Piinlikusest olen ma ennegi kirjutanud. Ilmselt kirjutan ka tulevikus. Mul on enese pärast pidevalt piinlik. Ütlemiste pärast, tunnete pärast, vales kohas - valel ajal valatud pisarate pärast, liikluses kellelegi ette jäämise pärast, maksmata arvete pärast. Oma laste pärast on mul ka piinlik. Nad ju ikkagi minu pikendus. Noh, kodu peegel või nii. Lastel on omakorda minu pärast piinlik. Nad ise ütlevad. Vahel otse ei ütle, lihtsalt kõnnivad minust paar meetrit ees või tagapool. Ütlevad, et kle, ära vii mind koolile liiga lähedale, lase parem siin nurga peal mind välja. Nipernaadil oli ka minu pärast piinlik. Nii ta väitis. Ütles, et sind ei julge sõpradele tutvustada, sa küsid nii naiivselt otsekoheseid küsimusi, et keegi ei julge vastamata ka jätta. Aga ometi vedas ta mind igale poole kaasa ja tutvustas kõigile oma sõpradele. Ah, ta oli vähemalt sama imelik, kui ma isegi…
Aga vahel on mul ka täiesti võõraste inimeste pärast piinlik. Näiteks mõne filmitegelase pärast, kes ebamugavatesse olukordadesse satub. Jube piinlik on! Nii piinlik, et pööran pilgu ära või vahetan kanalit. Väga sageli on mul piinlik inimeste pärast, kes jubedad riided selga panevad. Näiteks teatrisse. Ükskord oli oma naabrinaise pärast piinlik. Ta ületas just teed, et bussipeatusesse jõuda ja koperdas kuidagi õnnetult, baleriina lendas jalast ära, ise käis ta neljakäpakile keset sõiduteed, kott paiskus maha ja asjad sealt välja. Ajas end püsti ja tuli üle tee. Ootas, kuni foor uuesti jalakäijatele rohelist näitas ja läks alles siis oma sussile ja ülejäänud kraamile järgi. Sukad kõik katki, nägu häbist punane. Seisis seal. Ja mul oli nii piinlik. Natuke ka enda pärast, et mis ma seal vahin inimest ja miks ma talle appi ei läinud. Samas teades, et kui ma ise oleks tema asemel olnud, siis ma oleks eelistanud, et kõik oleksid teeselnud pimedust ja mitte näinud mu kohmetust. Iga kord kui ma teda näen tuleb meelde. Ja iga kord on nii metsikult piinlik.
Ühe teise naabri pärast oli mul alles hiljuti piinlik. No öeldakse talle, et astu mees tagasi, sa oled igasugust jama korraldanud ja sinu vastu on umbusaldust avaldatud, on sul tõesti vaja oma positsioonist nii kõvasti kinni hoida? Mis see annab sulle? Sulle antakse võimalus vaikselt, omavahel, ilma suurema kärata oma kohast ennast taandada, kasuta seda. Aga ei. Mees ei saa justkui aru. Jube piinlik! Piinlik vaadata kuidas ta ennast õigustab ja vingerdab nagu vihmauss konksu otsas. Ja ega sellega asi ei lõppenud. Sõber kirjutaski avalduse, tagasiastumise kohta. Allkirjastas selle. Aga teeskles veel kaks nädalat, et temaga kõik korras ja ta ei suvatse. Keerutas, ise teades, et allkirjastatud dokument tal mustandites juba ootel, veel tolmu üles ja tegi nalja. Ja siis, kui ta lõpuks saatmis nuppu vajutas, oli ta veel nii rumal, et jättis vana, selle kaks nädalat tagasi allakirjutatud digiallkirja oma avaldusele. Piinlik. Piinlik. Piinlik.
Ja täna oli mul ka piinlik. Keegi sõi mu jogurti ära töö juures. Ise valisin jogurti. Paistis hea. Selline maasika-biskviidimaitseline koorejogurt. Teadsin, et pean enne tööpäeva lõppu midagi sööma, sest muidu ei jaksa trenni teha. Lähen võtma ja pole. Hoopis tühjaks söödud tops haigutab mulle prügikastist vastu. Noh, sain teada, kes sõi. Pakkus enda oma mulle vastukaubaks - leiva-kaneelimaitselist. Aga ei, ma loobusin. Tahaks ikka seda, mis ma nii suure hoole ja armastusega endale välja valisin ja mis, nagu mind lahkesti informeeriti, maitses jumalikult. Ja teate mis, piinlik oli minul. Et mis ma siis ostan nii head jogurtit, mis teised himustama ajab. Ja üldse, mida ma siin lammutan ühe õnnetu soodushinnaga jogurti pärast, eurost on kahju või? Jätnud see asi. Söönud oma tomatit või läinud ja ostnud uus, kui seda nii hädasti vaja oli. Milleks minna, panna inimene piinlikusse olukorda ja siis ise kõige selle peale veel piinlikust tunda? Piinlik. Vaevalt ma enam ühtegi jogurtit ilma sügava piinlikustundeta süüa suudan.
*Pildistas Tatjana Siipan
Aga vahel on mul ka täiesti võõraste inimeste pärast piinlik. Näiteks mõne filmitegelase pärast, kes ebamugavatesse olukordadesse satub. Jube piinlik on! Nii piinlik, et pööran pilgu ära või vahetan kanalit. Väga sageli on mul piinlik inimeste pärast, kes jubedad riided selga panevad. Näiteks teatrisse. Ükskord oli oma naabrinaise pärast piinlik. Ta ületas just teed, et bussipeatusesse jõuda ja koperdas kuidagi õnnetult, baleriina lendas jalast ära, ise käis ta neljakäpakile keset sõiduteed, kott paiskus maha ja asjad sealt välja. Ajas end püsti ja tuli üle tee. Ootas, kuni foor uuesti jalakäijatele rohelist näitas ja läks alles siis oma sussile ja ülejäänud kraamile järgi. Sukad kõik katki, nägu häbist punane. Seisis seal. Ja mul oli nii piinlik. Natuke ka enda pärast, et mis ma seal vahin inimest ja miks ma talle appi ei läinud. Samas teades, et kui ma ise oleks tema asemel olnud, siis ma oleks eelistanud, et kõik oleksid teeselnud pimedust ja mitte näinud mu kohmetust. Iga kord kui ma teda näen tuleb meelde. Ja iga kord on nii metsikult piinlik.
Ühe teise naabri pärast oli mul alles hiljuti piinlik. No öeldakse talle, et astu mees tagasi, sa oled igasugust jama korraldanud ja sinu vastu on umbusaldust avaldatud, on sul tõesti vaja oma positsioonist nii kõvasti kinni hoida? Mis see annab sulle? Sulle antakse võimalus vaikselt, omavahel, ilma suurema kärata oma kohast ennast taandada, kasuta seda. Aga ei. Mees ei saa justkui aru. Jube piinlik! Piinlik vaadata kuidas ta ennast õigustab ja vingerdab nagu vihmauss konksu otsas. Ja ega sellega asi ei lõppenud. Sõber kirjutaski avalduse, tagasiastumise kohta. Allkirjastas selle. Aga teeskles veel kaks nädalat, et temaga kõik korras ja ta ei suvatse. Keerutas, ise teades, et allkirjastatud dokument tal mustandites juba ootel, veel tolmu üles ja tegi nalja. Ja siis, kui ta lõpuks saatmis nuppu vajutas, oli ta veel nii rumal, et jättis vana, selle kaks nädalat tagasi allakirjutatud digiallkirja oma avaldusele. Piinlik. Piinlik. Piinlik.
Ja täna oli mul ka piinlik. Keegi sõi mu jogurti ära töö juures. Ise valisin jogurti. Paistis hea. Selline maasika-biskviidimaitseline koorejogurt. Teadsin, et pean enne tööpäeva lõppu midagi sööma, sest muidu ei jaksa trenni teha. Lähen võtma ja pole. Hoopis tühjaks söödud tops haigutab mulle prügikastist vastu. Noh, sain teada, kes sõi. Pakkus enda oma mulle vastukaubaks - leiva-kaneelimaitselist. Aga ei, ma loobusin. Tahaks ikka seda, mis ma nii suure hoole ja armastusega endale välja valisin ja mis, nagu mind lahkesti informeeriti, maitses jumalikult. Ja teate mis, piinlik oli minul. Et mis ma siis ostan nii head jogurtit, mis teised himustama ajab. Ja üldse, mida ma siin lammutan ühe õnnetu soodushinnaga jogurti pärast, eurost on kahju või? Jätnud see asi. Söönud oma tomatit või läinud ja ostnud uus, kui seda nii hädasti vaja oli. Milleks minna, panna inimene piinlikusse olukorda ja siis ise kõige selle peale veel piinlikust tunda? Piinlik. Vaevalt ma enam ühtegi jogurtit ilma sügava piinlikustundeta süüa suudan.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar