Kõik sai alguse sellest, et naabripoiss jagas vinget pilti oma uutest kõrvaklappidest. Teate ju mind, vana harakat, näita mulle midagi läikivat või pimeduses helendavat ja ma ei saa enam ühtegi sekundit selleta elada! Loomulikult oli mul ka vaja neid. Mis siis, et vanad veel töötasid suurepäraselt ja isegi nendest eelmised olid veel täiesti töökorras, rääkimata kõige esimestest, mis telefoniga kaasa tulid. Jah, mul on nõrkus kõrvaklappide vastu!
Niisiis, uurisin naabripoisilt, et mis need ilusad asjad täpselt on ja kui palju võiks need rahas väärt olla. Leidsin internetist soodsamalt, kui naaber. No loomulikult lükkas mul sellepeale kohe vana Vargamäe "naabrist parem" mode peale ja ostsin ära, sest noh, ikkagi ju kakskümmend raha soodsamalt. Lubasin, et selle suure rahaga, mis mul üle jäi, lähen poistega burgerit sööma.
Läksime. Ma nüüd igaks juhuks tuletan lugejale meelde, et kui ma kirjutan "poistega" siis ma mõtlen tegelikult neid meespoisse, kes juuksegeeli kasutavad, habet ajavad ja 46 number jalanõusid kannavad. Mis tähendab, et kusagile Hessi või McDonaldsisse on nendega tiba narr minna. Piinlik, noh. Seega siis ikkagi mingi fääntsim burgerijoint.
Tol laupäeval proovisime õnne mitmes keskuses enne kui lõpuks Kristiine O'Learysesse jõudsime. Sõime ja jõime ja arve oli ka selline kolm korda kakskümmend pluss 10% jootraha. Sest, eks ole, nad pole ju tegelikult enam mingid lapsed mul.
Kui oli aeg arvet tasuda, siis ettekandja tõi meile kupongi tasuta mänguajaga. Ise saime valida kas tunnike shuffleboardi, piljardit või bowlingut. Kuna meil eelmisel aastal selle bowlinguga nii tore oli, siis tundus mõistlik ka sel aastal juba vana tuttavat plaani kasutada. Aga nagu te teate, siis nende tasuta lõunatega on alati mingi konks. Nimelt, jah, kõik õige, saab tulla ja tasuta mängida AGA vaid piiratud ajal, esmaspäevast kolmapäevani ja enne kella kuute. Aga mina, nagu teate, käin ju tööl kohvi joomas just sellel ajal. Egas muud, kui võtsin töölt vaba päeva. Ikkagi ülla eesmärgi nimel, eks ole, saab lastega kvaliteetaega veeta!
Mulle täitsa meeldivad sellised väiksed meened, tasuta lõunad. Loomulikult pole need kunagi päriselt tasuta, sest tihti maksad teistpidi neile veel kuhjaga peale, aga nad kannavad endas mingit lisaväärtust, mida raha eest osta ei saa.
 |
Jagan rõõmu! Reklaamiohver olen küll, aga vähemalt seekord teadsin, et soovitajat tasub uskuda.
Nagu näete, siis roosat nänni sai ka veel pealekauba.
|
Niisiis, uurisin naabripoisilt, et mis need ilusad asjad täpselt on ja kui palju võiks need rahas väärt olla. Leidsin internetist soodsamalt, kui naaber. No loomulikult lükkas mul sellepeale kohe vana Vargamäe "naabrist parem" mode peale ja ostsin ära, sest noh, ikkagi ju kakskümmend raha soodsamalt. Lubasin, et selle suure rahaga, mis mul üle jäi, lähen poistega burgerit sööma.
Läksime. Ma nüüd igaks juhuks tuletan lugejale meelde, et kui ma kirjutan "poistega" siis ma mõtlen tegelikult neid meespoisse, kes juuksegeeli kasutavad, habet ajavad ja 46 number jalanõusid kannavad. Mis tähendab, et kusagile Hessi või McDonaldsisse on nendega tiba narr minna. Piinlik, noh. Seega siis ikkagi mingi fääntsim burgerijoint.
 |
| Minu tibatillukesed, kukununnukesed poisikesed. Ma alles nüüd märkasin, et kahel tüübil on pintsakud väikseks jäänud. |
Tol laupäeval proovisime õnne mitmes keskuses enne kui lõpuks Kristiine O'Learysesse jõudsime. Sõime ja jõime ja arve oli ka selline kolm korda kakskümmend pluss 10% jootraha. Sest, eks ole, nad pole ju tegelikult enam mingid lapsed mul.
Kui oli aeg arvet tasuda, siis ettekandja tõi meile kupongi tasuta mänguajaga. Ise saime valida kas tunnike shuffleboardi, piljardit või bowlingut. Kuna meil eelmisel aastal selle bowlinguga nii tore oli, siis tundus mõistlik ka sel aastal juba vana tuttavat plaani kasutada. Aga nagu te teate, siis nende tasuta lõunatega on alati mingi konks. Nimelt, jah, kõik õige, saab tulla ja tasuta mängida AGA vaid piiratud ajal, esmaspäevast kolmapäevani ja enne kella kuute. Aga mina, nagu teate, käin ju tööl kohvi joomas just sellel ajal. Egas muud, kui võtsin töölt vaba päeva. Ikkagi ülla eesmärgi nimel, eks ole, saab lastega kvaliteetaega veeta!
Mulle täitsa meeldivad sellised väiksed meened, tasuta lõunad. Loomulikult pole need kunagi päriselt tasuta, sest tihti maksad teistpidi neile veel kuhjaga peale, aga nad kannavad endas mingit lisaväärtust, mida raha eest osta ei saa.
Kommentaarid
Postita kommentaar