Märts. Emakeele kuu. Otsitakse kõige eestilikumat sõna. Manjana blogis sellest ja avaldas arvamust.
Ausalt, kui ta esiteks pikalt ja laialt AKst kirjutas, siis ma mõtlesin, et see ongi kõige eestilikum sõna. Sest, AK on nagu püha lehm. Põlvkond põlvkonna järgi vaatab seda. Planeerivad oma päeva selle ümber. Vaatavad seda järele. Arutavad seda lõunasöögilauas ja mäletavad peast, mis aastatel kes uudisteankur oli ja kas ta kandis Baltmani ülikonda ja Sangari särki või oli see hoopis Hugo Boss ja Calvin Klein. Aga noh, see poleks ju loogiline. Sest kumbki pole eesti sõna, vaid võõr.
Manjana meelest on kõige eestilikum sõna "tubli".
Olen seda varem ka kuulnud, et nii ainulaadne ja omanäoline ja üheski teises keeles seda pole ja tõlkida ei saa jne. Noh, ma pole mingi keeleteadlane, aga mõne keelega olen kokku puutunud küll. Näiteks oskan ma natuke vene keelt. Ja vene keeles on "tubli" täiesti olemas - molodets. Samuti on rootsi keeles sõna "tubli" - duktig. Kuna minu lingvistilised teadmised piirduvadki vaid eesti, vene, inglise ja küünemusta võrra rootsi, soome ja saksa keelega ja pooltes nendest on sõna "tubli" esindatud, siis ei ole ma nõus, et ta nii eriline on.
Kas ta aga eestlasi kõige paremini iseloomustab, sellega ma olen vist isegi nõus. Meile on auasi olla tubli. Tubli õpilane, tubli poiss, tubli sportlane, tubli projektijuht. Tuleb olla tubli! See on rohkem väärt, kui miski muu. Hea ei pea olema. Ilus ammugi mitte. Aga tubli, see on elutähtis. Ja kui me pole tublid, siis see tekitab jubedamaid süümepiinu. Meie väärtus on olematu, kui me pole saanud tubli olla. Ja tubli on veel selles suhtes ka täiesti omanäoline omadus, et keegi ei saa olla tubli kellegi eest ja teise inimese tublit ei saa ära varastada. Kõik võivad üheskoos, sünkroonis ja täiesti isetult olla tublid. Ja keegi ei saa olla tublim, kui naaber. Sest tublit ei saa mõõta. Sa kas oled või mitte. Ainult iseenda tublidust saab üle trumbata. Ja seda peabki tegema, sest kui sa üks kord olid tubli, siis teine kord pead juba natuke tublim olema, sest muidu sa pole tubli, muidu oled lihtsalt hea. Ja keegi ei taha hea olla. Sest hea, mis see hea on? Täiesti selgrootu sõna! Hea vein, hea ilm, hea töökoht. See pole isegi nagu kompliment vaid solvang, passiivselt agressiivne solvang. Heaga ei teki emotsionaalset sidet. Sellepärast öeldaksegi, et hea toit, aga kui hea toit ületab ennast, üllatab, paneb meie hinge rõõmust hõiskama, siis me ütleme: "Vot see oli üks tubli õhtusöök!"
Niisiis, kuigi nii ainulaadne see sõna pole, kui paljudele mõelda meeldib, aga iseloomulik on ta siinsele elanikkonnale siiski.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Ausalt, kui ta esiteks pikalt ja laialt AKst kirjutas, siis ma mõtlesin, et see ongi kõige eestilikum sõna. Sest, AK on nagu püha lehm. Põlvkond põlvkonna järgi vaatab seda. Planeerivad oma päeva selle ümber. Vaatavad seda järele. Arutavad seda lõunasöögilauas ja mäletavad peast, mis aastatel kes uudisteankur oli ja kas ta kandis Baltmani ülikonda ja Sangari särki või oli see hoopis Hugo Boss ja Calvin Klein. Aga noh, see poleks ju loogiline. Sest kumbki pole eesti sõna, vaid võõr.
Manjana meelest on kõige eestilikum sõna "tubli".
Olen seda varem ka kuulnud, et nii ainulaadne ja omanäoline ja üheski teises keeles seda pole ja tõlkida ei saa jne. Noh, ma pole mingi keeleteadlane, aga mõne keelega olen kokku puutunud küll. Näiteks oskan ma natuke vene keelt. Ja vene keeles on "tubli" täiesti olemas - molodets. Samuti on rootsi keeles sõna "tubli" - duktig. Kuna minu lingvistilised teadmised piirduvadki vaid eesti, vene, inglise ja küünemusta võrra rootsi, soome ja saksa keelega ja pooltes nendest on sõna "tubli" esindatud, siis ei ole ma nõus, et ta nii eriline on.
Kas ta aga eestlasi kõige paremini iseloomustab, sellega ma olen vist isegi nõus. Meile on auasi olla tubli. Tubli õpilane, tubli poiss, tubli sportlane, tubli projektijuht. Tuleb olla tubli! See on rohkem väärt, kui miski muu. Hea ei pea olema. Ilus ammugi mitte. Aga tubli, see on elutähtis. Ja kui me pole tublid, siis see tekitab jubedamaid süümepiinu. Meie väärtus on olematu, kui me pole saanud tubli olla. Ja tubli on veel selles suhtes ka täiesti omanäoline omadus, et keegi ei saa olla tubli kellegi eest ja teise inimese tublit ei saa ära varastada. Kõik võivad üheskoos, sünkroonis ja täiesti isetult olla tublid. Ja keegi ei saa olla tublim, kui naaber. Sest tublit ei saa mõõta. Sa kas oled või mitte. Ainult iseenda tublidust saab üle trumbata. Ja seda peabki tegema, sest kui sa üks kord olid tubli, siis teine kord pead juba natuke tublim olema, sest muidu sa pole tubli, muidu oled lihtsalt hea. Ja keegi ei taha hea olla. Sest hea, mis see hea on? Täiesti selgrootu sõna! Hea vein, hea ilm, hea töökoht. See pole isegi nagu kompliment vaid solvang, passiivselt agressiivne solvang. Heaga ei teki emotsionaalset sidet. Sellepärast öeldaksegi, et hea toit, aga kui hea toit ületab ennast, üllatab, paneb meie hinge rõõmust hõiskama, siis me ütleme: "Vot see oli üks tubli õhtusöök!"
Niisiis, kuigi nii ainulaadne see sõna pole, kui paljudele mõelda meeldib, aga iseloomulik on ta siinsele elanikkonnale siiski.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar