Appi, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii viljatu nädalavahetus oli! Ma ei saa isegi õigustatult öelda, et ma olin niisama ilus. Sest ilus ma polnud. Juuksed kammimata, väljaveninud vanad dressid seljas ja muidu ka igatepidi sorakil. Aga teate, ma olen õppinud enam nende asjade pärast mitte pabistama. Ma võin ka vahel niisama olla, mitte midagi tehes.
Mida ma siis tegin? Noh, ma vaatasin lõpuks "Rohelise raamatu" ära. Ilmselt on asi minus, aga ma ei saanud aru, mis see suur kära selle filmi ümber on. Noh, jah, võis korra vaadata, aga mingit maailma see küll minu jaoks ei avanud. Hästi näitlesid, idee oli nunnu (meenutas mulle filmi "Driving miss Daisy"), aga midagi nii suurepärast ma selles ei leidnud. Pigem selline film, et paari kuu pärast unustad ära, et seda üldse vaatasid. Üks lause, mis sellest küll meelde jäi oli: "The world is full of lonely people, too afraid to make the first move."
Laupäeva õhtul sattusin korraks ka Linnateatrisse. Jälle selline tükk, mida kõik teised on juba ammu näinud ja mina alles nüüd jõudsin. Ja vot siin ma küll vaimustusin. Eba. Reaalselt. Hea. Etendus. Lihtsalt.
"Inimesed, kohad, asjad". Räägib sõltuvushäiretest ja sellest, kui keeruline on sellest tsüklist välja tulla, sest teatud inimesed, kohad ja asjad muudavad sõltlasele sõltuvusainetele vastupanemise keerulisemaks, kui teised. Ja need on kõik nii tavalised, igapäevased inimesed, kohad, asjad. Perekond, kallimad, endised kallimad, jõulud, aastavahetused, kolmapäevad, reeded, hommikud, töökoht, kodu… Ma ei hakka näitlejatööd isegi mainima, see oli lummav. Evelin Võigemast hoidis publikut kolm tundi oma peopesal. Imeline. Üldse ma ütleks, et minu jaoks oli esimest korda elus teatris tunne, nagu ma vaataks filmi. Nii ehe, nii puhas. (Siiani mõtlen, et kuidas nad lahendasid selle stseeni, kus Evelin viskas tabletid vetsupotti ja reaalselt kõlas tableti kukkumine vette ja loputuskasti tühjenemine. Kas see heli tuli tõesti lindilt? No pidi tulema, ilmselgelt. Aga kuidas just õigel ajal? See jääb mind veel pikalt vaevama.)
Aga tehnilisest teostusest veelgi enam raputas minu maailma asjaolu, et kui sõltuvus valemist eemaldada, siis peategelase mõtted olid nii omad. Ma olen isegi mõelnud, et pigem on sõltuvustesse langemine intelligentsete inimeste kalduvus (tõenäoliselt pole ma lihtsalt piisavalt intelligentne, et sõltuvusse jääda.). Selleks, et tuimestada mõtteid. Mõtteid, et see kõik on nii mõttetu. Et me kõik oleme lihtsalt aatomid, põrkame, reageerime ja lõpuks kaome. Meist ei sõltu mitte midagi. Ja nagu välja toodi, selleks et katki minna, selleks pole vaja mingit suurt traumat. Lapsepõlves kuritarvitamist, lähedase surma, või mida iganes. Väiksed asjad on need, mis lõpuks inimese psüühika murravad. Ja pole nii, et sõltlane ei saaks aru, mida ta endale või lähedastele teeb, suurepäraselt teab. Ja ta tahabki end muuta, aga süütunne tehtud valu pärast on nii suur, et selle vaigistamiseks läheb vaja uut doosi. See on nõiaring. Vabaks aitab saada ainult see, kui ennast aktsepteerida, võtta ennast sellisena nagu me oleme, õppida ennast armastama ja andma endale andeks. Ja see on ju kõige raskem. Sest, nagu etenduses öeldi, me kõik oleme kooslus erakordselt madalast enesehinnangust ja suurushullustusest. Igatahes, minu maailm sai raputatud.
Mida ma siis tegin? Noh, ma vaatasin lõpuks "Rohelise raamatu" ära. Ilmselt on asi minus, aga ma ei saanud aru, mis see suur kära selle filmi ümber on. Noh, jah, võis korra vaadata, aga mingit maailma see küll minu jaoks ei avanud. Hästi näitlesid, idee oli nunnu (meenutas mulle filmi "Driving miss Daisy"), aga midagi nii suurepärast ma selles ei leidnud. Pigem selline film, et paari kuu pärast unustad ära, et seda üldse vaatasid. Üks lause, mis sellest küll meelde jäi oli: "The world is full of lonely people, too afraid to make the first move."
Laupäeva õhtul sattusin korraks ka Linnateatrisse. Jälle selline tükk, mida kõik teised on juba ammu näinud ja mina alles nüüd jõudsin. Ja vot siin ma küll vaimustusin. Eba. Reaalselt. Hea. Etendus. Lihtsalt.
"Inimesed, kohad, asjad". Räägib sõltuvushäiretest ja sellest, kui keeruline on sellest tsüklist välja tulla, sest teatud inimesed, kohad ja asjad muudavad sõltlasele sõltuvusainetele vastupanemise keerulisemaks, kui teised. Ja need on kõik nii tavalised, igapäevased inimesed, kohad, asjad. Perekond, kallimad, endised kallimad, jõulud, aastavahetused, kolmapäevad, reeded, hommikud, töökoht, kodu… Ma ei hakka näitlejatööd isegi mainima, see oli lummav. Evelin Võigemast hoidis publikut kolm tundi oma peopesal. Imeline. Üldse ma ütleks, et minu jaoks oli esimest korda elus teatris tunne, nagu ma vaataks filmi. Nii ehe, nii puhas. (Siiani mõtlen, et kuidas nad lahendasid selle stseeni, kus Evelin viskas tabletid vetsupotti ja reaalselt kõlas tableti kukkumine vette ja loputuskasti tühjenemine. Kas see heli tuli tõesti lindilt? No pidi tulema, ilmselgelt. Aga kuidas just õigel ajal? See jääb mind veel pikalt vaevama.)
Aga tehnilisest teostusest veelgi enam raputas minu maailma asjaolu, et kui sõltuvus valemist eemaldada, siis peategelase mõtted olid nii omad. Ma olen isegi mõelnud, et pigem on sõltuvustesse langemine intelligentsete inimeste kalduvus (tõenäoliselt pole ma lihtsalt piisavalt intelligentne, et sõltuvusse jääda.). Selleks, et tuimestada mõtteid. Mõtteid, et see kõik on nii mõttetu. Et me kõik oleme lihtsalt aatomid, põrkame, reageerime ja lõpuks kaome. Meist ei sõltu mitte midagi. Ja nagu välja toodi, selleks et katki minna, selleks pole vaja mingit suurt traumat. Lapsepõlves kuritarvitamist, lähedase surma, või mida iganes. Väiksed asjad on need, mis lõpuks inimese psüühika murravad. Ja pole nii, et sõltlane ei saaks aru, mida ta endale või lähedastele teeb, suurepäraselt teab. Ja ta tahabki end muuta, aga süütunne tehtud valu pärast on nii suur, et selle vaigistamiseks läheb vaja uut doosi. See on nõiaring. Vabaks aitab saada ainult see, kui ennast aktsepteerida, võtta ennast sellisena nagu me oleme, õppida ennast armastama ja andma endale andeks. Ja see on ju kõige raskem. Sest, nagu etenduses öeldi, me kõik oleme kooslus erakordselt madalast enesehinnangust ja suurushullustusest. Igatahes, minu maailm sai raputatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar