Igal nädalal fantaseerin ma sellest, kuidas ma laupäeva pärastlõunal, pärast koristamist ja vaaritamist, ennast voodisse kerra sean ja raamatuid loen. See on minu nädala kõrgpunkt. Esiteks on mul alati lootus, et jubinad veedavad laupäeva kalli papa juures, mis tähendab, et taustamüra on telekapuldi kisklemise pärast vähem ja ka järjekord arvutiklaviatuuri taga moodustub alles pärast üheksat õhtul. Aga noh, elu. Ja mis sa selle eluga ikka teed, eks ole. Tuleb kohaneda. Seetõttu ma pean jälle kiitma Spotifyd.
Kuna ma sõnadele väga palju rõhku panen, siis ei suuda ma muusikat kuulata, ilma sõnumit kuulamata. Mis tähendab, et ma lugedes pean kuulama instrumentaalset repertuaari. Ja seda on. Valisin ühe ja asusin lugema. Jõudsin natuke lugeda, kui jään hoopis muusikat kuulama. No jõhkralt tuttav. Uurin siis lähemalt ja lugu oli "Sügislegendide" soundtrackilt. No ikka mitu korda kuulasin seda lugu üle. Raamatugi panin käest ära ja hakkasin unelema. Meenutasin seda filmi ja mõtlesin elukeerdkäikudele. "Sügislegendid" oli esimene film, mida ma Brad Pittiga peaosas nägin. Enne seda ma olin temast väga kehval arvamusel. Olin näinud mingeid paljaid postereid temast ja kujutasin ette, et tegemist kõigest ilusa näolapiga, noh, selline nagu ta "Thelma ja Louise's" oli. Igatahes, abikaasa soovitas mul seda vaadata. Liigutav lugu. Nüansirikas. Aga see on ikkagi minu jaoks hoomamatu, et kuidas on võimalik, et ühe pere kõik pojad ühesse naisesse ära armuvad. Kui ma vaatan oma õe kavalere, no ei teki seda tunnet. Ja tema vaatab minu valikuid samasuguse üleoleva pilkega, umbes, et "mida iganes sa tarvitad, see ei lähe su ravimitega kokku". Ja see pidi täiesti normaalne olema. Seega, mis haige värk nendel omavahel oli, sellest ma päris täpselt aru ei saa. Ju oli piiratud valikuvõimalus see, mis olukorra tingis. Siis mõtlesin ma veel sellele, et kui tühi ja mõttetu on inimese elu ilma armastuseta. Sul võib kõike olla ja sa võid endale kõike lubada, aga kui armastust pole, siis nagu polegi mõtet.
Ja siis ma lugesin oma raamatut.
Ning taas. Jube tuttav lugu. Selle ma juba tundsin päris ise ära. "Kartmatu" soundtrackilt. Oh, oh, kuidas ma seda filmi kunagi fännasin. Ma olen seda vist rohkem kui "Tuulest viidut" näinud. Ja taas, raamat rändas kõrvale ning mina lasin end mõtetel kaasa viia. Meenutasin filmi ja näitlejaid. Kohe piinama jäi. Otsustasin, et peaks seda uuesti vaatama. Aga noh, mul pole millegagi ju oma filme mängida. Ja ei olnud ka Netflixis seda. Ega "Sügislegende". Ausalt, vihale kohe ajab! Nagu, kui me USAs olime, siis seal on ikka palju laiem see valik Netflixis. Aga "Kartmatu" oli Telia videolaenutuses olemas. Seda vaatasingi. Suur kangelane see William Wallace - Šotimaa vabastaja, ülikute ning lihtrahva ühendaja. Selle filmi järgi muidugi. Mis seal täpselt toimus, noh, kes seda enam täpselt oskab öelda. Ajalugu ongi ju nii subjektiivne. Natuke hakkas isegi häirima lõpus kogu see jant. Noh, et haritud mees (khm) naaseb oma isa külla, selleks et rahulikku elu elada, poegi kasvatada ja põldu harida. Otsib üles naise, keda ta siis enda sõnul alati on armastanud ja ei kedagi teist (stsenarist endamisi: "Meil on vaja ka naisvaatajaid ja kuna Mel Gibson seal enamasti palja peega ringi traalib ja on muidu ka eemaletõukav, siis teeme talle ilusa hinge, noh, et kõik see vägivald on tingitud suurest armastusest."). Sellele siis järgneb kaks tundi ja kümme minutit odade ja piikidega hobuste lintšimist ja muid vahvaid hukkamismeetodeid, kuni ta lõpuks kinni nabitakse ning riigireetmise ja mässule õhutamise eest surmatakse. Ja isegi siis, kui tal parasjagu piik südamesse lüüakse, mõtleb tema ikka veel oma kallile naisele. Ja seda, et ta seal Inglismaa printsessiga sugu tegi, noh, teate, ma ei hakka parem selle usutavusest jutustama. Niisiis, miks mulle see film nii väga meeldib? Ikka selle suure armastusloo pärast. Pluss, seal on üks jõhkralt ilus mees ka. Kuigi ta on selline natuke nõrga iseloomuga ja reeturlik, siis väga ilus mees. No ja lõpus on ta ju ikkagi hea, eks ole. Filmis vähemalt….
Ühesõnaga, see on aus ülestunnistus, miks ma sel nädalavahetusel jälle raamatut ei lugenud ja hoopis teleka ees passisin.
 |
Vahepeal oli mood oma telefoni ekraani tõmmist jagada. Siin on mõned minu äpid.
Loomulikult värvi järgi paigutatud. Hulluks võib ju minna, kui nad seal läbisegi oleks.
|
Kuna ma sõnadele väga palju rõhku panen, siis ei suuda ma muusikat kuulata, ilma sõnumit kuulamata. Mis tähendab, et ma lugedes pean kuulama instrumentaalset repertuaari. Ja seda on. Valisin ühe ja asusin lugema. Jõudsin natuke lugeda, kui jään hoopis muusikat kuulama. No jõhkralt tuttav. Uurin siis lähemalt ja lugu oli "Sügislegendide" soundtrackilt. No ikka mitu korda kuulasin seda lugu üle. Raamatugi panin käest ära ja hakkasin unelema. Meenutasin seda filmi ja mõtlesin elukeerdkäikudele. "Sügislegendid" oli esimene film, mida ma Brad Pittiga peaosas nägin. Enne seda ma olin temast väga kehval arvamusel. Olin näinud mingeid paljaid postereid temast ja kujutasin ette, et tegemist kõigest ilusa näolapiga, noh, selline nagu ta "Thelma ja Louise's" oli. Igatahes, abikaasa soovitas mul seda vaadata. Liigutav lugu. Nüansirikas. Aga see on ikkagi minu jaoks hoomamatu, et kuidas on võimalik, et ühe pere kõik pojad ühesse naisesse ära armuvad. Kui ma vaatan oma õe kavalere, no ei teki seda tunnet. Ja tema vaatab minu valikuid samasuguse üleoleva pilkega, umbes, et "mida iganes sa tarvitad, see ei lähe su ravimitega kokku". Ja see pidi täiesti normaalne olema. Seega, mis haige värk nendel omavahel oli, sellest ma päris täpselt aru ei saa. Ju oli piiratud valikuvõimalus see, mis olukorra tingis. Siis mõtlesin ma veel sellele, et kui tühi ja mõttetu on inimese elu ilma armastuseta. Sul võib kõike olla ja sa võid endale kõike lubada, aga kui armastust pole, siis nagu polegi mõtet.
Ja siis ma lugesin oma raamatut.
Ning taas. Jube tuttav lugu. Selle ma juba tundsin päris ise ära. "Kartmatu" soundtrackilt. Oh, oh, kuidas ma seda filmi kunagi fännasin. Ma olen seda vist rohkem kui "Tuulest viidut" näinud. Ja taas, raamat rändas kõrvale ning mina lasin end mõtetel kaasa viia. Meenutasin filmi ja näitlejaid. Kohe piinama jäi. Otsustasin, et peaks seda uuesti vaatama. Aga noh, mul pole millegagi ju oma filme mängida. Ja ei olnud ka Netflixis seda. Ega "Sügislegende". Ausalt, vihale kohe ajab! Nagu, kui me USAs olime, siis seal on ikka palju laiem see valik Netflixis. Aga "Kartmatu" oli Telia videolaenutuses olemas. Seda vaatasingi. Suur kangelane see William Wallace - Šotimaa vabastaja, ülikute ning lihtrahva ühendaja. Selle filmi järgi muidugi. Mis seal täpselt toimus, noh, kes seda enam täpselt oskab öelda. Ajalugu ongi ju nii subjektiivne. Natuke hakkas isegi häirima lõpus kogu see jant. Noh, et haritud mees (khm) naaseb oma isa külla, selleks et rahulikku elu elada, poegi kasvatada ja põldu harida. Otsib üles naise, keda ta siis enda sõnul alati on armastanud ja ei kedagi teist (stsenarist endamisi: "Meil on vaja ka naisvaatajaid ja kuna Mel Gibson seal enamasti palja peega ringi traalib ja on muidu ka eemaletõukav, siis teeme talle ilusa hinge, noh, et kõik see vägivald on tingitud suurest armastusest."). Sellele siis järgneb kaks tundi ja kümme minutit odade ja piikidega hobuste lintšimist ja muid vahvaid hukkamismeetodeid, kuni ta lõpuks kinni nabitakse ning riigireetmise ja mässule õhutamise eest surmatakse. Ja isegi siis, kui tal parasjagu piik südamesse lüüakse, mõtleb tema ikka veel oma kallile naisele. Ja seda, et ta seal Inglismaa printsessiga sugu tegi, noh, teate, ma ei hakka parem selle usutavusest jutustama. Niisiis, miks mulle see film nii väga meeldib? Ikka selle suure armastusloo pärast. Pluss, seal on üks jõhkralt ilus mees ka. Kuigi ta on selline natuke nõrga iseloomuga ja reeturlik, siis väga ilus mees. No ja lõpus on ta ju ikkagi hea, eks ole. Filmis vähemalt….
 |
| Kui ma peaks hinnanguid andma, siis ma annaks ühe, nulliga. |
Ühesõnaga, see on aus ülestunnistus, miks ma sel nädalavahetusel jälle raamatut ei lugenud ja hoopis teleka ees passisin.
Kommentaarid
Postita kommentaar