Pealkirjas olev küsimus esitati mulle hiljuti. Üsna ootamatust allikast. Ja täiesti valel ajal.
Noh, armastusest olen ma ju kirjutanud, natuke. Natuke rohkem, kui ma tahaks. Liiga palju isegi. Iiveldamaajavalt detailselt. Piinlikult põhjalikult. Ja mis on kõigest sellest kasu olnud? Mis järelduseni ma olen jõudnud? On see mind armastusele lähemale toonud? Teate vastust paremini kui mina.
Aga küsimus on ju hea. Arutleda ju võib. Sest, ta on ju nagu linnalegend. Keegi kuskilt kuulis, et on olemas, keegi päriselt pole näinud, maitsnud ega tundund, aga ometi kõik loodavad selle peale.
Kui ühe lausega vastata, siis minu meelest on armastus teise inimese huvid enda heaolust ettepoole seadmine. Lubage mul selgitada. Ma ei pea siin üldse silmas enda madaldamist või ohvrirolli. Ma mõtlen, et kui korraks kujutleda, et mõlemad osapooled tegutsevad selle nimel, et teisel oleks võimalikult hea, ilma selle eest vastutasu ootamata. Puhtast südamest. Suhte alguses tuleb see loomulikult. Minnakse kohtadesse, kuulatakse muusikat, seltsitakse inimestega, tegeletakse hobidega, mis endale midagi ei paku, aga teeb partneri õnnelikuks. Ja seda ei tehta võlgu. Umbes, et näed, ma tulin sinuga Nimeta baari, sinu nõmedate sõpradega, kuulama mõttetut DJd ja vaatama ajuvaba jalgpalli, ja nüüd sina pead mulle selle eest tegema hommikukohvi, masseerima mu jalgu, käima koeraga jalutamas ja osutama kahedollari litsi teenuseid. Sest nii mõelda, minu meelest, see pole armastus. Paraku just nii kipub olema. Mingil hetkel hakatakse väikseid lahkusežeste teisele osutama, ootuses, et see saab tasutud. Ja see on esimene märk armastuse suremisest. Sest see "tasu" mida eeldatakse on nii hüpoteetiline ja ebakonkreetne ning närib vaikselt hinge. Siis juhtubki, et tühise tüli käigus heidetakse teisele nina alla, et sa ei hooli, ei austa, ei väärtusta. Sest inimene on enda meelest osutanud kallimale kõiki neid "teeneid", mis olid antud laenuks ja ühel hetkel hakatakse seda laenu koos intressidega tagasi nõudma. Ja öeldakse, et armastus sai otsa. Armastus ei saanud otsa, see muutis nägu. Ta käis soovahetusoperatsioonil ja muutus põlguseks.
Veel võiksin ma vastata, et minu jaoks on armastus teod (nagu actions, mitte need limased pruunid elukad). Ma olen avastanud, et ma ei ole väga see inimene, kes käiks ja jutustaks armastusest. Jah, ma ütlen seda kui ma näen vajadust, aga ma ei nämmuta seda igal sekundil. Olen olnud suhtes, kus armastusest räägiti hommikust õhtuni. Ma tean - iga eesti naise unistus! Minu jaoks, tiba kohatu. Eriti, kui arvestada, et tegudega väljendati üleolekut, alandati, kritiseeriti, naeruvääristati ja mõnitati. Minu jaoks see ei olnud armastus, see oli puhas vihkamine. Olen olnud ka suhtes, kus sõnadega armastust ei väljendatud. Kui see ka jutuks tuli, siis selle üle naerdi ja selle tähtsust pisendati. Teisest küljest näidati tegudega suurt poolehoidu, toetust, imetlust, soojust ja lahkust. Ja just nii nagu seda eespool kirjeldasin, ilma vastutasu eeldamata. Ma ei oska sõnadest armastuses lugu pidada, kui need ei vasta tegudele. Iga kell valin teod, sõnu polegi vaja. Sõnad on nagu soe õhk. Jah, meeldiv, aga väärtusetu.
Selle kõige valguses leian ma, et just ema ja lapse vahel on selline armastus olemas*. Kui mõelda, mida kõike emad on valmis ohvriks tooma oma laste nimel, siis see on hirmus. Tuuakse ohvriks oma aeg, raha, uni, unistused, mugavus, välimus, vahel harva koguni oma põhimõtted ja moraaliväärtused. Kas seda tehes mõeldakse, et oh, küll ta üks päev mulle selle kõige eest hea elu võimaldab? Noh, loomulikult on ka selliseid, ma pole ju päris naiivne, aga ütleme nii, et pigem on selline suhtumine erand. Kui mingi tasu ka tuleb, siis see on ootamatu ja meeldiv. Kes meist emana poleks salaja heldimusepisaraid valanud, kui laps meile koos juurtega maltsa toob, sest "emmele on ju vaja lilli kinkida"? Või kandnud uhkusega värvilistest makaronidest nikerdatud kaelakeed? Hoidnud alles laste "kunstisaavutusi" aastaid, aastakümneid? Miks me seda teeme? Kas need asjad on üldse võrdväärsed ohvrite kõrval, mis on laste heaks tehtud? Puhtalt pragmaatiliselt mõeldes?
Aga emad ei teegi neid tegusid selleks, et saada tasu. Nad ei tee neid asju laenu peale. Siirast armastusest. Ja kas see on raske? Kas selline armastus saab otsa? Kasvatakse lahku? Tahetakse elust erinevaid asju? Miks siis ometi sama valemit ei saa tuua üle suhetesse partneriga? Mina ei näe põhjust. Ja selles ilmselt minu naiivsus seisnebki.
*Ma tegelikult ei soovi siin isasid madaldada. Olen näinud kõrvalt isasid, kes on oma järeltulijate nimel teinud veelgi suuremaid ohvreid kui nende kaasad. Lihtsalt mul endal emana on selle näitega kergem samastuda ja seda kirjeldada. Ei diskrimineeri isasid.
Noh, armastusest olen ma ju kirjutanud, natuke. Natuke rohkem, kui ma tahaks. Liiga palju isegi. Iiveldamaajavalt detailselt. Piinlikult põhjalikult. Ja mis on kõigest sellest kasu olnud? Mis järelduseni ma olen jõudnud? On see mind armastusele lähemale toonud? Teate vastust paremini kui mina.
Aga küsimus on ju hea. Arutleda ju võib. Sest, ta on ju nagu linnalegend. Keegi kuskilt kuulis, et on olemas, keegi päriselt pole näinud, maitsnud ega tundund, aga ometi kõik loodavad selle peale.
Kui ühe lausega vastata, siis minu meelest on armastus teise inimese huvid enda heaolust ettepoole seadmine. Lubage mul selgitada. Ma ei pea siin üldse silmas enda madaldamist või ohvrirolli. Ma mõtlen, et kui korraks kujutleda, et mõlemad osapooled tegutsevad selle nimel, et teisel oleks võimalikult hea, ilma selle eest vastutasu ootamata. Puhtast südamest. Suhte alguses tuleb see loomulikult. Minnakse kohtadesse, kuulatakse muusikat, seltsitakse inimestega, tegeletakse hobidega, mis endale midagi ei paku, aga teeb partneri õnnelikuks. Ja seda ei tehta võlgu. Umbes, et näed, ma tulin sinuga Nimeta baari, sinu nõmedate sõpradega, kuulama mõttetut DJd ja vaatama ajuvaba jalgpalli, ja nüüd sina pead mulle selle eest tegema hommikukohvi, masseerima mu jalgu, käima koeraga jalutamas ja osutama kahedollari litsi teenuseid. Sest nii mõelda, minu meelest, see pole armastus. Paraku just nii kipub olema. Mingil hetkel hakatakse väikseid lahkusežeste teisele osutama, ootuses, et see saab tasutud. Ja see on esimene märk armastuse suremisest. Sest see "tasu" mida eeldatakse on nii hüpoteetiline ja ebakonkreetne ning närib vaikselt hinge. Siis juhtubki, et tühise tüli käigus heidetakse teisele nina alla, et sa ei hooli, ei austa, ei väärtusta. Sest inimene on enda meelest osutanud kallimale kõiki neid "teeneid", mis olid antud laenuks ja ühel hetkel hakatakse seda laenu koos intressidega tagasi nõudma. Ja öeldakse, et armastus sai otsa. Armastus ei saanud otsa, see muutis nägu. Ta käis soovahetusoperatsioonil ja muutus põlguseks.
Veel võiksin ma vastata, et minu jaoks on armastus teod (nagu actions, mitte need limased pruunid elukad). Ma olen avastanud, et ma ei ole väga see inimene, kes käiks ja jutustaks armastusest. Jah, ma ütlen seda kui ma näen vajadust, aga ma ei nämmuta seda igal sekundil. Olen olnud suhtes, kus armastusest räägiti hommikust õhtuni. Ma tean - iga eesti naise unistus! Minu jaoks, tiba kohatu. Eriti, kui arvestada, et tegudega väljendati üleolekut, alandati, kritiseeriti, naeruvääristati ja mõnitati. Minu jaoks see ei olnud armastus, see oli puhas vihkamine. Olen olnud ka suhtes, kus sõnadega armastust ei väljendatud. Kui see ka jutuks tuli, siis selle üle naerdi ja selle tähtsust pisendati. Teisest küljest näidati tegudega suurt poolehoidu, toetust, imetlust, soojust ja lahkust. Ja just nii nagu seda eespool kirjeldasin, ilma vastutasu eeldamata. Ma ei oska sõnadest armastuses lugu pidada, kui need ei vasta tegudele. Iga kell valin teod, sõnu polegi vaja. Sõnad on nagu soe õhk. Jah, meeldiv, aga väärtusetu.
Selle kõige valguses leian ma, et just ema ja lapse vahel on selline armastus olemas*. Kui mõelda, mida kõike emad on valmis ohvriks tooma oma laste nimel, siis see on hirmus. Tuuakse ohvriks oma aeg, raha, uni, unistused, mugavus, välimus, vahel harva koguni oma põhimõtted ja moraaliväärtused. Kas seda tehes mõeldakse, et oh, küll ta üks päev mulle selle kõige eest hea elu võimaldab? Noh, loomulikult on ka selliseid, ma pole ju päris naiivne, aga ütleme nii, et pigem on selline suhtumine erand. Kui mingi tasu ka tuleb, siis see on ootamatu ja meeldiv. Kes meist emana poleks salaja heldimusepisaraid valanud, kui laps meile koos juurtega maltsa toob, sest "emmele on ju vaja lilli kinkida"? Või kandnud uhkusega värvilistest makaronidest nikerdatud kaelakeed? Hoidnud alles laste "kunstisaavutusi" aastaid, aastakümneid? Miks me seda teeme? Kas need asjad on üldse võrdväärsed ohvrite kõrval, mis on laste heaks tehtud? Puhtalt pragmaatiliselt mõeldes?
Aga emad ei teegi neid tegusid selleks, et saada tasu. Nad ei tee neid asju laenu peale. Siirast armastusest. Ja kas see on raske? Kas selline armastus saab otsa? Kasvatakse lahku? Tahetakse elust erinevaid asju? Miks siis ometi sama valemit ei saa tuua üle suhetesse partneriga? Mina ei näe põhjust. Ja selles ilmselt minu naiivsus seisnebki.
*Ma tegelikult ei soovi siin isasid madaldada. Olen näinud kõrvalt isasid, kes on oma järeltulijate nimel teinud veelgi suuremaid ohvreid kui nende kaasad. Lihtsalt mul endal emana on selle näitega kergem samastuda ja seda kirjeldada. Ei diskrimineeri isasid.
Kommentaarid
Postita kommentaar