Kuna minu Simsoni postitus ootamatult populaarseks kujunes, siis sain julgust kirjutada veel ühest minule südamelähedasest piiblitegelasest - Taavetist. Taavetist võiks niimõndagi kirjutada, aga kuna see postitus läheks hirmus pikaks, siis räägiks ainult lugu Taavetist ja Batsebast.
Eellugu niipalju, et Taavet oli oma pere pesamuna - kaheksast pojast noorim. Ta oli ilus, punaste põskedega ja ruugete juustega särasilmne noormees. Ta oli töökas, julge, alandlik ja loomulikult jumalakartlik. Seetõttu valis Jumal ta oma rahva juhiks. Teekond selleni ei olnud kerge ja võttis aastaid aega. Kõik see lihvis Taaveti iseloomu. Aga lõpuks see aeg saabus. Ta elas oma lossis, juhtis rahvast ja tundis elust rõõmu.
Ühel sumedal ööl, kui ta und ei saanud, jalutas ta oma lossi katusel ja hingas sisse lillede aroomi, kuulas ööbiku lõksutamist ja lasi soojal ööõhul oma habet paitada. Seal niiviisi edasi-tagasi kõndides ja oma mõtteid mõlgutades, märkas ta all aias üht kaunist naist end pesemas. Naine asetas käsna pesukaussi ja lasi siis soojal pehmel veel nõrguda üle oma kehakumeruste. Taavet pööras esimese hooga pilgu eemale, aga miski tolles naises ja selles kuidas ta enda keha niiske käsnaga hellitavalt paitas, oli kuningale vastupandamatu ja ta vaatas veel kord. Naise kastanpruunid juuksed olid peapeale kokku kogutud ja üksikud vallatud kiharad kleepusid kaelale ja seljale. Ta kordas rutiini. Ikka käsn pesukaussi, vett täis ja siis õrnalt pehmele valgele kehale. Taavet jäi naist üksisilmi vaatama. Ta jälgis kuidas käsn liikus mööda rangluud, õlanukke, käsivarsi. Kuidas käsnast pagenud veepiisad, esialgu kiiresti ja siis aina aeglasemalt, mööda abaluid seljale kihutasid, seljalt alla tuharatele hetkeks pidama jäid ja siis aegluubis mööda reisi põlveõõnsustesse kulgesid, kuni soe suveõhk need sealt enne pahkluudele jõudmist ära noolis. Ta toetas lõua käele ja imetles vaatepilti. Ikka nii piisk, piisa järel. Kui naine oli oma pesemisrituaaliga juba lõpusirgele jõudmas, siis lasi kuningas oma teenril naine enda juurde kutsuda.
Kas sai naine keelduda, kui kuninga isiklik teener ta endaga kaasa kutsub? Kuidas sa ütled riigi kõige võimsamale isikule ei? Ja pealegi, sul pole ju õrna aimugi, miks sind kutsuti. Loomulikult lähed sa kaasa. Ja Batseba läks. Taavet juba ootas teda. Nad istusid koos kuninga jahedas maakivist ehitatud majas ja lasid hea maitsta eelmise hooaja Cabernet Sauvignonil, kitsepiimajuustul ja Kalamata oliividel. Batseba lõhnas värskelt, puhta vee ja seebi järele. Üks tervitusnaps, siis teine. Kui Batseba ka mingisugust ebamugavust tundis, siis mitte kaua. Taavet oli väga meeldiv vestluskaaslane. Ta oli lahingus karastunud, aga ta polnud mingi jõhkard või mats. Ta oli juba siis kuulus poeet, kahtlemata teadis ta kuidas naistele jutuga mulje avaldada. Ehk mängis ta Batsebale oma kandlel ka mõne laulukese või luges luuletust. Ja nii juhtuski, et üks asi viis teiseni, nende käed kohtusid, pilgud põrkusid, mees libistas nimetissõrmega üle Batseba randme, liikus mööda käeselga üles õlani, lükkas ühe kerge liigutusega eemale õlga katva riidejupi ning kui Batseba aovalguses kuningalossist minema hiilis ei olnud ta enam üksinda, vaid tema südame all oli tärkamas uus elu.
Mõned nädalad hiljem sai Taavet Batsebalt teate, et naine ootab last. Et asja varjata, lasi Taavet kutsuda Batseba mehe. Mees oli tol ajal, kui tema naine kuningaga veini jõi ja muid elumõnusid nautis, lahinguväljal. Uurija tuli koos kamraatidega kuninga juurde ja kuningas kostitas neid lahkelt. Ta pidas ilusa kõne selle kohta, kuidas ta nende ohvrimeelsust hindab ja tänutäheks selle eest laseb neil paar päeva kodus oma naist rõõmustada. Aga Batseba mees ei olnud selline. Ta oli kuninga lahkusest nii liigutatud, et otsustas koju mitte minna, vaid jäi koos oma kaasvõitlejatega kuningalossi eesõue. Ja nii lausa mitu õhtut järjest. Lõpuks sai Taavet aru, et tal ei õnnestu meest Batseba juurde saata ja nii valmis tema peas hoopis nurjatum kavatsus. Ta kirjutas kirja väeülemale ja andis selle pitseeritult sõdurile kaasa. Kirjas seisis konkreetne käsk panna Uurija lahingus kõige ohtlikumale positsioonile, et ta kindlasti surma saaks. Niisiis viis mees enese teadmata kohale oma surmaotsuse.
Kui Uurija hukkus ja Batseba oli läbi teinud kohustusliku leinaperioodi, võttis kuningas ta endale naiseks.
Aga sellega lugu alles algab.
Inimlikust seisukohast võib ju paista, et kõik oli korras. Keegi ei kahtlustanudki, et midagi võis valesti olla. Kuigi, eks jutud ikka käisid. Teenrid ju teadsid, need kes Batsebat kutsumas käisid ja need, kes neile kahele veini ja viigimarju serveerisid. Teadis ka kindral, või vähemalt aimas midagi. Taavet oli ise sõjas võidelnud ja teadis, et Uurija polnud kõige osavam lähivõitleja, kui ta eesrindele panna, on vaid aja küsimus, millal mehe õnn otsa saab ja ta vaenlase mõõga alla jääb. Ilmselgelt oli Taavetil vaja Uurijast lahti saada. Aga noh, kuningas ikkagi. Kes see läheb talle mööda näppe lööma ja õpetussõnu jagama? Oli ju ta juba ühe mehe lasknud hukata, milleks enda eluga riskida?
Mida siis öelda Taavetist? Kas oli ta tegelikult langenud patustaja? Kas ta oli eksinud oma Jumalast nii kaugele, et tagasiteed enam polnud? Kahtlemata oli rikkumine tõsine, mitte mingi pisiasi, mille peale saaks silma kinni pigistada. Kas Taavetil oli kuri ja pahatahtlik süda? Seda mitte. Kui teo tõsidus talle lõpuks kohale jõudis, kahetses ta siiralt. Talle küll andestati (tol ajal oli abielurikkumise tagajärg surm), aga teda saatsid õnnetused kogu elu.
Ja ometi, Taavet on eeskujuks. Positiivseks seejuures. Temast ei räägita kui nilbest kiimakotist, kes katuselt noortele naistele jahti pidas. Ta lihtsalt libastus. See suur eksimus ei defineerinud tema iseloomu. Sellepärast see lugu mulle meeldibki nii väga. Siin on ühelt poolt inimlik nõrkus ja ekslikus ja teisalt jumalik andestamine ja headus. Mõlemad selle eheduses.
Eellugu niipalju, et Taavet oli oma pere pesamuna - kaheksast pojast noorim. Ta oli ilus, punaste põskedega ja ruugete juustega särasilmne noormees. Ta oli töökas, julge, alandlik ja loomulikult jumalakartlik. Seetõttu valis Jumal ta oma rahva juhiks. Teekond selleni ei olnud kerge ja võttis aastaid aega. Kõik see lihvis Taaveti iseloomu. Aga lõpuks see aeg saabus. Ta elas oma lossis, juhtis rahvast ja tundis elust rõõmu.
Ühel sumedal ööl, kui ta und ei saanud, jalutas ta oma lossi katusel ja hingas sisse lillede aroomi, kuulas ööbiku lõksutamist ja lasi soojal ööõhul oma habet paitada. Seal niiviisi edasi-tagasi kõndides ja oma mõtteid mõlgutades, märkas ta all aias üht kaunist naist end pesemas. Naine asetas käsna pesukaussi ja lasi siis soojal pehmel veel nõrguda üle oma kehakumeruste. Taavet pööras esimese hooga pilgu eemale, aga miski tolles naises ja selles kuidas ta enda keha niiske käsnaga hellitavalt paitas, oli kuningale vastupandamatu ja ta vaatas veel kord. Naise kastanpruunid juuksed olid peapeale kokku kogutud ja üksikud vallatud kiharad kleepusid kaelale ja seljale. Ta kordas rutiini. Ikka käsn pesukaussi, vett täis ja siis õrnalt pehmele valgele kehale. Taavet jäi naist üksisilmi vaatama. Ta jälgis kuidas käsn liikus mööda rangluud, õlanukke, käsivarsi. Kuidas käsnast pagenud veepiisad, esialgu kiiresti ja siis aina aeglasemalt, mööda abaluid seljale kihutasid, seljalt alla tuharatele hetkeks pidama jäid ja siis aegluubis mööda reisi põlveõõnsustesse kulgesid, kuni soe suveõhk need sealt enne pahkluudele jõudmist ära noolis. Ta toetas lõua käele ja imetles vaatepilti. Ikka nii piisk, piisa järel. Kui naine oli oma pesemisrituaaliga juba lõpusirgele jõudmas, siis lasi kuningas oma teenril naine enda juurde kutsuda.
 |
| Pilt internetist |
Kas sai naine keelduda, kui kuninga isiklik teener ta endaga kaasa kutsub? Kuidas sa ütled riigi kõige võimsamale isikule ei? Ja pealegi, sul pole ju õrna aimugi, miks sind kutsuti. Loomulikult lähed sa kaasa. Ja Batseba läks. Taavet juba ootas teda. Nad istusid koos kuninga jahedas maakivist ehitatud majas ja lasid hea maitsta eelmise hooaja Cabernet Sauvignonil, kitsepiimajuustul ja Kalamata oliividel. Batseba lõhnas värskelt, puhta vee ja seebi järele. Üks tervitusnaps, siis teine. Kui Batseba ka mingisugust ebamugavust tundis, siis mitte kaua. Taavet oli väga meeldiv vestluskaaslane. Ta oli lahingus karastunud, aga ta polnud mingi jõhkard või mats. Ta oli juba siis kuulus poeet, kahtlemata teadis ta kuidas naistele jutuga mulje avaldada. Ehk mängis ta Batsebale oma kandlel ka mõne laulukese või luges luuletust. Ja nii juhtuski, et üks asi viis teiseni, nende käed kohtusid, pilgud põrkusid, mees libistas nimetissõrmega üle Batseba randme, liikus mööda käeselga üles õlani, lükkas ühe kerge liigutusega eemale õlga katva riidejupi ning kui Batseba aovalguses kuningalossist minema hiilis ei olnud ta enam üksinda, vaid tema südame all oli tärkamas uus elu.
Mõned nädalad hiljem sai Taavet Batsebalt teate, et naine ootab last. Et asja varjata, lasi Taavet kutsuda Batseba mehe. Mees oli tol ajal, kui tema naine kuningaga veini jõi ja muid elumõnusid nautis, lahinguväljal. Uurija tuli koos kamraatidega kuninga juurde ja kuningas kostitas neid lahkelt. Ta pidas ilusa kõne selle kohta, kuidas ta nende ohvrimeelsust hindab ja tänutäheks selle eest laseb neil paar päeva kodus oma naist rõõmustada. Aga Batseba mees ei olnud selline. Ta oli kuninga lahkusest nii liigutatud, et otsustas koju mitte minna, vaid jäi koos oma kaasvõitlejatega kuningalossi eesõue. Ja nii lausa mitu õhtut järjest. Lõpuks sai Taavet aru, et tal ei õnnestu meest Batseba juurde saata ja nii valmis tema peas hoopis nurjatum kavatsus. Ta kirjutas kirja väeülemale ja andis selle pitseeritult sõdurile kaasa. Kirjas seisis konkreetne käsk panna Uurija lahingus kõige ohtlikumale positsioonile, et ta kindlasti surma saaks. Niisiis viis mees enese teadmata kohale oma surmaotsuse.
Kui Uurija hukkus ja Batseba oli läbi teinud kohustusliku leinaperioodi, võttis kuningas ta endale naiseks.
Aga sellega lugu alles algab.
Inimlikust seisukohast võib ju paista, et kõik oli korras. Keegi ei kahtlustanudki, et midagi võis valesti olla. Kuigi, eks jutud ikka käisid. Teenrid ju teadsid, need kes Batsebat kutsumas käisid ja need, kes neile kahele veini ja viigimarju serveerisid. Teadis ka kindral, või vähemalt aimas midagi. Taavet oli ise sõjas võidelnud ja teadis, et Uurija polnud kõige osavam lähivõitleja, kui ta eesrindele panna, on vaid aja küsimus, millal mehe õnn otsa saab ja ta vaenlase mõõga alla jääb. Ilmselgelt oli Taavetil vaja Uurijast lahti saada. Aga noh, kuningas ikkagi. Kes see läheb talle mööda näppe lööma ja õpetussõnu jagama? Oli ju ta juba ühe mehe lasknud hukata, milleks enda eluga riskida?
Mida siis öelda Taavetist? Kas oli ta tegelikult langenud patustaja? Kas ta oli eksinud oma Jumalast nii kaugele, et tagasiteed enam polnud? Kahtlemata oli rikkumine tõsine, mitte mingi pisiasi, mille peale saaks silma kinni pigistada. Kas Taavetil oli kuri ja pahatahtlik süda? Seda mitte. Kui teo tõsidus talle lõpuks kohale jõudis, kahetses ta siiralt. Talle küll andestati (tol ajal oli abielurikkumise tagajärg surm), aga teda saatsid õnnetused kogu elu.
 |
| Minu aias ei pese ennast keegi nii nagu Batseba. No külm ka tiba praegu. |
Ja ometi, Taavet on eeskujuks. Positiivseks seejuures. Temast ei räägita kui nilbest kiimakotist, kes katuselt noortele naistele jahti pidas. Ta lihtsalt libastus. See suur eksimus ei defineerinud tema iseloomu. Sellepärast see lugu mulle meeldibki nii väga. Siin on ühelt poolt inimlik nõrkus ja ekslikus ja teisalt jumalik andestamine ja headus. Mõlemad selle eheduses.
Kommentaarid
Postita kommentaar