Nagu ma juba mainisin, siis kõik räägivad kogu aeg ja igal pool ainult "Tõest ja õigusest". Kui ma oleksin kõik need jutud ja mõtted ühte postitusse surunud, poleks keegi jaksanud seda lora lõpuni lugeda. Nii, et ma olen kaval, jaotan laiali, jätkub kauemaks.
"Tõde ja õigust" olen ma lugenud küll. Natuke. Esimest osa. Natuke… Igatahes, ma olen üsna veendunud, et ma ei suutnud esimest osa lõpuni lugeda. Selliseid raamatuid on mul palju, muide, kus alustan küll, aga ei suuda lõpetada. Et siis lõpuni aus olla, ütlen ma tavaliselt, et ma pole lugenud. Pole lugenud "Valgekihva", "Pipi Pikksukka", "Hüljatuid", "Tõde ja õigust"... Ja ometi, tegemist ju kohustusliku kirjandusega, ja mulle ju tegelikult meeldib lugemine, ning need kõik ju klassikud, miks siis ometi nii?
Seda teemat arutasimegi, ühe sõbrannaga ja teisega, sest noh, "Tõde ja õigus", eks ole.
Ma tean, et ma olen kirjutanud küll juba kohustuslikust kirjandusest, et see on vana ja igav ja et lapsed seda vihkavad, sest see on vana ja igav. Ja sellest, et miks õpetajad ei võiks hoopis uusi ja huvitavaid raamatuid lastele lugemiseks anda. Sest maailm on arenenud. Tänapäeva lapsed ei saa ilma Vikipeediata enam pooli raamatuid lugedagi, sest nad lihtsalt ei saa mõhkugi aru olustiku kirjeldustest, endalgi on raske vahel. Ja milleks see peaks kasulik olema? Sama hästi võiks neile ju koopamaalingud pihku pista ja öelda, et näe, kullake, loe, sellel on väärtus. Väärtus kellele?
Väärtusest ei saa see väike inimene veel aru. Kui hästi läheb, siis kolmekümnendaks eluaastaks saab. Kas ei peaks olema kooli mõte tekitada lastes huvi erinevate ainete vastu? Õpetada neid õppima, ennast ise arendama, et leida oma tugevad küljed ja eeldused? Aga kas muldvanade raamatute lugemine teeb seda? Kindlasti. Mõnele üksikule võib see mõjuda, kuid valdav osa õpilastest õpib koolist kirglikult ilukirjandust põlgama. See pole minu isiklik subjektiivne arvamus, see on valdav. Iga suur raamatusõber, keda ma tunnen, ja mõned, keda ma ei tunne veel, ütlevad kui ühest suust, et koolis nad vihkasid lugemist ja armastus raamatute ning lugemise vastu tekkis siis, kui nad said lõpuks ise valida, mida loevad. Ja need, kes kooliajal ainult truilt kohustuslikku lugesid ja ise ei avastanud, nemad ei loegi. Lihtne.
Palun ärge saage nüüd nii aru, et ma kohustuslikku kirjandust maha teen. Suur osa nendest ongi suurepärased ja imelised raamatud. Kirjutatud hingega ja kannavad endas väärtust läbi sajandite. Ma tahan öelda seda, et kohustuslik kirjandus ei ole noortele lugejatele võimete kohane. Ükski terve mõistusega inimene ei hakka vastsündinule veisefileed trühvlikastmes serveerima, mitte sellepärast, et see poleks kvaliteetne, toitev ja hinnaline toit, vaid kuna nad mõistavad, et beebil puuduvad eeldused selle toidu seedimiseks. Aga mingil põhjusel kaob nendesamade õpetatud inimeste talupojamõistus, kui asi puutub laste lugemisvarasse.
Ja justnimelt lugemisvarasse, sest paljud muud õppeained arenevad koos ajaga. Mõelge, kui meie lapsed õpiks praegu ajalugu, inimeseõpetust või geograafiat samadest materjalidest, kui meie vanemad. See oleks ju absurd! Aga keel, laste tegevused, huvid, kombed - see kõik on ju viimase viiekümne aasta jooksul samuti muutunud. Las need väiksed pöialpoisid ja Pöial-Liisid loevad aja ning eakohaseid raamatuid, küll nad ühel päeval ka raamaturiiulist selle "Tõe ja õiguse" üles leiavad.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
"Tõde ja õigust" olen ma lugenud küll. Natuke. Esimest osa. Natuke… Igatahes, ma olen üsna veendunud, et ma ei suutnud esimest osa lõpuni lugeda. Selliseid raamatuid on mul palju, muide, kus alustan küll, aga ei suuda lõpetada. Et siis lõpuni aus olla, ütlen ma tavaliselt, et ma pole lugenud. Pole lugenud "Valgekihva", "Pipi Pikksukka", "Hüljatuid", "Tõde ja õigust"... Ja ometi, tegemist ju kohustusliku kirjandusega, ja mulle ju tegelikult meeldib lugemine, ning need kõik ju klassikud, miks siis ometi nii?
Seda teemat arutasimegi, ühe sõbrannaga ja teisega, sest noh, "Tõde ja õigus", eks ole.
Ma tean, et ma olen kirjutanud küll juba kohustuslikust kirjandusest, et see on vana ja igav ja et lapsed seda vihkavad, sest see on vana ja igav. Ja sellest, et miks õpetajad ei võiks hoopis uusi ja huvitavaid raamatuid lastele lugemiseks anda. Sest maailm on arenenud. Tänapäeva lapsed ei saa ilma Vikipeediata enam pooli raamatuid lugedagi, sest nad lihtsalt ei saa mõhkugi aru olustiku kirjeldustest, endalgi on raske vahel. Ja milleks see peaks kasulik olema? Sama hästi võiks neile ju koopamaalingud pihku pista ja öelda, et näe, kullake, loe, sellel on väärtus. Väärtus kellele?
Väärtusest ei saa see väike inimene veel aru. Kui hästi läheb, siis kolmekümnendaks eluaastaks saab. Kas ei peaks olema kooli mõte tekitada lastes huvi erinevate ainete vastu? Õpetada neid õppima, ennast ise arendama, et leida oma tugevad küljed ja eeldused? Aga kas muldvanade raamatute lugemine teeb seda? Kindlasti. Mõnele üksikule võib see mõjuda, kuid valdav osa õpilastest õpib koolist kirglikult ilukirjandust põlgama. See pole minu isiklik subjektiivne arvamus, see on valdav. Iga suur raamatusõber, keda ma tunnen, ja mõned, keda ma ei tunne veel, ütlevad kui ühest suust, et koolis nad vihkasid lugemist ja armastus raamatute ning lugemise vastu tekkis siis, kui nad said lõpuks ise valida, mida loevad. Ja need, kes kooliajal ainult truilt kohustuslikku lugesid ja ise ei avastanud, nemad ei loegi. Lihtne.
Palun ärge saage nüüd nii aru, et ma kohustuslikku kirjandust maha teen. Suur osa nendest ongi suurepärased ja imelised raamatud. Kirjutatud hingega ja kannavad endas väärtust läbi sajandite. Ma tahan öelda seda, et kohustuslik kirjandus ei ole noortele lugejatele võimete kohane. Ükski terve mõistusega inimene ei hakka vastsündinule veisefileed trühvlikastmes serveerima, mitte sellepärast, et see poleks kvaliteetne, toitev ja hinnaline toit, vaid kuna nad mõistavad, et beebil puuduvad eeldused selle toidu seedimiseks. Aga mingil põhjusel kaob nendesamade õpetatud inimeste talupojamõistus, kui asi puutub laste lugemisvarasse.
Ja justnimelt lugemisvarasse, sest paljud muud õppeained arenevad koos ajaga. Mõelge, kui meie lapsed õpiks praegu ajalugu, inimeseõpetust või geograafiat samadest materjalidest, kui meie vanemad. See oleks ju absurd! Aga keel, laste tegevused, huvid, kombed - see kõik on ju viimase viiekümne aasta jooksul samuti muutunud. Las need väiksed pöialpoisid ja Pöial-Liisid loevad aja ning eakohaseid raamatuid, küll nad ühel päeval ka raamaturiiulist selle "Tõe ja õiguse" üles leiavad.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar