Titetalumatus

Sõbranna saatis ühel õhtul sõnumi, et tema vist küll kolmandat last ei julge saada, sest pärast trenni lootis aurusaunas mõnusalt chillaxida ja siis üks ema tuli sinna oma röökiva titega ning rikkus ta olemise. Kui tal endal röökiv titt oleks, siis selle eest ta saunaust ju kinni tõmmata ei saaks.

No ei saa ju olla, et ainult mina näen teda nunnuna?

Igivana teema - kas see, et sulle võõrad tited ei meeldi, tähendab automaatselt, et sulle enda omad vastukarva on? Pigem on see erand, kui oma laps stressi tekitab. Ma ise olin väga üllatunud, kuidas emadus mind muutis. Ei, mulle endiselt lapsed ei meeldi. Pole sellist soolikat. See kasvab munasarjadest ja emakast eemal, ei ole omavahel seotud. Paraku. Ja samas, vähe ma ei nunnutanud enda kutsikaid! See lihtsalt tuli minu seest. Kõigil ei pruugi tulla, öeldakse, aga minul tuli. Väga loomulikuna tundus kussutamine ja ninnu-nännutamine. Loomulikult mul vedas ka sajaga. Nad olid lihtsalt võrratult ilusad ja head lapsed. Minimaalselt oli neil tõbesid küljes ja nuttu oli ka pigem vähe. Ühega oli küll periood, kus tal öösiti käisid mingid hüsteeriahood, aga see ei kestnud pikalt, äkki pool aastat. Ja mitte iga öö. Näiteks nr kolm hakkas kohe terve öö järjest magama, oma toas, oma voodis. Ja ei olnud teistega ka mingeid suuri jamasid. Vähemalt teiste lugusid kuuldes, saan aru, et mul pole nende õuduslugudele väärilist vastust anda. Ise mulle meeldib mõelda nii, et ju siis lapsed tajusid, et selle eidega ei tasu mässata, sellel närvid niigi läbi ja ellujäämise huvides on mõistlikum vaikne tore titt olla, küll me talle teismeeas tagasi teeme.

Peab plaani teismelisena tõpraks hakata.

Mis toob tagasi tõstatatud teema juurde. Kui mina, lastevaenulik kodanik, lähen kodust eemale, kus ma soovin titevaba õhkkonda, et taastuda kodus valitsevast titelärmist, siis miks ma alati satun kohvikusse, restorani, kinno, teatrisse, spaasse või kuhu iganes, kus minu kõrval lauas, toolil, kabinetis, vahetus läheduses on mingi röökiv titt? Ja kas mul selles olukorras on üldse õigust kobiseda, nina kirtsutada, hukkamõistvaid pilke saata või demonstratiivselt ohkida? Sest meil on ju vaba maa, eks ole. Inimesed võtavad oma hästikasvatatud kutsukesi kohvikusse kaasa, laps peaks ju igas mõistes teretulnum persoon olema. Ja mina tunnen, et selle oma vabaduse rakendamisega, piiravad need kodanikud minu vabadust. (Mäletate et ma hiljuti oma isekusest kirjutasin?)

"Kui sa oma kaardid õigesti mängid, siis…."

Ma ei arva mingil juhul, et lapsi peaks kuni koolini kusagil pimedas kedris hoidma ja ainult lasteasutusi mööda vedama. Aga ma usun, et mingid elementaarsed viisakusreeglid võiksid lastel siiski selged olla. Ja kui sa tead, et sul on rahutu laps, siis palun, arvesta teistega ja ära too neid kaaskodanike õhtut rikkuma. Loomulikult ei tule keegi sulle midagi ütlema. Me kõik näeme hullult vaeva, et isegi oma pilgul sinu peale mitte eksida, nii igaks juhuks, et sa ei arvaks, et me hukka mõistame või midagi. Sest me ju teame, et lapsed on ettearvamatud ja teatud eas täiesti taltsutamatud. Ja eks neid peabki harjutama restoranis, kinos ja spaas käima, sest kuidas nad muidu õpiksid? Aga sinult me palume, et sa arvestaksid ka meiega, kellel meil võibolla on see nädalas ainuke vaba tunnike ilastavatest ja röökivatest tittedest, ja me tõesti soovime ka veidi rahu ning vaikust. Palun, eks? Aitäh!

"Jep, ma tean küll kuidas nunnu olla."

* Pildistas DK