"Eat, Pray, Love. One Woman's Search for everything Across Italy, India and Indonesia"
Elizabeth Gilbert
Kirjastus Varrak, 2007
Tõlkija Anne Kahk
Toimetaja Irja Pärnapuu
384 lk
Goodreads punktid: 3,54
Minu punktid: 4
Jätkan feelgood movie'de lainel. Ja jälle olen ma pärast raamatu lugemist priskem. See ei saa jätkuda!
Mis ma oskan öelda? Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Ma mõistan, miks see raamat nii paljusid kõnetab. Me kõik oleme ilmselt suuremal või vähemal määral läbi teinud selle puhastustule, kus senine enam ei rahulda ja lämmatab, aga seda, kuhu edasi, seda veel ei tea. Ei tea sedagi, kust seda täpselt otsima peaks. Ja nii sukeldutaksegi elumerelainetesse, et jõuda selgusele - kes ma olen ja mida ma tegelikult tahan.
Mulle väga meeldis see, kuidas autor üksikasjalikult ning loogiliselt selgitas oma mõtteid ja sellele järgnevaid tegusid ning omakorda mõtteid, mis järgnesid nendele tegudele. Hirmud, lootused, ühiskonnasurve. See kõik on nii tuttav. Sa teed midagi, sest sa mõtled, et kui sa seda ei tee, mis siis et see vale tundub, et äkki sa siis millalgi tulevikus hakkad seda kahetsema. Ja sa ei tee asju mis tunduvad ainuõiged, sest sa kardad, et näid muidu isekas ja hoolimatu.
Ennast väljendada Elizabeth kahtlemata oskab. Tema ahastus ja meeleheide oli teravalt tajutav. Ka see, kuidas ta vaikselt hakkas avanema. Avanema just sissepoole. Jõudma endas selgusele.
Mulle tundub, et üleüldiselt ongi ühine joon enda leidmiseks selline kolmkümmend pluss eluaastad. Ise tundsin sama. Enne seda ma lihtsalt mängisin täiskasvanut. Mängisin kodu. Mängisin lapsevanemat. Teadsin mida minult oodatakse ja sõnakuulelikult täitsin rolli. Ja mida lähemale kolmekümnendale eluaastale, seda suuremaks kasvas ängistus mu sees. Mäss. Vajadus millegi enama järele. Selguse järele endas. Et saada aru, kas ma tegelikult üldse tahan seda rolli mängida või oleksin ma mõnes teises osas parem. (Seoses sellega mainiks, et kui ma kirjutasin oma kümneaasta taguseid mälestusi, siis mõtlesin korraks, et paneks lõigu tollasest päevikust ka juurde. Ja mind üllatas, millises augus ma siis olin. See koobas, milles ma siin sügisel olin, oli veel väga helge paik võrreldes kümneaasta taguse ajaga. Seega, pinnas mässuks oli olemas, ainult sädet oli vaja, mis selle pehkinud sambla metsatulekahjuna põlema lahvataks.)
Kõige raskem oli mul lugeda keskmist osa, India ashramis toimuvat. Veidi mainisin seda ka ühes oma hiljutises postituses, mis puudutas meditatsiooni. Et ma suhtun sellesse skeptiliselt. Hirmuga, võiks isegi öelda. Kardan, et mis sealt võiks välja tulla. Ja kas ma ikka saan sellega hakkama.
Lemmiktsitaat raamatust: "Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täiuslikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta. Tõeline hingesugulane on võibolla see kõige olulisem inimene, keda sa oma eluteel kohtad, sest ta rebib maha sinu fassaadi ja raputab su ärkvele. Aga elada koos hingesugulasega, kuni surm teid lahutab? Jabur mõte. See oleks lihtsalt liiga valus. Hingesugulane satub su teele ainult selleks, et sa näeksid oma varjatud poolt, ja siis on ta jälle läinud. Ja sina täna parem Jumalat. - Selline oli Davidi ülesanne, ta sai kõigega kenasti hakkama, aga nüüd on see etapp juba läbitud. Kahju ainult, et sina keeldud tunnustamast, et sellele suhtele määratud aeg on läbi. Sa käitud nagu koer kompostihunnikul - muudkui lakud tühja konservikarpi, lootuses plekist liha välja imeda. Ja kui sa ette ei vaata jääd veel koonupidi konservikarpi kinni ja siis on sul kogu ülejäänud elu rikutud. Nii et jäta parem heaga järele."
Samas oli ka häirivaid nüansse. Teatud vasturääkivused. Näiteks see, et Indias olles ta tõdes, et enda peegeldust saab ainult seisvas vees näha ja ometi, et endas selgusele jõuda, pidi tema pool maailma läbi kappama? Nojah…. Veidi pani muigama ka tema suur igatsus ning vaimustus meestest. Sest mõned aastad tagasi tuli ta ju kapist välja. Seega võib nüüd väita, et kuigi ta raamatu lõputiitrites ülistab oma rännakuid ning väidab, et on saavutanud stabiilsuse, siis nüüd, circa kümme aastat hiljem võin mina ainult järeldada, et rahu, mis ta tolle aasta jooksul jõudis saavutada ei kestnud väga kaua. Või siis ei olnud ta juba raamatu kirjutamise hetkel oma lugejate vastu lõpuni aus.
Üleüldiselt siiski raamat pigem meeldis. Veidi nägin selle lehtede vahel ka sellist nälga vaimsuse järele, millest mõned nädalad tagasi kirjutasin. Et otsitakse Jumalat enda ümbert, enda seest, ravitsejatelt, joogidelt, gurudelt, šamaanidelt, puudelt, rohust, kividest. Võetakse kõik õpetused vastu kahe käega, lootuses, et vähemalt üks neist toob rahu ja tasakaalu.
Vabandust, et nii pikk jutt tuli. Raamat koosneb 108 peatükist ja ma usun, et seda võiks lugeda ka peatükki või kaks päevas, sest mõtteainet on piisavalt. Lõpus ma juba veidi kiirustasin, sest mul ikkagi veel 45 raamatut vaja sel aastal läbi lugeda, ei saa jääda ühe otsa mitmeks nädalaks kudema.
Elizabeth Gilbert
Kirjastus Varrak, 2007
Tõlkija Anne Kahk
Toimetaja Irja Pärnapuu
384 lk
Goodreads punktid: 3,54
Minu punktid: 4
Jätkan feelgood movie'de lainel. Ja jälle olen ma pärast raamatu lugemist priskem. See ei saa jätkuda!
Mis ma oskan öelda? Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Ma mõistan, miks see raamat nii paljusid kõnetab. Me kõik oleme ilmselt suuremal või vähemal määral läbi teinud selle puhastustule, kus senine enam ei rahulda ja lämmatab, aga seda, kuhu edasi, seda veel ei tea. Ei tea sedagi, kust seda täpselt otsima peaks. Ja nii sukeldutaksegi elumerelainetesse, et jõuda selgusele - kes ma olen ja mida ma tegelikult tahan.
Mulle väga meeldis see, kuidas autor üksikasjalikult ning loogiliselt selgitas oma mõtteid ja sellele järgnevaid tegusid ning omakorda mõtteid, mis järgnesid nendele tegudele. Hirmud, lootused, ühiskonnasurve. See kõik on nii tuttav. Sa teed midagi, sest sa mõtled, et kui sa seda ei tee, mis siis et see vale tundub, et äkki sa siis millalgi tulevikus hakkad seda kahetsema. Ja sa ei tee asju mis tunduvad ainuõiged, sest sa kardad, et näid muidu isekas ja hoolimatu.
Ennast väljendada Elizabeth kahtlemata oskab. Tema ahastus ja meeleheide oli teravalt tajutav. Ka see, kuidas ta vaikselt hakkas avanema. Avanema just sissepoole. Jõudma endas selgusele.
Mulle tundub, et üleüldiselt ongi ühine joon enda leidmiseks selline kolmkümmend pluss eluaastad. Ise tundsin sama. Enne seda ma lihtsalt mängisin täiskasvanut. Mängisin kodu. Mängisin lapsevanemat. Teadsin mida minult oodatakse ja sõnakuulelikult täitsin rolli. Ja mida lähemale kolmekümnendale eluaastale, seda suuremaks kasvas ängistus mu sees. Mäss. Vajadus millegi enama järele. Selguse järele endas. Et saada aru, kas ma tegelikult üldse tahan seda rolli mängida või oleksin ma mõnes teises osas parem. (Seoses sellega mainiks, et kui ma kirjutasin oma kümneaasta taguseid mälestusi, siis mõtlesin korraks, et paneks lõigu tollasest päevikust ka juurde. Ja mind üllatas, millises augus ma siis olin. See koobas, milles ma siin sügisel olin, oli veel väga helge paik võrreldes kümneaasta taguse ajaga. Seega, pinnas mässuks oli olemas, ainult sädet oli vaja, mis selle pehkinud sambla metsatulekahjuna põlema lahvataks.)
Kõige raskem oli mul lugeda keskmist osa, India ashramis toimuvat. Veidi mainisin seda ka ühes oma hiljutises postituses, mis puudutas meditatsiooni. Et ma suhtun sellesse skeptiliselt. Hirmuga, võiks isegi öelda. Kardan, et mis sealt võiks välja tulla. Ja kas ma ikka saan sellega hakkama.
Lemmiktsitaat raamatust: "Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täiuslikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta. Tõeline hingesugulane on võibolla see kõige olulisem inimene, keda sa oma eluteel kohtad, sest ta rebib maha sinu fassaadi ja raputab su ärkvele. Aga elada koos hingesugulasega, kuni surm teid lahutab? Jabur mõte. See oleks lihtsalt liiga valus. Hingesugulane satub su teele ainult selleks, et sa näeksid oma varjatud poolt, ja siis on ta jälle läinud. Ja sina täna parem Jumalat. - Selline oli Davidi ülesanne, ta sai kõigega kenasti hakkama, aga nüüd on see etapp juba läbitud. Kahju ainult, et sina keeldud tunnustamast, et sellele suhtele määratud aeg on läbi. Sa käitud nagu koer kompostihunnikul - muudkui lakud tühja konservikarpi, lootuses plekist liha välja imeda. Ja kui sa ette ei vaata jääd veel koonupidi konservikarpi kinni ja siis on sul kogu ülejäänud elu rikutud. Nii et jäta parem heaga järele."
Samas oli ka häirivaid nüansse. Teatud vasturääkivused. Näiteks see, et Indias olles ta tõdes, et enda peegeldust saab ainult seisvas vees näha ja ometi, et endas selgusele jõuda, pidi tema pool maailma läbi kappama? Nojah…. Veidi pani muigama ka tema suur igatsus ning vaimustus meestest. Sest mõned aastad tagasi tuli ta ju kapist välja. Seega võib nüüd väita, et kuigi ta raamatu lõputiitrites ülistab oma rännakuid ning väidab, et on saavutanud stabiilsuse, siis nüüd, circa kümme aastat hiljem võin mina ainult järeldada, et rahu, mis ta tolle aasta jooksul jõudis saavutada ei kestnud väga kaua. Või siis ei olnud ta juba raamatu kirjutamise hetkel oma lugejate vastu lõpuni aus.
Üleüldiselt siiski raamat pigem meeldis. Veidi nägin selle lehtede vahel ka sellist nälga vaimsuse järele, millest mõned nädalad tagasi kirjutasin. Et otsitakse Jumalat enda ümbert, enda seest, ravitsejatelt, joogidelt, gurudelt, šamaanidelt, puudelt, rohust, kividest. Võetakse kõik õpetused vastu kahe käega, lootuses, et vähemalt üks neist toob rahu ja tasakaalu.
Vabandust, et nii pikk jutt tuli. Raamat koosneb 108 peatükist ja ma usun, et seda võiks lugeda ka peatükki või kaks päevas, sest mõtteainet on piisavalt. Lõpus ma juba veidi kiirustasin, sest mul ikkagi veel 45 raamatut vaja sel aastal läbi lugeda, ei saa jääda ühe otsa mitmeks nädalaks kudema.
Kommentaarid
Postita kommentaar