Ühel õhtul pikutan voodis ja loen raamatut. Või noh, üritan lugeda. Kuulen kuidas teises toas käib muudkui üks eff teise effi järgi. No lõugasin siis vastu. Iga effi peale karjusin, et mida sa ometi seal kisendad. No, ma oleks võinud loomulikult ka voodist ennast välja libistada ja graatsiliselt pehmete susside sahisedes ning siidist negližee embuses elutuppa hõljuda, aga ma pole mõni selline. Kui ma juba olen selle õige positsiooni leidnud oma patjade ja tekkide ja raamatuga, siis peab ikka vähemalt mõni tulekahju lahti olema, et ma sängist tõuseks. Palju mõistlikum tundub röökimine keset ööd. Teate mida selle peale tehti? Lükati elutoa uks kinni ja vannuti vaiksemalt, noh, et mind mitte häirida. Piinlikustundega möönan, et see strateegia töötas. Vähemalt selleks õhtuks.
Järgmisel õhtul, kui ma olin nad kõik sinisesse plekktanki ajanud ja mööda Järvevana teed kimasin, siis tuli teema uuesti üles. Muide, nemad alustasid. Raadio mängis ja seal heleda häälega naisterahvas muudkui soiub, et effing see ja effing too. Hakkas ühehäälne keele naksutamine ja etteheitva häälega kommenteerimine: "Mis asja sa siin kuulad? Millised sõnad! Õudne ropendamine! Meid küll riidled ja ise näitad sellist eeskuju!"
Ei, see oli väga hea, et nad teema tõstatasid, sest siis meenus mulle kohe möödunud õhtu. Vahetasin kanalit ja hakkasin kasvatama. Küsisin, et miks nad üldse sellist sõna kasutavad? Et see on nii inetu ja üldse, ma kõigile blogis kirjutan, kuidas me oleme kõik lakutud tukaga ja raske hõbedast ristiga kaelas paduusklikud ja nüüd siis selline häbi, et minu pojad vannuvad ja ropendavad nagu madrused kaptenisillal. "Heh!" ütlevad mulle vastu "Ise ka kogu aeg ütled seda!"
Siiralt, ma püüan olla parem inimene, parem kristlane, ja mitte öelda seda sõna. Aga noh, ta nagu iseenesest hüppab ootamatult välja ja ehmatab meid kõiki. Ma püüan teadlikult otsida teisi väljendeid, peenetundelisemaid, viisakamaid, vähem vulgaarseid. Ka muusika osas vahetan kanalit, kui tüübid ennast unustavalt effi lõõritavad. Ja ma ütlen, et see pole teps mitte lihtne ülesanne. Ma üks kord Spotifys otsisin sätetest võimalust, mis juba by default blokeeriks siivutu väljenduslaadiga muusikapalad. Ei polnud sellist asja seal. Jah, neil on teatud lugude ees kirjas küll hoiatus EXPLICIT, aga sellest on vähe tolku, kui mul on valitud mõni Spotify poolt kokku klopsitud playlist. Siis sealt tuleb kõike. Ja mida aeg edasi, seda vähem on võimalik uue muusikasoovitusi kuulata, seal ainult iga viies laul on sobiva sisuga. Seetõttu kuulan väga sageli hoopis Acoustic Hits või Instrumental Pop Covers playliste, siis ei pea selle effi pärast tõmblema.
Nii et mina ei tea, kuidas ma saan oma poisse õpetada ja ennast ka koolitada nii, et igasugused jälkused mu huulilt välja ei lipsaks. On mõnel häid nippe?
 |
| Visuaal, et te mind hukka ei mõistaks, kuna ma sellest maisest paradiisist lahkuda ei tihka. |
Järgmisel õhtul, kui ma olin nad kõik sinisesse plekktanki ajanud ja mööda Järvevana teed kimasin, siis tuli teema uuesti üles. Muide, nemad alustasid. Raadio mängis ja seal heleda häälega naisterahvas muudkui soiub, et effing see ja effing too. Hakkas ühehäälne keele naksutamine ja etteheitva häälega kommenteerimine: "Mis asja sa siin kuulad? Millised sõnad! Õudne ropendamine! Meid küll riidled ja ise näitad sellist eeskuju!"
Ei, see oli väga hea, et nad teema tõstatasid, sest siis meenus mulle kohe möödunud õhtu. Vahetasin kanalit ja hakkasin kasvatama. Küsisin, et miks nad üldse sellist sõna kasutavad? Et see on nii inetu ja üldse, ma kõigile blogis kirjutan, kuidas me oleme kõik lakutud tukaga ja raske hõbedast ristiga kaelas paduusklikud ja nüüd siis selline häbi, et minu pojad vannuvad ja ropendavad nagu madrused kaptenisillal. "Heh!" ütlevad mulle vastu "Ise ka kogu aeg ütled seda!"
Siiralt, ma püüan olla parem inimene, parem kristlane, ja mitte öelda seda sõna. Aga noh, ta nagu iseenesest hüppab ootamatult välja ja ehmatab meid kõiki. Ma püüan teadlikult otsida teisi väljendeid, peenetundelisemaid, viisakamaid, vähem vulgaarseid. Ka muusika osas vahetan kanalit, kui tüübid ennast unustavalt effi lõõritavad. Ja ma ütlen, et see pole teps mitte lihtne ülesanne. Ma üks kord Spotifys otsisin sätetest võimalust, mis juba by default blokeeriks siivutu väljenduslaadiga muusikapalad. Ei polnud sellist asja seal. Jah, neil on teatud lugude ees kirjas küll hoiatus EXPLICIT, aga sellest on vähe tolku, kui mul on valitud mõni Spotify poolt kokku klopsitud playlist. Siis sealt tuleb kõike. Ja mida aeg edasi, seda vähem on võimalik uue muusikasoovitusi kuulata, seal ainult iga viies laul on sobiva sisuga. Seetõttu kuulan väga sageli hoopis Acoustic Hits või Instrumental Pop Covers playliste, siis ei pea selle effi pärast tõmblema.
Nii et mina ei tea, kuidas ma saan oma poisse õpetada ja ennast ka koolitada nii, et igasugused jälkused mu huulilt välja ei lipsaks. On mõnel häid nippe?
Kommentaarid
Postita kommentaar