Lugesin põnevat mõttekäiku, et miks nii paljud naised väidavad, et nende mehed on sotsiopaadid. Nimelt arvas teema autor, et mehed ei ole sotsiopaadid, vaid naised on selles ise süüdi, kui lähevad mehele, kes on nende jaoks liiga hea. Haritumad, ilusamad, edukamad ja rahakamad. Mehed, kes saaksid iga naise, keda nad vaid sooviks. Aga mingil põhjusel on siis enda kõrvale valinud tagasihoidlikuma. Kuni siis ühel hetkel mees justkui aru saab, et näed, maailm on täis palju vingemaid eksemplare, aga mina leppisin mingi heal päeval 4-ga, siis hakkavadki rohkem nõudma ja selle nõudmise peale omakorda naised hakkavad oma mehi psühhopaatideks kutsuma.
Tunnistan, oma loogika on siin olemas. Arvestades, et inimkond on kirju ja suleline, siis kindlasti leidub ka selliseid näiteid. Kes teab, äkki olen minagi üks nendest. Kui õigete inimeste käest küsida, siis just nii ongi.
Väidetavalt on igas suhtes "leppija" ja "püüdleja". Suhe toimib, kuni mõlemad rollid on täidetud. Aja jooksul võivad partnerid neid rolle omavahel vahetada. Püüdlejast saab leppija ja vastupidi. Kui mõlematest saavad leppijad, siis vast ka toimib. Kulgetakse kõrvuti, kuni leitakse teine püüdleja, kes rahuldaks tähelepanuvajaduse või siis surmani. Samuti toimib suhe, kui mõlemad on püüdlejad. Usutavasti on sellised suhted väga õnnelikud, sest püütakse teist tähelepanuga ülekülvata. Suhted lagunevad, kui üks pole nõus leppijarollist püüdlejarolli astuma. Iga leppija leiab lõpuks oma püüdleja.
Ma mõtlesin sellest veel. Mõtlesin, et kui ma juba kohe alguses ära jagan, et mees on minu jaoks liiga hea, siis kas ma hakkan üldse vaeva nägema ja ennast peale pressima? Ma ütlen ei. Olen päris palju selliseid mehi enda jaoks välistanud, kes on olnud liiga noored, liiga ilusad, liiga targad, liiga edukad. Ma arvan, et see poleks aus. Kummagi vastu. Jah, mul on kõrged nõudmised mehele. Samuti on mul kõrged nõudmised endale. Nõudmised mis puudutavad hügieeni, välimust, kombeid, distsiplineeritust, kõnelemisviisi, toitumist, hobisid, majanduslikku staatust, vaimsust, töökust, erudeeritust. Ma olen valusalt teadlik, kus ma sellel skaalal täpselt asetsen ja ma eeldan, et minu kaaslane asub õige pisut minust kõrgemal, et mind motiveerida edasi arenema. Kui olukord oleks vastupidine, siis ma kardan, et ma vajuksin koos temaga, sest kedagi, kes ei soovi areneda, mina muuta ei oska ega soovi.
Seega, jah, kui sellest sõltub, kas mees osutub psühhopaadiks või mitte, siis minu järgmine kallim peaks ka aja jooksul sotsiopaatseid kalduvusi ilmutama. Sest selleks, et teda austada, peab ta olema minust parem.
Tunnistan, oma loogika on siin olemas. Arvestades, et inimkond on kirju ja suleline, siis kindlasti leidub ka selliseid näiteid. Kes teab, äkki olen minagi üks nendest. Kui õigete inimeste käest küsida, siis just nii ongi.
Väidetavalt on igas suhtes "leppija" ja "püüdleja". Suhe toimib, kuni mõlemad rollid on täidetud. Aja jooksul võivad partnerid neid rolle omavahel vahetada. Püüdlejast saab leppija ja vastupidi. Kui mõlematest saavad leppijad, siis vast ka toimib. Kulgetakse kõrvuti, kuni leitakse teine püüdleja, kes rahuldaks tähelepanuvajaduse või siis surmani. Samuti toimib suhe, kui mõlemad on püüdlejad. Usutavasti on sellised suhted väga õnnelikud, sest püütakse teist tähelepanuga ülekülvata. Suhted lagunevad, kui üks pole nõus leppijarollist püüdlejarolli astuma. Iga leppija leiab lõpuks oma püüdleja.
Ma mõtlesin sellest veel. Mõtlesin, et kui ma juba kohe alguses ära jagan, et mees on minu jaoks liiga hea, siis kas ma hakkan üldse vaeva nägema ja ennast peale pressima? Ma ütlen ei. Olen päris palju selliseid mehi enda jaoks välistanud, kes on olnud liiga noored, liiga ilusad, liiga targad, liiga edukad. Ma arvan, et see poleks aus. Kummagi vastu. Jah, mul on kõrged nõudmised mehele. Samuti on mul kõrged nõudmised endale. Nõudmised mis puudutavad hügieeni, välimust, kombeid, distsiplineeritust, kõnelemisviisi, toitumist, hobisid, majanduslikku staatust, vaimsust, töökust, erudeeritust. Ma olen valusalt teadlik, kus ma sellel skaalal täpselt asetsen ja ma eeldan, et minu kaaslane asub õige pisut minust kõrgemal, et mind motiveerida edasi arenema. Kui olukord oleks vastupidine, siis ma kardan, et ma vajuksin koos temaga, sest kedagi, kes ei soovi areneda, mina muuta ei oska ega soovi.
Seega, jah, kui sellest sõltub, kas mees osutub psühhopaadiks või mitte, siis minu järgmine kallim peaks ka aja jooksul sotsiopaatseid kalduvusi ilmutama. Sest selleks, et teda austada, peab ta olema minust parem.
Kommentaarid
Postita kommentaar