Mutitädi laul

Ma olen seda teemat juba mõnda aega endas kandnud. Esiteks ma kirjutasin veidi nendest 45+ meestest, kes keskea saabudes kummaliselt käituma hakkavad. Teine grupp, need kes kummaliselt ei käitu, need ätistuvad. Väga palju on selliseid mehi, kes ise alles täies elujõus, aga peavad end üleval, nagu vikatimees oleks juba uksele koputamas. Kuid ma ei julgenud sellest kirjutada. Ma olen jälle kuidagi õelaks läinud oma deklaratsioonidega ja mõtlesin, et olen parem kuss. Aga siis lugesin eile Manjana postitust ja mõtlesin, et vahet pole, ega lugeja minust midagi paremat nagunii ei ootagi kui pahatahtlikku mürgipritsimist.



Niisiis, millal inimene hakkab mutistuma/ätistuma? Kindlasti ei ole see seotud numbriga passis. Sest näiteks mu ülemus, minust kaheksa aastat vanem meesterahvas, ei ole kindlasti mingi Onu Heino tüüpi vanamees. Ta õpib pidevalt midagi juurde, käib koolitustel, ärgitab mindki ülikooli minema, tema huumorimeel on väga nooruslik ja kogu olemus õhkab suurt elujanu. Üldse mitte selline "tüüpiline" keskealine meeleheitel koduperemees. Kuigi kodu ja lapsed on tal ka kõik olemas ja võiks ju mõelda, et milleks enam tõmmelda ning püüelda, võiks ju lihtsalt nautida. Niisiis, siin on midagi enamat, vanusest sõltumatut.

Mulle tundub, et inimene hakkab vananema siis, kui talle on minevik olulisem, kui tulevik. Kui tema jututeemad keerlevad kunagiste saavutuste ümber, heietused "vanast heast ajast" ja pidev nostalgitsemine. Kui inimesel on hirm tuleviku ees ja ta ei tee enam plaane. Ma arvan, et siis on inimene vana. Iseennast maha kandnud. Otsustanudki, et nüüd on kõik. Kõik hea on olnud ja ees pole enam midagi põnevat. Ja seda võib tunda ka kahekümneaastane.

Manjana toetub oma postituses Kristi Timmeri blogile, milles too väidab, et mehed jätavad oma keskealised prouad maha, kuna need ei hoolitse enam oma välimuse eest. Ja tema meelest peaks just väljanägemisele rõhku panema, kui on soov meest kinni hoida. Kuigi ma ise ka olen see, kes välimusele ja olekule tarbetult palju rõhku paneb, siis antud lähenemine tundub mulle lapsik ja pinnapealne. Lühikese seeliku ja punase huulepulgaga küll kedagi kinni ei hoia. Kuigi see kõlab nüüd metsikult õel jälle, aga naine kelle juurde minu juurest mindi ei olnud minust hoolitsetum, mees ise ütles seda. Ka polnud ta psüühiliselt stabiilsem, vastupidi. Mindi sellepärast, et naine kõditas ego, pööras tähelepanu viisil, millega mina selleks hetkeks enam ei pööranud. Lihtne. Ja see toimib pea alati. Proovige, kui te vähegi julgete, ja öelge ühele närtsinud meesterahvale, et te teda imetlete, nad lähevad kõik kohe puhevile ja õitsele. Inimestel on nii suur vajadus tähelepanu ja imetluse järele, andke seda lihtsalt oma kallimatele ja kõik on korras. Mina õppisin seda tähtsat tõde liiga hilja.

Niisiis, mutistumine - see algab seestpoolt ega pruugi üldse välja paista. Aga hea uudis on see, et seda saab tagasi pöörata. Leida midagi, mis paneb silma särama ja muudab sammu hoogsamaks. Ülejäänu tuleb iseenesest.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid