Suurest igavusest lugesin perekooli ja seal arutati teema üle, et kuidas käituda, kui kollektiivis on keegi, kes ei arvesta toitu jagades teistega. Näiteks tööl, et kui on ühine laud kaetud ja kõik endale tõstavad, siis ahnitsetakse endale nii palju, kui soovitakse ning selle tulemina, mõned jäävad puha ilma. See ei pea tingimata ka ainult töö juures olema vaid ka näiteks juubelil, pulmades, peiedel.
Päris põnev arutelu oli. Pani mõtlema. Et kuidas minu juntsud näiteks käituvad, kas nendest saavad ka ühel päeval sellised isekad ahnitsejad. Noh, kuna suur pere ja toitu ei jagu kõigile piisavalt, siis võtavad sealt kust võtta annab. Kahjuks ei tea ma kuidas poisid silma alt ära olles end ülal peavad. Minuni on jõudnud pigem positiivne tagasiside. Aga ma ei armuks sellesse, kuna ehk on inimesed lihtsalt viisakad, ei taha mind kurvastada.
Kui me omavahel oleme, siis üldiselt siiski vist ikkagi arvestatakse. Kuigi mitte alati. Olen pidanud isegi paar korda tühja kõhuga tööle minema, kuna selleks ajaks kui mina pudrupoti juurde loivasin, oli seal ainult lõhn alles. Eks ma muidugi olen seda maininud, et päris nii ei käi, et sina endale kuhjaga ette tõstad, pärast pool minema viskad, aga teised jäävad ilma. Teisest küljest, nagu üks perekoolikas ka välja tõi, siis äkki ma tegingi juba alguses liiga vähe sööki? Samas, üldiselt meil puudu ei jää, sest ma ju tean kui palju nad söövad ja oskan arvestada. Aga kuidas koolis on? Kui portsjoneid pole valmis tõstetud, kas nad siis oskaksid olla viisakad?
Ja kuidas seda teistega arvestamist õpetada? Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis ma mäletan seda, et isa alati uhkusega rääkis, et meil kodus valitseb hundiseadus - kes ees, see mees. No loomulikult, ta oligi haige inimene. Samas, ma ei mäleta, et ema otsesõnu oleks sellest rääkinud, kuidas tegelikult olema peaks. See kuidagi tuli loomulikult, et ei saa üksi ahnitseda. Jah, toitu oligi vähe, aga seda vähest sai ikkagi nii jaotatud, et kõik said. Vanaema juures ma söögiprobleeme ei mäleta, seal oli kõike ülearugi. Ikkagi talupidamine. Ja ma arvan, et sealt ongi jäänud sisse komme teha alati toitu varuga. Kuigi ma vahel ka eksin, nagu eelmistest lõikudest välja koorus. Aga kuidas siis ikkagi lastele jagamist ning teistega arvestamist õpetada?
Muidu veel kasvavad suurteks ja räägivad meedias, et nendest said kiired sprintijad, sellepärast, et toitu oli vähe ja söönuks said ainult need, kes kiiremini kööki jõudsid. Väidetavalt just sellist juttu rääkis üks mustanahaline olümpiavõitja. Perekoolis kirjutati.
Päris põnev arutelu oli. Pani mõtlema. Et kuidas minu juntsud näiteks käituvad, kas nendest saavad ka ühel päeval sellised isekad ahnitsejad. Noh, kuna suur pere ja toitu ei jagu kõigile piisavalt, siis võtavad sealt kust võtta annab. Kahjuks ei tea ma kuidas poisid silma alt ära olles end ülal peavad. Minuni on jõudnud pigem positiivne tagasiside. Aga ma ei armuks sellesse, kuna ehk on inimesed lihtsalt viisakad, ei taha mind kurvastada.
Kui me omavahel oleme, siis üldiselt siiski vist ikkagi arvestatakse. Kuigi mitte alati. Olen pidanud isegi paar korda tühja kõhuga tööle minema, kuna selleks ajaks kui mina pudrupoti juurde loivasin, oli seal ainult lõhn alles. Eks ma muidugi olen seda maininud, et päris nii ei käi, et sina endale kuhjaga ette tõstad, pärast pool minema viskad, aga teised jäävad ilma. Teisest küljest, nagu üks perekoolikas ka välja tõi, siis äkki ma tegingi juba alguses liiga vähe sööki? Samas, üldiselt meil puudu ei jää, sest ma ju tean kui palju nad söövad ja oskan arvestada. Aga kuidas koolis on? Kui portsjoneid pole valmis tõstetud, kas nad siis oskaksid olla viisakad?
Ja kuidas seda teistega arvestamist õpetada? Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis ma mäletan seda, et isa alati uhkusega rääkis, et meil kodus valitseb hundiseadus - kes ees, see mees. No loomulikult, ta oligi haige inimene. Samas, ma ei mäleta, et ema otsesõnu oleks sellest rääkinud, kuidas tegelikult olema peaks. See kuidagi tuli loomulikult, et ei saa üksi ahnitseda. Jah, toitu oligi vähe, aga seda vähest sai ikkagi nii jaotatud, et kõik said. Vanaema juures ma söögiprobleeme ei mäleta, seal oli kõike ülearugi. Ikkagi talupidamine. Ja ma arvan, et sealt ongi jäänud sisse komme teha alati toitu varuga. Kuigi ma vahel ka eksin, nagu eelmistest lõikudest välja koorus. Aga kuidas siis ikkagi lastele jagamist ning teistega arvestamist õpetada?
Muidu veel kasvavad suurteks ja räägivad meedias, et nendest said kiired sprintijad, sellepärast, et toitu oli vähe ja söönuks said ainult need, kes kiiremini kööki jõudsid. Väidetavalt just sellist juttu rääkis üks mustanahaline olümpiavõitja. Perekoolis kirjutati.
See meenutab minu enda lapsepõlve. Samuti oli ''kes ees, see mees'' poliitika. Ajaga ma õppisin leidma isa peidukohti, kuhu ta peitis šokolaade ja muud magusat, mida arvas et pigem ei jaga emaga. Üsna naljakas meenutada. Muidugi põhitoitained olid alati olemas, aga üldiselt kõigil oli mingi ''peidukas''. Ema oli muidugi helde, tema ikka jagas kui midagi head ostis. Natuke roti komme, nad ka viivad toidu kohe kuskile saepuru alla, et ikka kehvemateks päevadeks jätkuks. Elu 90ndatel.
VastaKustutaOh, jah! Toidu peitmise kohta või ma selliseid lugusid pajatada, et halb hakkab :D Aga ei, meil oli siiski ka põhitoitainetega kitsas. Samas ma ei mäleta, et otseselt nälg oleks olnud, lihtsalt pidi planeerima ja himiitšitama.
KustutaEbatervislikku ja ebavajalikku kraami, nt kartulikrõpse v šoksi ma tänapäevalgi peidan. Ei ole mingid ulmekeerulised kohad, lihtsalt ei paiguta keset lauda ja vahet pole, kas lapsed teavad sellest või mitte, mulle tundub, et isegi ema ei pea alati kõike jagama. Nagu lapsedki enda taskuraha eest ostetud nänni kogu perega ei jaga. Vahel jagatakse muidugi kah, aga ainult vabatahtlikkuse alusel. Ehk et söök külmkapis ja pliidil on ikka ühine, aga lisaks on igaühel õigus eraomandile, mis on püha ��
VastaKustutaNõus, oma taskuraha eest ostetud asja ei pea jagama. Loomulikult. Ma ju ka oma veini ei jaga :D. Aga küsimuse all ongi just ühisomandis olevad toiduained. Näiteks oli meil hiljuti suur hunnik plaadikooki. Kõik said, võrdselt. Ja jäi üle, umbes sama suur ports. Mille siis üks üksinda nahka pistis. Kuna keegi üles ka ei tunnistanud, siis nii jäigi. Polnud eraomand ja püha viha olid kõik täis, kes ilma jäid. See, kes kõige vähem nördimust ilmutas langes kahtluse alla, aga tema vastu esitatud tõendid on kõik kaudsed. Ja et sellist olukorda vältida, siis mõtlesingi, et kuidas seda õpetada?
KustutaMinu dieedi nipp on, et lasen lastel süüa palju jaksavad ja kui ei jää midagi üle siis olen dieedil. :) Väga lihtne, ei mingit kalorite arvestust :) Lapsed on ka saledad ja kasvavad teismelised nii et kätt ette ei pane, mulle vôiks küll keegi käe suu ette vahel panna :)
VastaKustutaAga kas nad omavahel ikka saavad jaotatud nii, et keegi ilma ei jää? Asi polegi niivõrd toidu piiramises, vaid just teistega arvestamises. Kui osta igale lapseks pakk küpsiseid või jäätisetuutu, siis pole probleemi. Aga kui on näiteks pakk küpsist/jäätist, siis kas nad ise oskavad nii jaotada, et kõigile jagub, või sööb esimene kõhu täis ja kui midagi üle jääb siis saavad teised? Kusjuures, mulle tundub, et poisid minuga veel arvestavad, jätavad minu maiustused söömata ning annavad veel osa endagi jaost mulle, ka küsimata. Aga just omavahel ei arvestata ja see teeb kurvaks.
KustutaSee nüüd oleneb, kas teine on kusagil vaateväljas. Ja kas ma jôuan enne öelda, et jagama peab. Tüdruk vast jagab rohkem aga poiss môtleb selle peale vähem ja kui on midagi mis meeldib siis vôib küll ise kôik ära süüa. Vahel ikka küsib kas tohib. See on küll ôige, et omavahel erilist armu ei ole. Kurb, aga no mis teha. Ehk elu ise kunagi ôpetab.
Kustuta