Juba vaikselt on mõnest blogist läbi käinud EBA teema. Ma kirjutasin isegi postituse sellest möödunud aastal. Ja kustutasin. Polnud nagu mõtet avaldada.
Tilda kirjutas sellest, kuidas blogijate Facebooki grupis oli hull madin lahti läinud (link), sest… ma ei saanudki täpselt aru mispärast. Sellest grupist tulin ma ka juba tükk aega tagasi ära. Ei saanud aru, mis selle grupi funktsioon peaks täpselt olema. Aga blogijate maine on halb küll. Niivõrd lausa, et mul on kohati olnud piinlik tunnistada, et ma ka natuke vahel kirjutan.
Aga kuidas anda auhinda blogijale? Mille alusel? Ise ma loen ka blogisid ja ütleme nii, et neid on seinast seina. Kõike on ja igasuguse kvaliteediga. Loed ju ikka neid, mis sind kõnetavad. Väga palju on selliseid, keda üldse enam lugeda ei taha. Reklaampostitus, reklaampostituse järgi. Ja kuna neid loetakse, kuigi ma ei mõista, miks keegi peaks vabatahtlikult reklaami lugema, siis nende kvaliteet langeb. Kuna nad tahavad hirmsasti kõigile meeldida. Ja et kõigile meeldida, siis peab oma sõnu valima, et keegi ei solvuks. Nö poliitiliselt korrektne. Aga see on ju igav! Vähemalt minu meelest.
Ma ütlen ausalt, olen ise mõne väljaütlemise pärast hullupööra pabistanud. Mõelnud, et appi, mida mu lugejad nüüd ometi minust arvavad. Seda, kas mõni on selliste avalduste peale lugemise lõpetanud, seda ma ei tea, keegi ütlema pole tulnud. Lugejate arv pigem kasvab. Hästi tagasihoidlikult, aga kasvab. Jah, see mõjub meelitavalt. Umbes nagu vanale krantsile koonu kratsimine ja viinerijupi pakkumine, südame alt läheb soojaks.
Sorry, mõte läks jalutama…
Igatahes, et siis auhinnad. Parimatele. Kas see on üldse selline vajalik üritus? No nagu Oscarite või Grammyde jagamine? Mida näitab auhind? Et see teos on publikut kõnetanud? Ja see väärib pjedestaalile tõstmist? No jah, eks siin ongi see teema, et miks keegi midagi teeb. Filmid, muusikapalad, raamatud - neid luuakse ju teistele. Midagi sünnib sinu sees ja sa soovid seda maailmaga jagada. Ja siis hoiadki hinge kinni ja ootad, et kas see mis sinu jaoks oli oluline ja liigutav, leiab ka tunnustust. Ja kui leiab, siis see on ju nii mõnus! Ning seda tunnet tahaks veel. Aga rohkem. Ja siis veel rohkem. Ja enne kui arugi saad, siis korjad oma naha pesupulkadega selja taha kinni ja näitled kuuendas Rocky filmis.
Sama ilmselt käib ka blogiauhindade kohta. Et esiteks me ju kõik kirjutame endale. Ja kui tekivad lugejad, siis see on nii nunnu. Ja kui keegi tahab meile asju anda, sest me neile meeldime, siis… tegelikult ma ei tea mis siis juhtub. Aga on näha, et see muudab midagi. Ja lõpuks kui läheb auhindade jagamiseks, siis need, kes kirjutavad nänni pärast, need trügivad sinna rohkem, kui need teised, kes teistlaadi tunnustuse pärast kirjutavad. Kui üldse tunnustuse.
Ei, ma ei tee maha. Las ta olla, mind ta ei sega. Kõrvalt on ta natuke selline gümnaasiumi lõpuaktuse moodi pidu. Noh, et tulevad õhetavate põskede ja väriseva südamega kohale, mõni sõidab lausa teisest Eestimaa otsast kohale, käib juuksuris ja maniküüris. Istuvad seal niheledes kõvade, kolisevate taburettide peal ja ootavad, millal neid ette direktori juurde diplomi ja nelgiõie järele kutsutakse. Pärast on pooled solvunud. Noh, et ei tea milleks ma üldse tulin, kui auhinna saavad vaid üksikud? Ja üldse, sellel Saagimil on bloggerite vastu sama soojad tunded nagu Nublul. Ja siis suurest pettumusest hakkavad kritiseerima, et küll sellel olid lühikesed jalad ja tollel paisunud vöökoht. Ühesõnaga, ei tõmba sinna kohe üldse. Mina, oma kolm + Mae fännklubiga, olen oma auhinna juba kätte saanud.
Tilda kirjutas sellest, kuidas blogijate Facebooki grupis oli hull madin lahti läinud (link), sest… ma ei saanudki täpselt aru mispärast. Sellest grupist tulin ma ka juba tükk aega tagasi ära. Ei saanud aru, mis selle grupi funktsioon peaks täpselt olema. Aga blogijate maine on halb küll. Niivõrd lausa, et mul on kohati olnud piinlik tunnistada, et ma ka natuke vahel kirjutan.
Aga kuidas anda auhinda blogijale? Mille alusel? Ise ma loen ka blogisid ja ütleme nii, et neid on seinast seina. Kõike on ja igasuguse kvaliteediga. Loed ju ikka neid, mis sind kõnetavad. Väga palju on selliseid, keda üldse enam lugeda ei taha. Reklaampostitus, reklaampostituse järgi. Ja kuna neid loetakse, kuigi ma ei mõista, miks keegi peaks vabatahtlikult reklaami lugema, siis nende kvaliteet langeb. Kuna nad tahavad hirmsasti kõigile meeldida. Ja et kõigile meeldida, siis peab oma sõnu valima, et keegi ei solvuks. Nö poliitiliselt korrektne. Aga see on ju igav! Vähemalt minu meelest.
Ma ütlen ausalt, olen ise mõne väljaütlemise pärast hullupööra pabistanud. Mõelnud, et appi, mida mu lugejad nüüd ometi minust arvavad. Seda, kas mõni on selliste avalduste peale lugemise lõpetanud, seda ma ei tea, keegi ütlema pole tulnud. Lugejate arv pigem kasvab. Hästi tagasihoidlikult, aga kasvab. Jah, see mõjub meelitavalt. Umbes nagu vanale krantsile koonu kratsimine ja viinerijupi pakkumine, südame alt läheb soojaks.
Sorry, mõte läks jalutama…
Igatahes, et siis auhinnad. Parimatele. Kas see on üldse selline vajalik üritus? No nagu Oscarite või Grammyde jagamine? Mida näitab auhind? Et see teos on publikut kõnetanud? Ja see väärib pjedestaalile tõstmist? No jah, eks siin ongi see teema, et miks keegi midagi teeb. Filmid, muusikapalad, raamatud - neid luuakse ju teistele. Midagi sünnib sinu sees ja sa soovid seda maailmaga jagada. Ja siis hoiadki hinge kinni ja ootad, et kas see mis sinu jaoks oli oluline ja liigutav, leiab ka tunnustust. Ja kui leiab, siis see on ju nii mõnus! Ning seda tunnet tahaks veel. Aga rohkem. Ja siis veel rohkem. Ja enne kui arugi saad, siis korjad oma naha pesupulkadega selja taha kinni ja näitled kuuendas Rocky filmis.
Sama ilmselt käib ka blogiauhindade kohta. Et esiteks me ju kõik kirjutame endale. Ja kui tekivad lugejad, siis see on nii nunnu. Ja kui keegi tahab meile asju anda, sest me neile meeldime, siis… tegelikult ma ei tea mis siis juhtub. Aga on näha, et see muudab midagi. Ja lõpuks kui läheb auhindade jagamiseks, siis need, kes kirjutavad nänni pärast, need trügivad sinna rohkem, kui need teised, kes teistlaadi tunnustuse pärast kirjutavad. Kui üldse tunnustuse.
Ei, ma ei tee maha. Las ta olla, mind ta ei sega. Kõrvalt on ta natuke selline gümnaasiumi lõpuaktuse moodi pidu. Noh, et tulevad õhetavate põskede ja väriseva südamega kohale, mõni sõidab lausa teisest Eestimaa otsast kohale, käib juuksuris ja maniküüris. Istuvad seal niheledes kõvade, kolisevate taburettide peal ja ootavad, millal neid ette direktori juurde diplomi ja nelgiõie järele kutsutakse. Pärast on pooled solvunud. Noh, et ei tea milleks ma üldse tulin, kui auhinna saavad vaid üksikud? Ja üldse, sellel Saagimil on bloggerite vastu sama soojad tunded nagu Nublul. Ja siis suurest pettumusest hakkavad kritiseerima, et küll sellel olid lühikesed jalad ja tollel paisunud vöökoht. Ühesõnaga, ei tõmba sinna kohe üldse. Mina, oma kolm + Mae fännklubiga, olen oma auhinna juba kätte saanud.
Avaldan kiitust! Lõpuks ometi on mind ka fännide hulka arvatud ja korrektselt eraldatud teistest, sportivatest fännidest! Kohe nagu... tõstab enesehinnangut või nii :)
VastaKustutaEelmine kord läks see fännide jaotamine, jah, veidi pahasti. Ma nüüd üritasin kõik korrektselt välja tuua ja nimeliselt ära märkida :D
Kustuta