Oli aeg, kus ma elasin metsikut ja ennasthävitavat elu. Põletasin elu mõlemast otsast, kui kasutada klišeesid. Käisin palju väljas, kohtusin inimestega meestega, pidutsesin ja laamendasin. Eks ma otsisin midagi, mis mind lohutaks, otsisin tähelepanu, ehk isegi armastust. Ja nagu ikka, täiesti valedest kohtadest. Kaua see aeg ei kestnud, sest mõistus tuli koju. Sain aru, et see pole ikkagi mina. Lisaks, tekkis ka hirm.
Nendel väljaskäimise perioodidel meeldis mulle tantsimas käia. Tavaliselt nägi see välja nii, et ma läksin tantsulavale ja siis mõni hetk hiljem ujus mõni meesterahvas mu kõrvale ja hakkas minuga õõtsuma. No ja siis ma valisin, kas jään koos temaga puusa nõksutama, või tantsin üksi edasi. Üldiselt mul ei tekkinud sellega probleeme. Mehed oskavad väga hästi kehakeelt lugeda. Ja kui ei oska, noh, siis "ei-st" saavad nad ikka aru. Kohalikud siis. Meie kultuuriruumi mehed. Aga tantsimas käis ka teisi. Teiselt poolt ekvaatorijoont. Ja nemad ei lugenud kehakeelt. Või õigem oleks vist öelda, et nad lugesid seda teistpidi. Paremalt vasakule. Nii, et mida rohkem neile "ei" öeldi, kas siis kehaliselt või verbaalselt, seda rohkem nad oma huvi ilmutasid. Ja see oli väga hirmus. Minu enesealahoiu instinkt ütles mulle, et ühel päeval see asi lõppeb halvasti. Ja rohkem pole ma väljas tantsimas käinud. Väljaarvatud mõned üksikud korrad, aga siis juba koos meessoost kaaslastega, kes silma peal hoiavad.
Loomulikult võiks siin üldistada ja mõelda, et noh, need lõunamaa mehed ongi sellised, kes ei oska naistega ümber käia ja nii edasi. Aga on siis need meie kohalikud sellest patust priid? Kas meil pole ka seda? Et kui naine ütleb "ei", siis ta tegelikult ei mõtle seda, vaid mängib mingeid mänge? Tahab ennast vastassoole põnevaks muuta? Sest ta luges Cosmoplitanist, et see töötab?
Ja ma ei kitsendaks seda suhtumist ainult kohtingusituatsioonidele. Igapäeva elus toimub see pidevalt. Naine ütleb üht (ei, ma ei soovi rohkem veini; ei, ma ei taha sinuga sõber olla; ei, ma ei loe romantilisi novelle) ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi mitte ainult meeste poolt vaid naised ise ka teevad seda üksteisele.
Vahel näib, et selline mentaliteet on isegi õigustatud. Inimene, kes pidevalt "ei" ütleb, hakkab ütlema "jah". Ma olen isegi seda teinud. Selle taga on kaks põhjust. Inimene muudabki oma meelt. Meil on ju see õigus olemas. Teine, palju tõenäolisem, inimene lihtsalt väsib. Ta tüdineb tuuleveskitega võitlemisest. Lööb käega, mõtleb, et ah, vahet pole ju tegelikult. Aga kas see siis tähendab, et "ei" oli algusest peale tegelikult "võibolla jah"? Sõltub kontekstist. See, kas nii ka oli selgub alles aja jooksul. Varem või hiljem inimene ikkagi avaldab oma tegelikud soovid. Ma igaks juhuks siiski soovitaks seda esimest reaktsiooni uskuda. Öeldakse ju, et the first response is usually the correct one. Sest, kui see esialgne "ei", mis on manipuleeritud "jaaks" ühel päeval ikkagi tagasi "ei-ks" läheb, siis see tagajärg ei ole reeglina kuigi kena.
Nendel väljaskäimise perioodidel meeldis mulle tantsimas käia. Tavaliselt nägi see välja nii, et ma läksin tantsulavale ja siis mõni hetk hiljem ujus mõni meesterahvas mu kõrvale ja hakkas minuga õõtsuma. No ja siis ma valisin, kas jään koos temaga puusa nõksutama, või tantsin üksi edasi. Üldiselt mul ei tekkinud sellega probleeme. Mehed oskavad väga hästi kehakeelt lugeda. Ja kui ei oska, noh, siis "ei-st" saavad nad ikka aru. Kohalikud siis. Meie kultuuriruumi mehed. Aga tantsimas käis ka teisi. Teiselt poolt ekvaatorijoont. Ja nemad ei lugenud kehakeelt. Või õigem oleks vist öelda, et nad lugesid seda teistpidi. Paremalt vasakule. Nii, et mida rohkem neile "ei" öeldi, kas siis kehaliselt või verbaalselt, seda rohkem nad oma huvi ilmutasid. Ja see oli väga hirmus. Minu enesealahoiu instinkt ütles mulle, et ühel päeval see asi lõppeb halvasti. Ja rohkem pole ma väljas tantsimas käinud. Väljaarvatud mõned üksikud korrad, aga siis juba koos meessoost kaaslastega, kes silma peal hoiavad.
Loomulikult võiks siin üldistada ja mõelda, et noh, need lõunamaa mehed ongi sellised, kes ei oska naistega ümber käia ja nii edasi. Aga on siis need meie kohalikud sellest patust priid? Kas meil pole ka seda? Et kui naine ütleb "ei", siis ta tegelikult ei mõtle seda, vaid mängib mingeid mänge? Tahab ennast vastassoole põnevaks muuta? Sest ta luges Cosmoplitanist, et see töötab?
Ja ma ei kitsendaks seda suhtumist ainult kohtingusituatsioonidele. Igapäeva elus toimub see pidevalt. Naine ütleb üht (ei, ma ei soovi rohkem veini; ei, ma ei taha sinuga sõber olla; ei, ma ei loe romantilisi novelle) ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi mitte ainult meeste poolt vaid naised ise ka teevad seda üksteisele.
Vahel näib, et selline mentaliteet on isegi õigustatud. Inimene, kes pidevalt "ei" ütleb, hakkab ütlema "jah". Ma olen isegi seda teinud. Selle taga on kaks põhjust. Inimene muudabki oma meelt. Meil on ju see õigus olemas. Teine, palju tõenäolisem, inimene lihtsalt väsib. Ta tüdineb tuuleveskitega võitlemisest. Lööb käega, mõtleb, et ah, vahet pole ju tegelikult. Aga kas see siis tähendab, et "ei" oli algusest peale tegelikult "võibolla jah"? Sõltub kontekstist. See, kas nii ka oli selgub alles aja jooksul. Varem või hiljem inimene ikkagi avaldab oma tegelikud soovid. Ma igaks juhuks siiski soovitaks seda esimest reaktsiooni uskuda. Öeldakse ju, et the first response is usually the correct one. Sest, kui see esialgne "ei", mis on manipuleeritud "jaaks" ühel päeval ikkagi tagasi "ei-ks" läheb, siis see tagajärg ei ole reeglina kuigi kena.
Kommentaarid
Postita kommentaar