. Tean, et kui ta tuleks, siis mul poleks vaja valida. Õieti mul polekski valikut. Kas see oleks õige valik, seda näitaks aeg.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar