Paar nädalat tagasi juhtus minuga ääretult piinlik lugu. Nii piinlik, et ma esialgu mõtlesin, et jätan selle enda teada, aga siis otsustasin, et ehk on mõnele lugejale kasulik.
Nimelt otsustasin, et ma soovin sel aastal endale, nui neljaks, kõhulihaseid saada. Ma kandsin bikiine viimati 19 aastat tagasi ja ma arvan, et on tulnud aeg seda muuta. Alustasin siis korralikult kerelihaste treeningutega. Eks ma varem ka ikka treenisin neid, aga pigem suvaliselt ja mõeldes, et ma ju nagunii pingutan neid, kui ma muid harjutusi teen, milleks siis veel eraldi? Lisan, et kõhulihased on mul alati väga nõrgad olnud. Juba põhikoolis. Ja kuigi ma ringtrennides suudan kükke ja kätekõverdusi täiesti arvestatavalt sooritada, siis istessetõusud käivad mulle siiani üle jõu. Ma lihtsalt ei suuda.
Mulle on kinnitatud, et asi on puhtalt minu laiskuses ja et kui ma ikka regulaarselt treeniks ja vaeva näeksin, siis ma võiks vabalt sixpacki omanik olla.
Seega, eesmärgikindlalt, korralikult, alustasin jaanuaris kolm korda nädalas nelja erineva harjutusega kõhulihastele. Tegin reedel, esmaspäeval, kolmapäeval. Reedel oli jälle striptantsu asemel treeningsari Naine. Ja keset seda trenni lõid mulle kõhtu jõhkrad krambid. Loomulikult ei läinud ma siis trennist ära. Tegin ikka edasi, mis siis et veremaitse suus. Riideid vahetades nägin kohe, et olin endale viga teinud. Koju läksin longates.
Vaadake, siselihased on sellised salakavalad asjad, et sa ei saa arugi, kui sa oled neid ülepingutanud. Jah, ebamugav on, aga see pole võrreldav näiteks tuhara või rinnalihase valuga. Mina veritsesin kolm päeva pärast seda trenni. Krambid olid jõhkrad veel mitu päeva. Ja nii kummaline kui see ka ei näi, siis mul oli raske isegi kõndida. Tegelikult olin juba varem endale viga teinud ja reede oli lihtsalt viimane piisk, mida minu keha välja ei kannatanud.
Millest siis selline reaktsioon? Nimelt olen ma alles hiljuti teada saanud, et mul on suure tõenäosusega diastaas. Ja selle puhul on paljud kõhulihaseharjutused vastunäidustatud. Aga mul oli ju vaja tõestada, et ma pole laisk ja saamatu ning ma suudan ise sixpacki saavutada, ilma et peaksin noa alla minema. Nagu näete, mu keha tõmbas sellele unistusele väga kiiresti piduri peale.
Rääkisin ühe treeneriga ka sellest ja mis teeb murelikuks on see, et väga paljudel naistel on diastaas, ilma et nad ise sellest teadlikud oleksid. Mingil põhjusel peetakse seda pigem kosmeetiliseks probleemiks ja naistearstid sellest ei räägi. Soovitavad juba sünnitusmajas kõhulihaste treeningutega alustada ja kui seda ei suudeta (mis on ilmselge pärast sellist suurt stressi, mida keha sünnitusel kogeb ja mis on diastaasi puhul lausa keelatud. On lubatud väga kergete harjutustega alustada umbes neli kuni kuus nädalat pärast sünnitust.), siis väidetakse, et õige aeg trenni tegemiseks on maha magatud ja see on põhjus, miks kõht ei taastu. Võibolla on teistel paremaid kogemusi, aga minul oli nii. Elasingi teadmisega, et olen ise süüdi.
Ja see ongi põhjus, miks ma sellest kirjutan. Et teised ka oskaksid sellele tähelepanu pöörata ja ei teeks endale viga. Sest ma olen viimased kaks nädalat täiesti rivist väljas. Ma ei räägi isegi kerelihaste trennist, vaid ka muud treeningud kannatavad selle all.
Enda suhtes ei teagi mida teha. Ilmselt tuleb kuhugi kliinikusse konsultatsioonile aeg kinni panna ja uurida, et mis võimalused mul selles elus bikiine kanda on.
Toon siis alla ka diastasi riskifaktorid ja julgustan juurde lugema lehelt: kohukliinik.ee
Nimelt otsustasin, et ma soovin sel aastal endale, nui neljaks, kõhulihaseid saada. Ma kandsin bikiine viimati 19 aastat tagasi ja ma arvan, et on tulnud aeg seda muuta. Alustasin siis korralikult kerelihaste treeningutega. Eks ma varem ka ikka treenisin neid, aga pigem suvaliselt ja mõeldes, et ma ju nagunii pingutan neid, kui ma muid harjutusi teen, milleks siis veel eraldi? Lisan, et kõhulihased on mul alati väga nõrgad olnud. Juba põhikoolis. Ja kuigi ma ringtrennides suudan kükke ja kätekõverdusi täiesti arvestatavalt sooritada, siis istessetõusud käivad mulle siiani üle jõu. Ma lihtsalt ei suuda.
 |
Minu kõige parem plank. Selg vajub läbi ja tagumik kerkib lakke.
Olen konsulteerinud treeneritega ja kõik vaatavad mind nagu tsirkuse friiki.
Kehitavad lõpuks õlgu ja ütlevad, et ju see siis on minu keha eripära.
|
 |
| Näide õigest planguasendist. |
Mulle on kinnitatud, et asi on puhtalt minu laiskuses ja et kui ma ikka regulaarselt treeniks ja vaeva näeksin, siis ma võiks vabalt sixpacki omanik olla.
Seega, eesmärgikindlalt, korralikult, alustasin jaanuaris kolm korda nädalas nelja erineva harjutusega kõhulihastele. Tegin reedel, esmaspäeval, kolmapäeval. Reedel oli jälle striptantsu asemel treeningsari Naine. Ja keset seda trenni lõid mulle kõhtu jõhkrad krambid. Loomulikult ei läinud ma siis trennist ära. Tegin ikka edasi, mis siis et veremaitse suus. Riideid vahetades nägin kohe, et olin endale viga teinud. Koju läksin longates.
Vaadake, siselihased on sellised salakavalad asjad, et sa ei saa arugi, kui sa oled neid ülepingutanud. Jah, ebamugav on, aga see pole võrreldav näiteks tuhara või rinnalihase valuga. Mina veritsesin kolm päeva pärast seda trenni. Krambid olid jõhkrad veel mitu päeva. Ja nii kummaline kui see ka ei näi, siis mul oli raske isegi kõndida. Tegelikult olin juba varem endale viga teinud ja reede oli lihtsalt viimane piisk, mida minu keha välja ei kannatanud.
Millest siis selline reaktsioon? Nimelt olen ma alles hiljuti teada saanud, et mul on suure tõenäosusega diastaas. Ja selle puhul on paljud kõhulihaseharjutused vastunäidustatud. Aga mul oli ju vaja tõestada, et ma pole laisk ja saamatu ning ma suudan ise sixpacki saavutada, ilma et peaksin noa alla minema. Nagu näete, mu keha tõmbas sellele unistusele väga kiiresti piduri peale.
Rääkisin ühe treeneriga ka sellest ja mis teeb murelikuks on see, et väga paljudel naistel on diastaas, ilma et nad ise sellest teadlikud oleksid. Mingil põhjusel peetakse seda pigem kosmeetiliseks probleemiks ja naistearstid sellest ei räägi. Soovitavad juba sünnitusmajas kõhulihaste treeningutega alustada ja kui seda ei suudeta (mis on ilmselge pärast sellist suurt stressi, mida keha sünnitusel kogeb ja mis on diastaasi puhul lausa keelatud. On lubatud väga kergete harjutustega alustada umbes neli kuni kuus nädalat pärast sünnitust.), siis väidetakse, et õige aeg trenni tegemiseks on maha magatud ja see on põhjus, miks kõht ei taastu. Võibolla on teistel paremaid kogemusi, aga minul oli nii. Elasingi teadmisega, et olen ise süüdi.
Ja see ongi põhjus, miks ma sellest kirjutan. Et teised ka oskaksid sellele tähelepanu pöörata ja ei teeks endale viga. Sest ma olen viimased kaks nädalat täiesti rivist väljas. Ma ei räägi isegi kerelihaste trennist, vaid ka muud treeningud kannatavad selle all.
Enda suhtes ei teagi mida teha. Ilmselt tuleb kuhugi kliinikusse konsultatsioonile aeg kinni panna ja uurida, et mis võimalused mul selles elus bikiine kanda on.
Toon siis alla ka diastasi riskifaktorid ja julgustan juurde lugema lehelt: kohukliinik.ee
Riskifaktorid:
- Korduvsünnitused, eriti väikese vahega.
- Mitmikrasedus.
- Lapse suur sünnikaal (üle 4kg).
- Keisrilõige (ka teised kõhupiirkonna operatsioonid).
- Lootevee liig emakas.
- Ülekaalulisus.
- Vanus üle 34.a.
- Raseduseelselt väga nõrgad või siis ületreenitud jäigad kõhulihased.
- Kiire kehakaalu tõus või langus.
- Kroonilised kopsuhaigused, krooniline kõhukinnisus.
Kommentaarid
Postita kommentaar